Eesti vapp
Eesti riigivapil on kaks kuju: suur riigivapp ja väike riigivapp. Suurel riigivapil on kuldsel kilbil kolm sinist sammuvat ja otsa vaatavat lõvi (leopardi). Vapi kilpi ümbritseb külgedelt ja alt kaks kilbi alaosas ristuvat kuldset tammeoksa. Väikese vapi kilp ja vapikujund on samad mis suurel riigivapil, kuid ilma tammeoksteta.
Riigivapi kuju on määratud riigivapi seadusega. Seda kasutavad riiklikud ametkonnad oma pitsatitel ja dokumentidel. Riigivapi kujutis on ka rahatähtedel ning mõnede riigiasutuste hoonetel.
Suure riigivapi kujutist kasutatakse Eesti Vabariigi seadustel ja Vabariigi Presidendi seadlustel.
Ajalugu
Eesti riigivapi motiiv pärinevat 13. sajandist, kui Taani kuningas Valdemar II annetas Tallinna linnale ja Harju-Viru rüütelkonnale Taani riigivapi sarnase kolme lõviga (leopardiga) vapi. See motiiv kandus hiljem rüütelkonna vapilt üle Eestimaa hertsogiriigi, Eestimaa Rüütelkonna ja Eestimaa kubermangu vapile, mille kinnitas keisrinna Katariina II 4. oktoobril 1788.
Eesti Vabariigi vappi otsiti kaua. Tehti palju kavandeid, millest kõige populaarsem oli Ado Vabbe kavand: punane kümneharuline täht sinisel kilbil. See kahest viisnurgast kokkupandud kujund sümboliseeris koidutähte ning pidi olema vastuvõetav kõigi maailmavaadete esindajatele.
II Riigikogu kinnitas Eesti riigivapi 19. juunil 1925 Riigivapi seaduses.
Eesti vägivaldsel liitmisel NSV Liiduga 1940. aastal keelati senise vapi kasutamine. Kasutusel olid Eesti NSV vapp ja NSV Liidu vapp. Eesti Vabariigi vappi kasutati paguluses.
Uuesti võeti ajalooline Eesti riigivapp kasutusele 7. augustil 1990 seadusega Riigilipu ja vapi kohta. Riigivapi seadus kuulutati välja 6. aprillil 1993.
Kirjandus
- Artur Taska. Eesti vapp, Lund 1984, Tallinn 1993.
- Artur Taska. Mõtteid eesti rahva sümbolitest, Lund 1988.
- Mare Kask. Eesti hümni, lipu ja vapi saamislugu, Tallinn 2002.
- Tiit Saare. Kust on pärit Eesti riigivapp? – Akadeemia, nr 3, 2002.
- Catharina von Yngling. Eesti lipp ja vapp muinasteaduste valgusel. – Päikesetuul, nr 3, 2002.