Ainud
Ainud on Jaapani põhjaosas ja vähesel määral Venemaal elav põlisrahvas, kes nii keeleliselt, kultuuriliselt kui ka geneetiliselt erinevad tugevasti jaapanlastest. Nende viimasel ajal eelistatud endanimetus on utari 'seltsimehed, kaaslased', sest nende omanimetus on Jaapanis muutunud halvustavaks.
Ainude täpne arv on teadmata, sest paljud neist eelistavad oma etnilist päritolu varjata; neid võib olla 20 000...150 000[viide?]. 1999. aasta rahvaloendusel saadi ainude arvuks Hokkaidōl 23 767; Venemaal on rahvaloendusel loendatud 109 ainut. Ainu keel on äärmiselt ohustatud, seda valdavad vaid üksikud inimesed.[1] Valdav osa ainudest on assimileerunud.
Väike osa ainudest elab Sahhalinil, enamik Hokkaidō saare lõuna- ja idarannikul. Nad on elanud ka Kuriilidel.
Päritolu
muuda
Ainusid on peetud Jaapani põlisasukateks. Mõnikord on neid peetud Jaapani Jōmoni perioodi elanike järglasteks.[2]
Ainu mütoloogia järgi tulid nende esivanemad taevast. Ainude pärimuse (Yukar) järgi elasid ainud oma praegusel asualal "sada tuhat aastat enne Päikese Laste saabumist"[3].
Ainude ja ainu keele päritolu on teadmata. Ainu keelt peetakse isoleeritud keeleks, millel puuduvad teadaolevad sugulaskeeled (on otsitud seoseid paleosiberi ja austroneesia keeltega). Geneetiline sugulus seob ainusid nivhide, itelmeenide, tšuktšide, korjakkide ja aleuutidega.
Ühe teooria järgi hakkasid ainud ja jaapanlased asustama Jaapanit umbes üheaegselt, kuid nende vahel puudusid kaua lähemad kontaktid. Asustuse tihenedes olid erinevate etnoste omavahelised suhted algselt sõbralikud, kuid järk-järgult hakkasid jaapanlased ainusid nende maadelt välja tõrjuma, kohates vaid ajutist vastupanu.
Uuemad uurimused viitavad sellele, et ainude kultuur tekkis Ohhoota kultuuri sulandumisel Jaapani ühe vanima arheoloogilise kultuuri Satsumoni kultuuriga, mis arvatakse olevat välja kasvanud Jōmoni perioodi kultuuridest.[4]
Seisund Jaapanis
muuda
Meiji perioodil (1868–1912) ainu keel keelustati ja ainud, keda jaapanlased pidasid metslasteks ja barbariteks, sunniti valitsuse eraldatud reservaatidesse. Jaapani valitsus püüab tänini ainusid Jaapani ühiskonda assimileerida ja suurel määral on see ka õnnestunud. Ainude traditsioonilisi külasid kasutatakse turismiatraktsioonina. Alates 1997. aastast on Jaapani valitsus eraldanud teatud ressursse ainu kultuuri uurimiseks ja edendamiseks.
Rahvakultuur
muuda
Ainudel puudub omakeelne kirjandus, kuid on rikkalik suuline pärimus. Ainu traditsioonilises kultuuris mehed ei ajanud habet; nii meestel kui naistel oli ühesugune õlgadeni ulatuv juukselõikus. Naised kaunistasid nägu ja keha tätoveeringutega. Traditsiooniline rõivastus oli punutud niinest ja kaunistatud ornamentidega, talvel kanti loomanahast pealisrõivaid.
Elatusalad olid nii kalapüük, küttimine kui ka maaviljelus.
Eluasemed olid õlgedest ja pilliroost onnid, mille keskel oli tulekolle.
Ainude usund oli animism: usuti, et kõigel looduses on oma kamui (hing, kaitsevaim). Kõige tähtsam neist oli kolde-ema, järgnesid mäevaimud, merevaimud jt. Usuti hauatagust elu ja vaimudemaad, kuhu pidid siirduma surnute hinged. Usulisi kombetalitusi, näiteks ohverdamist jm, täitis küla pealik, kutselisi preestreid ei olnud.
Viited
muuda- ↑ http://www.unesco.org/culture/languages-atlas/en/atlasmap/language-id-475.html
- ↑ Donald Denoon, Mark Hudson. Multicultural Japan: palaeolithic to postmodern, Cambridge University Press 2001, lk 22–23, ISBN 0-521-00362-8. Google'i raamat.
- ↑ Katharina V. Sjöberg.- Studies in Anthropology and History, 9: The Return of the Ainu, Cultural Mobilization and the Practice of Ethnicity in Japan, Harwood Academic Publucations, 1993, ISBN 3-7186-5401-7.
- ↑ Takehiro Sato. Origins and genetic features of the Okhotsk people, revealed by ancient mitochondrial DNA analysis. – Journal of Human Genetics, 2007, 52, nr 7, lk 618-627. Resümee, Resümee.
Välislingid
muuda |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Ainud |