Aleksandr Ginzburg

Aleksandr Iljitš Ginzburg (Алекса́ндр Ильи́ч Ги́нзбург) (21. november 1936 Moskva19. juuli 2002 Pariis) oli Nõukogude Liidu dissident ja inimõiguslane, ajakirjanik ja kirjastaja, Moskva Helsingi grupi liige.

Aleksandr Ginzburg
Sünniaeg 21. november 1936
Surmaaeg 19. juuli 2002 (65-aastaselt)
Amet ajakirjanik, luuletaja, inimõiguste aktivist, dissident

Elukäik ja tegevus

muuda

Aleksandr Ginzburg sündis 21. novembril 1936 Moskva arhitektide peres. Isa Sergei Tšižov arreteeriti 1936. aastal valesüüdistuse alusel ja suri 1937. aasta algul vanglas. Arheoloogist vanaisa oli hukkunud 1918. aastal punase terrori läbi. Tõsiusklik vanaema istus 1920. aastate lõpul kaks aastat julgeoleku Lubjanka vanglas. Aleksandr Ginzburg ise nimetas ennast kolmanda põlve vangiks. Ema Ljudmilla Ginzburg suri 1981. aastal Pariisis.

Ginzburg õppis Moskva 12. Poeglaste Koolis, kus huvitus teatrist. Pärast kooli lõpetamist töötas näitlejana Novosibirski Akadeemilises Noorsooteatris Gloobus. 1956. aastal asus Moskva Riikliku Ülikoolis kaugõppes ajakirjandust õppima, töötades samal ajal ajalehes Moskovski Komsomolets.

"Süntaks"

muuda

Aastatel 1959–1960 koostas ta ja andis välja kolm numbrit põrandaalust samizdat-trükis poeetilist almanahhi "Süntaks" (Синтаксис). Almanahhid sisaldasid Sapgiri, Holini, Tšudakovi, Glazkovi, Aronovi, Okudžava, Ahmadulina avaldamata luuletusi ning esmakordselt avaldati Jossif Brodski luuletusi. Almanahhi igas numbris oli kümme autorit, keda igaüht esindas viis luuletust.

Almanahhi neljas number oli juba ette valmistatud, kuid 1960. aasta juulis tegid KGB ohvitserid Ginzburgi kodus läbiotsimise "nõukogudevastase kirjanduse olemasolu kahtluse korral". Almanahhi materjalid konfiskeeriti. Peaaegu eranditult poeetilised tekstid. Ginzburg arreteeriti süüdistatuna nõukogudevastases tegevuses.

Pärast KGB ebaõnnestunud katseid tõendite leidmiseks ja poliitilise süüdistuse sõnastamiseks said uurijad juhuslikult teada, et Ginzburg oli kunagi sooritanud oma sõbra, tulevase näitleja Aleksander Judini eest õhtukoolis eksami. Ginzburg mõisteti dokumentide võltsimise eest kaheks aastaks vangi (maksimaalne tähtaeg selle kuriteo eest). Oli vangis Kirovi oblasti põhjaosas Vjatlagis. Pärast vabanemist naasis Ginzburg Moskvasse, töötas muuseumi töötaja, elektriku, treiali ja Moskva kanalisatsioonisüsteemi avariitöötajana.

Valge raamat

muuda

1966. aastal astus ta Moskva ajaloo ja arhiivi instituudi õhtusesse osakonda. Samal aastal koostas ta nõukogudevastases tegevuses süüdistatavate kirjanike Andrei Sinjavski ja Juli Danieli kohtuprotsessi käsitleva nn valge raamatu. Ta viis isiklikult selle masinakirjas eksemplari KGBsse ettepanekuga vahetada paljastava raamatu avaldamine kirjanike vabastamise vastu. Seejärel saadeti nn valge raamat paljudele NSV Liidu ametlikele instantsidele, NSV Liidu Ülemnõukogu saadikutele ja avaldati lõpuks välismaal.

Arreteeriti jaanuaris 1967 KGB poolt ja mõisteti jaanuaris 1968 Moskva linnakohtu poolt Nõukogude vastase agitatsiooni ja propaganda eest viieks aastaks vangi. Kandis karistust Mordvas poliitvangide laagris ŽH 385/17. Pärast vabanemist asus elama Kaluga oblastis asuvase Tarusa linna, kus elasid ka mitmed teised tuntud dissidendid (Anatoli Martšenko, Gleb Jakunin, Sergei Kovaljov jt). Vanglast vabanenutel oli lihtsalt keelatud elada suurlinnadele lähemal kui 100 km.

Pärast Aleksandr Solženitsõni vahistamist ja NSV Liidust väljasaatmist veebruaris 1974 varjas enda juures Solženitsõni pabereid ja käsikirju, mida viimane ei saanud NSV Liidust välja toimetada.

Moskva Helsingi grupp

muuda

1976. aastal inimõiguste kaitsmisega tegelenud Moskva Helsingi grupi üks asutajatest. 3. veebruaril 1977 arreteeriti kolmandat korda koos teiste Helsingi grupi liikmetega. 13. juulil 1978 mõisteti nõukogudevastase propaganda eest kaheksaks aastaks vangi erirežiimiga koloonias. Rahvusvaheline inimõiguste organisatsioon Amnesty International tunnistas ta südametunnistuse vangiks.

27. aprillil 1979 vahetati koos nelja teise Nõukogude vanglas istuva dissidendiga (Eduard Kuznetsov, Mark Dõmšits, Georgi Vins ja Valentin Moroz) välja kahe USA vanglas istuva Nõukogude spiooni vastu. Teel New Yorki valvasid 13 KGB ohvitseri viit poliitvangi Aerofloti tavalennukil spetsiaalselt selleks ette nähtud kajutis. Tal polnud väljavahetamisest enne aimu, kui Manhattani pilvelõhkujad lennuki aknast paistma hakkasid: "Ma ei teadnud miks meile olid Moskvas antud uued ülikonnad". Väljavahetamise initsiaatoriks oli tollane USA president Jimmy Carter.[1]

Välismaal elas algul USA-s, seejärel Pariisis koos abikaasa Arina Žolkovskaja-Ginzburgi ja kahe lapsega. Ta juhtis Montgeroni Vene kultuurikeskust, töötas 1980. aastate keskpaigast kuni 1997. aasta oktoobrini ajalehe Russkaja mõsl (Русскaя мысл) kolumnistina. Suri 19. juulil 2002 Pariisis ja on maetud Père-Lachaise'i kalmistule.

Viited

muuda