Asehalduskord

Asehalduskord oli Venemaa keisrinna Katariina II ajal aastatel 1775–1795 Venemaa keisririigis kehtinud piirkondlik valitsusvorm, mis tugines Venemaa keisrinna Katariina II poolt ette valmistatud ja Venemaa keisririigis 1775. aastal jõustunud kubermanguseadusele.^[1] Asehalduskorra eesmärk oli Venemaa keisririigi piirkondade valitsemise detsentraliseerimine ning riigi äärealade ja Läänemere kubermangude tihedam liitmine Venemaaga (enne seda kehtis Balti erikord).^[1] Asehalduskord kehtis Läänemere kubermangudes aastatel 1783–1797.^[1]

Asehalduskondi valitsesid asehaldurid ehk kindralkubernerid.

Uue haldusjaotuse kohaselt moodustati senise 23 kubermangu asemel 50 asehalduskonda, muudeti ka seniste maakondade ja valdade piire ning loodi uued maakonnalinnad. 1775. aasta reformiga reguleeriti haldusüksuste suurust. Lähtuti põhimõttest, et kubermangu või asehalduskonna suurus peaks olema 300 000 – 400 000 revisjonihinge. Provintsid kaotati. Mõned suuremad asehalduskonnad jagati oblastiteks. Kubermangud jagunesid maakondadeks – 20 000–30 000 revisjonihinge. Oluliselt mõjutas haldusjaotuse ümberkorraldusi 18. sajandi 2. poolel ka territoriaalne ekspansioon – uute alade lülitamine impeeriumi koosseisu.

Haldusreformiga unifitseeriti senised eristaatusega haldusüksused, kaotati Zaporižžja kasakate autonoomia Zaporižžja Sitšis. Uutel Venemaa keisririigiga liidentatud maa-aladel kohaldati samuti uue haldusjaotuse põhimõtteid.

Katariina II poolt alustatud haldusreformi tulemusena tekitati täiendav võimutasand kindralkuberneri ametikohaga, kaotati iseseisvad kubermangud nende allutamisega kindralkuberneridele, kellele allusid 2–4 kubermangu.

Moodustatud halduskeskustes moodustati piirkondlikud valitsus- ja kohtusüsteemi asutused: asehaldusvalitsused, kohtu- (Tsiviilasjade Palat ja Kriminaalasjade Palat) ja fiskaalasutused.

Valitsusasutuste viimisega lähemale piirkondlikele haldus-, kultuuri- ja majanduskeskustele kaotasid tähtsust senised tsentraliseeritud riigivalitsusorganid ning 1780. aastal likvideeriti Manufaktuurkolleegium, 1782. aastal Staats-kontori kolleegium (Штатс-контор-коллегия), 1783. aastal Peamagistraat, 1784. aastal Mäekolleegium (Берг-коллегия), 1786. aastal aga Teenismõisate kolleegium ja Justiitskolleegium.

Asehaldurkonnad Venemaa keisririigis

Arhangelski asehaldurkond, 1784
Aunuse asehaldurkond, 1784–1796
Bratslavi asehaldurkond, 1793–1796
Harkovi asehaldurkond, 1780–1796
Irkutski asehaldurkond, 1783–1796
Izjaslavi asehaldurkond, 1793–1795
Jaroslavli asehaldurkond, 1777–1796
Jekaterinoslavi asehaldurkond, 1783–1796
Kaasani asehaldurkond, 1781–1796
Kaluga asehaldurkond, 1776–1796
Kaukaasia asehaldurkond, 1785–1796
Kiievi asehaldurkond, 1781–1796
Kolõvani asehaldurkond, 1782–1796
Kostroma asehaldurkond, 1778–1796
Kuramaa asehaldurkond, 1796
Kurski asehaldurkond, 1779–1796
Minski asehaldurkond, 1795–1796
Mogiljovi asehaldurkond, 1777–1796
Nižni-Novgorodi asehaldurkond, 1779–1796
Novgorodi asehaldurkond, 1776–1796
Novgorod-Severski asehaldurkond, 1781–1796
Orjoli asehaldurkond, 1778–1796
Penza asehaldurkond, 1780–1796
Permi asehaldurkond, 1781–1796
Podolski asehaldurkond, 1795–1796
Polotski asehaldurkond, 1777–1796

Riia asehaldurkond, 1783–1796
Rjazani asehaldurkond, 1778–1796
Saratovi asehaldurkond, 1781–1796
Simbirski asehaldurkond, 1780–1796
Slonimi asehaldurkond, 1796
Smolenski asehaldurkond, 1775–1796
Tallinna asehaldurkond, 1783–1796
Tambovi asehaldurkond, 1779–1796
Tveri asehaldurkond, 1775–1796
Tobolski asehaldurkond, 1782–1796
Tšernigovi asehaldurkond, 1781–1796
Tula asehaldurkond, 1777–1796
Ufa asehaldurkond, 1781–1796
Viiburi asehaldurkond, 1783–1796
Vilno asehaldurkond, 1795–1796
Vjatka asehaldurkond, 1780–1796
Vladimiri asehaldurkond, 1778–1796
Vologda asehaldurkond, 1780–1796
Volõõnia asehaldurkond, 1795–1796
Voroneži asehaldurkond, 1779–1796
Voznessenski asehaldurkond, 1795–1796

Haldusreformi tulemusena kaotati iseseisvad kubermangud nende allutamisega kindralkuberneridele, kes olid täiendav võimutasand, kellele allusid 2–4 kubermangu (esimesed asehaldurid):

Moskva asehaldurkond, kindral krahv Pjotr Dolgorukov (1744–1815)
Peterburi asehaldurkond – Viiburi kubermang ja Peterburi kubermang, mille ülemjuhataja oli keisri puudumisel ülemjuhataja, keisri kohalaolekul kubernerid;
Tveri kubermang ja Novgorodi kubermang – kindral krahv Jacob Bruce (1732–1791);
Pihkva kubermang ja Smolenski kubermang – kindral Pernin;
Mogiljovi kubermang ja Polotski kubermang – feldmarssal Tšernõšev;
Orjoli kubermang ja Kurski kubermang – kindral krahv Prozorovski;
Harkovi kubermang ja Voroneži kubermang – kindral Štšerbinin;
Tambovi kubermang ja Rjazani kubermang – kindral Kamenski;
Tuula kubermang ja Kaluuga kubermang – kindral Kretšetnikov;
Jaroslavli kubermang ja Vologda kubermang – tõeline salanõunik Vorontsov;
Vladimiri kubermang ja Kostroma kubermang – kindral krahv Vorontsov;
Nižni-Novgorodi kubermang ja Vjatka kubermang – kindral Stupišin;
Permi kubermang ja Tobolski kubermang – kindral Kaškin;
Kolõvani kubermang ja Irkutski kubermang –
Ufaa kubermang ja Simbirski kubermang –
Kaasani kubermang ja Pensa kubermang – kindral krahv Meštšerski;
Saraatovi kubermang, Astrahani kubermang, Aasovi kubermang, Novorossiiski kubermang– kindral krahv Grigori Potjomkin;
Kiievi kubermang ja Väikevene kubermang (milles Tšernigiv ja Poltava) Малороссийская – feldmarssal krahv Rumjantsev^[2];
Tallinna ja Riia asehaldurkond – krahv kindralkuberner George Browne

Asehalduskord Läänemere kubermangudes

Asehalduskorra ajal olid haldusüksustena kasutusel asehaldurkonnad.^[1] Eesti- ja Liivimaa kubermang olid vastavalt Tallinna ja Riia asehaldurkond.^[1] Neid kahte asehaldurkonda juhtis Riias resideeriv kindralkuberner ehk asehaldur.^[1]