Boriss Savinkov

Boriss Viktorovitš Savinkov (vene keeles Борис Викторович Савинков, 31. jaanuar 1879 Harkov – 7. mai 1925 Moskva) oli Venemaa kirjanik ja revolutsionäär.

Savinkov sündis juristi perekonnas. Tema isa Viktor Savinkov oli Varssavis ringkonnakohtu liige, kuid saadeti liberaalsete vaadete tõttu erru ja suri aastal 1905 vaimuhaiglas. Ema Sofia Savinkova (neiuna Jarošenko) oli kunstnik Nikolai Jarošenko õde.

Gümnaasiumi lõpetas Savinkov Varssavis. Juba 1897 vahistati ta Varssavis revolutsioonilise tegevuse tõttu. Samal aastal astus ta Peterburi Ülikooli õigusteaduskonda, kust heideti välja aastal 1899 seoses osavõtuga üliõpilasrahutustest. 1898 astus ta sotsiaaldemokraatlikesse ringidesse "Sotsialist" ja "Töölislipp". 1899 ta vahistati, aga vabastati kiiresti. 1901 töötas ta "Võitluse töölisklassi vabastamise eest Peterburi ühingus" propagandistina. Samal aastal ta vahistati, 1902 saadeti asumisele Vologdasse, 1903 põgenes ja sõitis Genfi, kus astus esseeride parteisse.

1899 abiellus Savinkov kirjanik Gleb Uspenski tütre Veraga. Abielust sündis kaks last.

Savinkov osales paljude terroriaktide korraldamises Venemaal. Nende hulka kuulusid siseministri Vjatšeslav von Plehwe tapmine, Moskva kindralkuberneri ja suurvürsti Sergei Aleksandrovitši tapmine ning atentaadid välisministrile Ivan Durnovole ja Moskva kindralkubernerile Fjodor Dubassovile. 1906 valmistas ta Sevastopolis ette atentaati Musta mere laevastiku ülemale Tšuhninile, vahistati ja mõisteti surma, aga põgenes Rumeeniasse.

Rumeeniast sõitis Savinkov Ungari kaudu Šveitsi Baselisse, hiljem elas Heidelbergis ja Pariisis. Kui puhkes Esimene maailmasõda, astus ta vabatahtlikuna Prantsusmaa armeesse. Venemaale tuli ta tagasi alles pärast Veebruarirevolutsiooni 9. aprillil 1917.

Ajutine Valitsus andis Savinkovile kohe tähtsaid ülesandeid. Esialgu määrati ta valitsuse komissariks 7. armee juurde, 28. juunil Edelarinde juurde. Ta toetas aktiivselt sõda võiduka lõpuni ja toetas kindral Lavr Kornilovit tema otsuses kehtestada 8. juulil Edelarindel surmanuhtlus. Samal kuul sai ta sõjaministri abiks (sõjaministriks oli peaminister Aleksandr Kerenski ise). Tekkis oht, et varsti võtab ta kogu Venemaal võimu enese kätte. 27. augustil 1917 määrati ta Petrogradi sõjakuberneriks ja Petrogradi sõjaväeringkonna vägede juhatajaks. 22. septembril valiti ta Venemaa Ajutisse Nõukokku Kubani oblasti saadikuna ja valiti selle sekretariaati.

Oktoobrirevolutsiooni suhtus Savinkov vaenulikult. Algul püüdis ta aidata kukutatud Ajutist Valitsust, siis tegi koostööd kindrali Pjotr Krasnoviga. Ta kuulus nõukogudevastasesse Doni kasakate nõukokku, mis Krasnovi toetas. Pärast Krasnovi vägede purustamist liikus Savinkov teistes Venemaa linnades, kus olid puhkenud nõukogudevastased ülestõusud (Jaroslavlis, Rõbinskis ja Muromis). Ta teenis mõnda aega Vladimir Kappeli roodus. Siis sõitis Ufaasse, kus oli kandidaadiks valgekaartliku ajutise valitsuse Ufaa direktooriumi välisministri kohale. Kuid direktooriumi eesistuja Nikolai Avksentjevi käsul sõitis ta Vladivostoki, Jaapani, Singapuri ja India kaudu Prantsusmaale.

Emigratsioonis pidas Savinkov 1919 läbirääkimisi Antandi riikide valitsustega valgekaartlaste aitamiseks. Ta otsis kõikvõimalikke liitlasi, kohtudes Josef Pilsudski, Winston Churchilli ja Benito Mussoliniga. 1920 osales ta Nõukogude-Poola sõjas Poola poolel, andis Varssavis välja ajalehte Za svobodu! ja osales Stanislav Bulak-Balahhovitši vägede ettevalmistamises, kuid sellegipoolest saadeti ta 1921. aasta oktoobris Poolast välja ja sattus täielikku isolatsiooni ka emigrantlikes ringkondades.

OGPU korraldas Savinkovi tabamiseks keerulise operatsiooni. Seda nimetati operatsiooniks "Sündikaat-2". 1922 organiseeris OGPU fiktiivse organisatsiooni "Liberaaldemokraadid". Selle esindajad (tegelikult OGPU agendid) otsisid Savinkovi sama aasta lõpul üles ja kutsusid ta Nõukogude Venemaale, et ta aitaks neil korraldada terroriakte nõukogude võimu vastu. 15. augustil 1924 ületas Savinkov lõpuks ebaseaduslikult Valgevenes piiri (selles aitas teda OGPU kaastöölisest piirivalvur). Juba järgmisel päeval vahistati ta salakorteris Minskis koos oma armukese Ljubov Dikhofi ja selle abikaasa Aleksandr Dikhofiga. 27. augustil astus Savinkov ülemkohtu sõjakolleegiumi ette ja 29. augustil mõisteti Savinkovile surmanuhtlus. Armuandmispalve rahuldati ja surmanuhtlus asendati 10 aasta pikkuse vangistusega.

Ametlikel andmetel tappis Savinkov end 7. mail 1925, hüpates Lubjankal Tšekaa hoone 5. korruse aknast välja. Kuid Aleksandr Solženitsõn esitab "Gulagi arhipelaagis" hüpoteesi, et tšekistid viskasid ta aknast välja.

Looming

The Pale Horse (romaan), 1909 (1919. a ingliskeelne väljaanne, online), vene keeles Конь бледный (Konʹ blednõi) – avaldatud pseudonüümi "V. Ropšin" all
What Never Happened: A Novel of The Revolution, 1912 (1917. a ingliskeelne väljaanne, online), (Tо, tšegо nе bõlo) – avaldatud pseudonüümi "V. Ropšin" all
Memoirs of a Terrorist, 1917 (1931.a . a ingliskeelne väljaanne), vene keeles Воспоминания террориста (Vospominanija terrorista)
The Black Horse (novel), 1924 (1923. a venekeelne väljaanne), vene keeles Конь вороной (Konʹ voronoj)
"Boris Savinkovi kiri Feliks Dzeržinskile", teoses The Russian Review, Vol. 29, nr 3 (juuli 1970), lk 325–327