Braunschweig-Lüneburgi kuurvürstkond

	Ajalugu ja sündmused
1692	ülendamine kuurvürstkonnaks
1708	ülendamise ametlik kinnitus
1803–1813	riiklus katkestatud Vestfaali ja Prantsuse keisririik poolt
19.10.1813	Rahvastelahing
12.10.1814	Viini kongress

	Braunschweig-Lüneburgi kuurvürstkond Churfürstentum Braunschweig und Lüneburg 1708–1814
	Hannoveri kuurvürstkonna lipp Hannoveri kuurvürstkonna vapp
	Hannoveri kuurvürstkond aastal 1789
Valitsusvorm	monarhia
Osa	Saksa-Rooma riigist
Kuurvürst	Georg I Ludwig (1708–1727)
kuurvürst	Georg II August (1727–1760); Georg III (1760–1814)
Pealinn	Hannover
Religioon	kristlus, protestantism
	Ajalugu ja sündmused
1692	ülendamine kuurvürstkonnaks
1708	ülendamise ametlik kinnitus
1803–1813	riiklus katkestatud Vestfaali ja Prantsuse keisririik poolt
19.10.1813	Rahvastelahing
12.10.1814	Viini kongress
Riigikeeled	saksa
Lüneburg-Celle vürstkond; Calenbergi vürstkond; Osnabrücki peapiiskopkond	Vestfaali kuningriik; Hannoveri kuningriik

Braunschweig-Lüneburgi kuurvürstkond (mitteametlikult Hannoveri kuurvürstkond; saksa keeles Churfürstentum Braunschweig und Lüneburg, kõnekeeles Kurfürstentum Hannover või lihtsalt Kurhannover) oli Saksa-Rooma riigi üheksas kuurvürstkond. See oli monarhia Põhja-Saksamaal, mida valitses Hannoveri dünastia Welfide suguvõsa haru, mis valitses siis ja oli ka varem valitsenud arvukalt vürstkondi, mis olid mitu korda jagunenud mitmete pärijate vahel varasest ühtsest territooriumist Braunschweig-Lüneburgi hertsogkonnast, mis on saanud nime Braunschweigi ja Lüneburgi linna järgi.

Kuurvürstkond moodustati Calenbergi dünastilise liini territooriumitest. Seoses kuurvürsti tõusmisega Suurbritannia kuningaks 1714. aastal hakati kuurvürstkonda valitsema personaalunioonis Suurbritannia kuningriigiga ja seoti seega sügavalt Briti välispoliitikaga. Siiski jäi see sisemiselt eraldi valitsetavaks territooriumiks oma valitsusaparaadiga. 1814. aastal ülendati see Hannoveri kuningriigiks personaalunioonis Briti krooniga 1837. aastani.

Nimi

1692. aastal ülendas keiser Leopold I Braunschweig-Lüneburgi Calenbergi liini hertsogi Ernst Augusti keisririigi kuurvürstiks tasuks abi eest Pfalzi pärilussõjas. Uue kuurvürsti lisamise vastu oli proteste ja ülendamine ei saanud ametlikuks enne Riigipäeva poolt kinnitamist 1708. aastal. Siis oli Georg I Ludwig juba asendanud oma lahkunud isa ja edaspidi päris ka Lüneburgi vürstkonna, mille dünastiline liin hääbus 1705. aastal. Calenbergi pealinn Hannover sai kõnekeeles kuurvürstkonna nimeks; ametlikult kasutati siiski hertsogidünastia nime. 1700. aastal võtsid kuurvürstkonda moodustavad territooriumid vastu – nagu kõik keisririigi protestantlikud territooriumid – parandatud kalendri, nagu protestandid seda kutsusid, et mitte mainida paavst Gregorius XIII nime. Nii järgnes pühapäevale, 18. veebruarile esmaspäev, 1. märts.

Ajalugu

Pikemalt artiklis Hannoveri ajalugu

Seos Suurbritanniaga

1714. sai Georg I Ludwig Suurbritannia kuningaks, nii et kuurvürstkonda ja Suurbritanniat valitseti personaalunioonis. Kuurvürstide valdused Saksamaal kasvasid, kuna nad ostsid 1719. aastal endised Rootsile kuulunud Bremeni hertsogkonna ja Verdeni vürstkonna. 1728. aastal läänistas keiser Karl VI Georg II Augustile, kes 1727. aastal asendas oma lahkunud isa Georg I Ludwigit, ametlikult Saksi-Lauenburgi, mida aastast 1689 valitseti de facto personaalunioonis Hannoveriga ja selle eellase Lüneburgi vürstkonnaga.

Kuurvürstkonna skeem-kaart u. 1720. aastast koos selle naabritega, teiste seas Braunschweig-Wolfenbütteli vürstkond. Georg I Ludwig omandas kuurvürstkonnale Saksi-Lauenburgi (läänina 1727) ja Bremen-Verdeni (de facto 1719). Georg II August omandas Land Hadelni (1731), kaardil eraldiasuv osa Elbe suudmes. Georg III ajal omandas kuurvürstkond Osnabrücki peapiiskopkonna (1803)

1731. aastal sai Hannover ka endise Saksi-Lauenburgi eksklaavi Land Hadelni (1689. aastani keiserliku järelevalve all), mis anti edasi Bremen-Verdenile. Georg II Augustil kulus aega 1733. aastani, et saada keiser Karl VI-lt endale ka Bremeni hertsogkond ja Verdeni vürstkond, mida kõnekeeles kutsuti Bremen-Verdeniks. Mõlema valduse puhul vandus Georg II August, et austab olemasolevaid privileege ja kinnisvara korraldust Bremen-Verdenis ja Hadelnis, kinnitades seega 400 aasta vanuseid traditsioone kinnisvara osalemisest valitsemises.

Hannoveris, kuurvürstkonna pealinnas, asutas Hannoveri Riiginõukogu (kuurvürstkonna valitsus) uue ministeeriumi tänuks keiserliku kinnisvara eest, mida kuurvürstid valitsesid personaalunioonis. Seda kutsuti Bremen-Verdeni, Hadelni, Lauenburgi ja Bentheimi ametkonnaks. Siiski veetsid kuurvürstid suurema osa ajast Inglismaal. Otsene side kuurvürstkonnaga säilitati Saksa Kontori kaudu, mis asus Londonis Püha Jamesi palees.

Seitsmeaastane sõda

Inglise-Prantsuse ja indiaanisõja (1754–1763) jooksul Põhja-Ameerika kolooniates kartis Suurbritannia Prantsuse sissetungi Hannoveri. Seega moodustas Georg II August liidu oma Brandenburgi-Preisi nõo Friedrich Suurega, kombineerides Põhja-Ameerika konflikti Brandenburgi-Preisi–Austria kolmanda Sileesia või Seitsmeaastase sõjaga (1756–1763).

1757. aasta suvel tungisid prantslased Hannoveri ja alistasid Hastenbecki lahingus Georg II Augusti poja Cumberlandi hertsogi Wilhelm Augusti, kes juhatas Inglise-Hannoveri väge, ning ajasid ta ja tema väe kaugemale Bremen-Verdenisse, kus ta endises Zeveni kloostris 18. septembril kapituleerus. Kuid Georg II August ei tunnistanud seda. Järgmisel aastal ajas Brandenburgi-Preisi, Hessen-Kasseli ja Braunschweig-Wolfenbütteli vägedega toetatud Briti armee okupandid välja.

Hannover jäi ülejäänud sõjaajaks puutumata ning pärast selle lõppu kestis rahu kuni Prantsuse revolutsioonisõdade alguseni. Esimese koalitsiooni sõda Prantsusmaa vastu (1793–1797) Suurbritannia-Hannoveri ja teiste koalitsiooni moodustanud liitlaste poolt ei mõjutanud Hannoveri territooriumi, kuna esimene Prantsuse vabariik võitles mitmel rindel, isegi omaenese territooriumil. Siiski värvati 16 000 Hannoveri sõdurit võitlema brittide juhtimisel Madalmaades Prantsusmaa vastu. 1795. aastal kuulutas Saksa-Rooma riik, sealhulgas Hannover, oma neutraliteeti. Rahuleping Prantsusmaaga oli arutluse all luhtumiseni 1799. aastal. Brandenburg-Preisimaa lõpetas oma osa sõjas Prantsusmaaga Baseli rahuga (1795), mis nägi ette, et Brandenburg-Preisimaa kindlustab Saksa-Rooma riigi neutraliteedi kõigil aladel põhja pool Maini jõge, sealhulgas Briti mandrivaldustes Hannoveris, Bremen-Verdenis ja Saksi-Lauenburgis. Selleks pidi ka Hannover niinimetatud demarkatsiooniarmeesse vägesid andma, säilitades relvastatud neutraliteedi.

Napoleoni ajastu

Teise koalitsiooni sõja ajal Prantsusmaa vastu (1799–1802) soovitas Napoleon Bonaparte Brandenburgil-Preisimaal tungivalt okupeerida Briti mandrivaldused. 1801. aastal tungis 24 000 Brandenburgi-Preisi sõdurit üllatuslikult Hannoveri, mis alistus võitluseta. Aprillis 1801 jõudsid Brandenburgi-Preisi väed Bremen-Verdeni pealinna Stadesse ja jäid sinna sama aasta oktoobrini. Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik eiras algul Brandenburgi-Preisimaa vaenulikkust, kuid kui viimane ühines relvastatud neutraliteedijõudude Prantsuse-meelse koalitsiooniga nagu Taani-Norra ja Venemaa, alustas Suurbritannia Brandenburgi-Preisi laevade kaaperdamist. Pärast Kopenhaageni merelahingut (1801) koalitsioon lagunes ja Brandenburg-Preisimaa tõi oma väed välja.

Saksamaa mediatisatsiooni osana saavutas kuurvürstkond 25. veebruaril 1803 reaaluniooni Osnabrücki peapiiskopkonnaga, mille iga teine valitseja oli aastast 1662 pärit Hannoveri dünastiast.

Pärast seda, kui Suurbritannia – seekord ilma liitlasteta – kuulutas Prantsusmaale sõja (18. mail 1803), tungisid Prantsuse väed 26. mail Hannoveri. Vastavalt Artlenburgi konventsioonile (5. juuli 1803), mis kinnitas Hannoveri sõjalise kaotuse, desarmeeriti Hannoveri armee ning selle hobused ja laskemoon läksid prantslastele. Hannoveri riiginõukogu põgenes Elbe-tagusesse Saksi-Lauenburgi, mida Suurbritannia ja Hannover valitsesid personaalunioonis. Varsti pärast seda okupeerisid prantslased ka Saksi-Lauenburgi.

1805. aasta sügisel, Kolmanda koalitsiooni sõja alguses Prantsusmaa vastu (1805–1806), lahkusid Prantsuse okupatsiooniväed Hannoverist sõjakäigule Austria vastu. Briti, Rootsi ja Vene koalitsiooniväed vallutasid Hannoveri. Detsembris loovutas Prantsuse keisririik (aastast 1804 Prantsusmaa uus valitsusvorm) Hannoveri, mida ta niikuinii ei vallanud, Brandenburgile-Preisimaale, kes vallutas selle 1806. aasta algul.

6. augustil 1806 lõpetati Saksa-Rooma riik ning kadus kuurvürstide keisri valimise funktsioon. Seega muutus Brandenburgi kuurvürsti tiitel Preisi kuningriigi jaoks tähtsusetuks. Pärast Prantsusmaa vastu pöördumist kaotas ta Jena ja Auerstedti lahingu (11. novembril 1806) ning Prantsusmaa vallutas Hannoveri tagasi.

Tilsiti rahu järgi asutati 1807. aastal uus Vestfaali kuningriik, mida valitses Napoleoni vend Jérôme Bonaparte ja kuhu kuulus endine Hessen-Kasseli kuurvürstkond, Braunschweig-Lüneburgi Braunschweig-Wolfenbütteli vürstkond ja endised Preisi territooriumid. 1810. aasta algul annekteeris Vestfaal ka Hannoveri ja Bremen-Verdeni, kuid mitte Saksi-Lauenburgi. Püüdes kehtestada Kontinentaalblokaadi, annekteeris Prantsuse keisririik 1810. aasta lõpul kogu Põhjamere ranniku (kuni Taanini) ja alasid piki laevatatavaid jõgesid, sealhulgas Bremen-Verden ja Saksi-Lauenburg ning mõned Hannoveriga külgnevad territooriumid.

Siiski ei tunnistanud George III valitsus Prantsuse anneksiooni, olles jätkuvalt sõjas Prantsusmaaga kogu perioodi vältel, ja Hannoveri ministrid jätkasid tegutsemist Londoni kaudu. Hannoveri riiginõukogu säilitas oma diplomaatilise teenistuse, mis säilitas sidemed selliste riikidega nagu Austria ja Preisimaa, kellega Ühendkuningriik ise oli tehniliselt võttes sõjas. Hannoveri armee saadeti laiali, kuid paljud ohvitserid ja sõdurid läksid Inglismaale, kus neist moodustati Kuninga Saksa Leegion. Leegion oli ainus Saksa armee, mis võitles jätkuvalt kõigi Napoleoni sõdade vältel prantslaste vastu.

Prantslaste kontroll kestis kuni 1813. aasta oktoobrini, kui territooriumist käisid üle Vene kasakaväed. Rahvastelahing Leipzigi all hiljem samal kuul lõpetas Napoleoni vasallriigi Vestfaali, aga ka kogu Reini Liidu, pärast mida Hannoveri dünastia valitsemine taastati. Endisest kuurvürstkonnast sai Hannoveri kuningriik, mille kinnitas Viini kongress aastal 1814.

Hannoveri kuurvürstid

Pikemalt artiklis Hannoveri dünastia

Kuurvürstkond oli seaduslikult kohustatud olema jagamatu: see võis territooriumi kasvatada, kuid ei tohtinud territooriumi võõrandada või pärijate vahel jagada – varem kasutatud reegel põhjustas aegade jooksul mitmeid Braunschweig-Lüneburgi vürstkondi. Selle eesmärgiks oli järgida meessoost järeltulija esmasünniõigust. Kuna see oli Saali tavaõiguse vastu, siis vajas muudatus keiserlikku kinnitust, mille keiser Leopold I andis aastal 1692.

Kuurvürstkonnaks tõusmise ajal 1692 koosnes selle territoorium Braunschweig-Lüneburgi vürstkondadest Calenbergist ja Grubenhagenist, mille eelnev liin oli pärandanud juba 1665. aastal. Kuid enne kuurvürstkonna kinnitamist riigipäeva poolt 1708. aastal päris Calenbergi liin 1705. aastal veel Celle vürstkonna. Edasi lisandusid varem omandatud Diepholzi ja Hoya krahvkonnad.

Kuigi Saksa-Rooma riik lõpetati 1806. aastal, ei pidanud George III valitsus seda lõplikuks ning kuningas jätkas valitsemist "Hannoveri kuurvürstina" kuni 1814. aastani.

Hannoveri kuurvürstid
Portree	Nimi	Valitsemisaeg	Märkused
	Georg I Ludwig või Briti traditsiooni järgi George I	1708–1727	Georg Ludwig, Ernst Augusti poeg. Sai Suurbritannia kuningaks 1714. aastal. Omandas Bremen-Verdeni 1719. aastal.
	Georg II August või Briti traditsiooni järgi George II	1727–1760	Eelneva poeg. Omandas Land Hadelni 1731. aastal.
	Georg III	1760–1814	Eelneva pojapoeg. Sai Ühendkuningriigi (sealhulgas Iirimaa) kuningaks 1801. aastal. Omandas Osnabrücki peapiiskopkonna 1803. aastal. Napoleoni sõdade ajal (1801–1813) kaotas ja omandas korduvalt de facto võimu Hannoveris. Loobus kuurvürsti tiitlist ja sai Hannoveri kuningaks 1814. aastal.