Vikipeedia

Christian Ackermann

 See artikkel räägib Christian Ackermann vanemast; Christian Ackermann noorema kohta vaata artiklit Christian Ackermann noorem

Christian Ackermann (sündis Königsbergis; suri 1710 Tallinnas) oli Eesti barokiajastu skandaalseim ja andekaim puunikerdaja, kes murdis end välja aastasadu püsinud tsunftisüsteemist ning kelle töökojas valmisid aastatel 1680–1710 peaaegu kõik Eesti tähelepanuväärsemad kirikute sisustuselemendid: altariseinad, kantslid ja vappepitaafid, samuti krutsifiksid ning väidetavalt ka Eesti kontekstis unikaalne Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku baptisteerium.[1]

Elukäik

muuda

Christian Ackermann saabus Tallinna 1670. aastate algul ning asus kutsutud kujurisellina tööle tislerite ja puunikerdajate ameti meistri Elert Thiele nikerdustöökojas.[2] Pärast Thiele surma 1674. aastal abiellus Ackermann meistri lese Anna Martensiga. Laulatus toimus Oleviste kirikus 22. aprillil 1675. Tallinna kodanikuks[3] oli Ackermann saanud kaks päeva varem.[4]

Ackermanni peres oli kümme last. Esimene laps, Johan Christoffer, sündis 1675. aasta aprillis loodud peres juba sama aasta septembris. 1677 ristiti Oleviste koguduses Ackermanni teine laps – Maria Elisabeth.[5] Ülejäänud kaheksa last ristiti Tallinna Toomkoguduses: 1680 ristiti Regina Elisabeth, 1681 Christian, 1684 Christina, 1686 Gustav, 1689 Reinhold Johan, 1691 Anna Maria ning 1693 kaksikud Johan Magnuse ja Judith.[6] Et mõni Ackermanni kümnest lapsest oleks surnud, selle kohta andmed puuduvad.[7]

1670. aastate lõpul lahkus Ackermann ühes perekonnaga varem Elert Thielele kuulunud majast (Olevimägi 4) ning asus elama ja töötama Tallinna linna piiridest väljapoole, kuhugi Toompea kanti,[7] kus jõudsid temani ka jõuka aadelkonna ja isegi kuninglikud tellimused (Tallinna Toomkiriku altarisein).

Ackermann elas Tallinnas sündmusterikkal ajal. Lisaks sellele, et ta elas läbi 1684. aastal Toompea tulekahju, kaotas selles kogu oma varanduse ning osales hoonete taastamistöödes (vähemalt sisustuse osas), märkas ta ilmselt ka linnas toimuvat: kindlasti koges ta Tallinnas Kanuti ja Oleviste gildi ühendamisest (1675), lahutamisest (1681) ja taasühendamisest (1699) ning Rootsi valitsuse, Tallinna rae ja gildide vahelisest võimuvõitlusest tekkinud pingeid;[8] Aastatel 1696–1697 oli Ackermann tunnistajaks suurele näljahädale ja maalt linna saabuvatele põgenikehulkadele.[8] Enne Põhjasõja puhkemist, kui Rootsi riik püüdis organiseerida Tallinna kindlustamist, tuli temalgi ilmselt osaleda linna kindlustustöödel[8] ja Põhjasõja aastatel anda oma majas ulualust Rootsi sõjaväelastele;[9] 1704. aasta venelaste sõjakäik Tallinna alla ja sellest sündmusest tekkinud ärevus pidi puudutama ka Ackermanni. 1710. aastal puhkenud katk aga jäi ilmselt meistrile viimaseks katsumuseks. Epideemia tohutu puhang oli põhjuseks, miks ei suudetud enam kirikumeetrikasse üles tähendada kõikide surnute nimesid ning miks Ackermanni täpne surmaaeg pole teada.

Suhted Tallinna tislerite ametiga

muuda

Pärast seda, kui Ackermann oli abiellunud Elert Thiele lesega, jätkas ta oma tegevust puunikerduskunsti vabameistrina. Sellest tõusis Tallinna tislerite ja puunikerdajate ameti ning selle meistrite arusaamade järgi Ackermanni kui pööningujänese[10] vahel aastaid kestnud tüli, mida kajastab aastaist 1675–1676 (osaliselt) säilinud kirjavahetus.[7] Mõlemad osapooled on oma õiguste kaitseks pöördunud Tallinna rae poole, kohtuskäimise algatas Ackermann.

Ilmselt ei tunnetanud Tallinna tislerite amet esialgu Ackermanni ohtliku konkurendina. Asi läks tõsisemaks siis, kui tsunftimeistrid märkasid, et Ackermann kasutab abitööjõudu ja tema jõudlus kasvab. Vabameistrina võis ta maksta abilistele palka oma äranägemise järgi ning seetõttu hakkasid sellid tsunftimeistrite juurest lahkuma. Samuti ei tahtnud tislerid leppida sellega, et ennast puunikerdajaks nimetanud ja oma tööd tisleri tööle vastandanud Ackermann kasutas tislerisellide abi.[10] Nähes, et nad ei suuda Ackermanni kui konkurenti ohjata, hakkasid tsunftimeistrid teda tsunfti meelitama.[10] Ackermann jäi aga endale kindlaks ning arvatavasti selleks, et vabaneda linna tsunftimeistrite vaenust ja leida vabameistrina avaramaid teenimisvõimalusi, läks ta Tallinnast ära elama-töötama Toompeale.

Abilised

muuda

Kuigi Ackermann tegutses Tallinnas/Toompeal enam kui kolm aastakümmet ning tema töökojas on valmistatud suur hulk nikerdustöid, on vähe andmeid vabameistri abiliste kohta. Ackermannil oli abiks olnud tislerisell, hilisem Tallinna tislerite ameti meister E. Helmers,[11] endine Elert Thile sell ja hilisem tsunftimeister Johann Gieseken.[2] Kolmas mees, kes ilmselt oli mõnda aega töötanud Ackermanni töökojas, oli Toompeal tegutsenud kujur Hinrich Martens.[2] Võimalik, et Ackermanni töökojas tegid tisleritööd ka Paul Unsehl, Herman Berens, Sven Lund, Jochann Friederich ja Hinrich Petersohn.[2]

 
Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku kantsel

Töökoda

muuda

Ackermannil oli arvatavasti olnud kolm töökoda. Esimene neist oli endine Elert Thiele oma, mille ta päris meistri lesega abielludes.[2] Pärast Tallinna linnast lahkumist sisustas Ackermann 1670. aastate lõpul või 1680. aastate algul uue töökoja, mis hävis 1684. aastal aga Toompea tulekahjus. Seetõttu tuli Ackermannil sisustada taas uus, seekord kolmas töökoda. Võimalik, et pärast hulgast tisleritöövahenditest ilmajäämist Ackermann oma töökotta tisleriselle enam ei palganud. Tema kodumaal Ida-Preisimaal oli tavaline, et tislerid ja puunikerdajad töötasid eri töökodades ning tegid vajaduse korral koostööd.

 
Tallinna Püha Vaimu kiriku kella numbrilaud Pühavaimu kiriku seinas

Puunikerdajana oli Ackermann erakordselt viljakas. Koos tisleritega on ta teinud töid nii sakraal- kui ka profaanhoonete tarvis, nii aadlike kui ka linnakodanike tellimusel. Tema töökojast pärineb vähemalt seitsme Eesti kiriku altarisein, kuue kantsel, ühe ristimiskamber ja kellatahvli ornamentaalne-figuraalne dekoor ning kaks nikerdatud Ristilöödu kuju. Samuti võib Ackermanni nimele kirjutada kolme nikerdatud ukse(portaali) ja ühe vankri tegemise ning suure hulga (vapp)epitaafide nikerdamise. Võib arvata, et Ackermann on teinud ka töid, mis on kunstiajaloolastele jäänud tundmatuks. Tõenäoliselt on hävinud mitmed profaanse iseloomuga tööd.

 
Tallinna toomkiriku retaabel

Ackermanni loomingu uurimine

muuda

2016. aasta sügisel algas Tallinna toomkirikus mahukas Christian Ackermanni loomingu uurimise projekt. Projekti eesmärgiks on vaadata tänapäevast metodoloogiat ja tehnoloogiat ning allikakriitikat rakendades üle kõik Ackermannile omistatud Eesti kirikute altariseinad, kantslid, baptisteeriumid ja muud kunstiväärtuslikud objektid.[12]

Tallinna toomkiriku altariseina juurest alanud ja avalikkuse silme all modernsetel-kunstipärastel tellingutel toimunud uurimistöö jätkus 2017. aasta kevadel toomkiriku kantsli ja Niguliste muuseumi ekspositsiooni kuuluva Tallinna Rootsi Mihkli kiriku baptisteeriumi juures. 2017. aasta suvel toimusid Karuse kiriku altariseina ja kantsli, Martna ja Türi kiriku altariseina uuringud. 2017. aasta suvel sõitis uurimisrühm kolleegide kutsel Lätti, et vaadata üle Ackermannile omistatud Gaiku kiriku altarisein.[12]

2020. aastani väldanud projekt lõpeb Christian Ackermanni ja tema loomingut tutvustava näitusega Niguliste Muuseumis (6. novembrist 2020 kuni 2. maini 2021), lisaks anti 2016. aastal välja projekti ülevaateraamat "Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas!".[12]

Ackermannile omistatud töid

muuda
  •  
    Simuna kiriku retaabel
  •  
    Vigala kiriku kantsel
  •  
    Juuru kiriku kantsel
  •  
    Martna kiriku sisevaade

Viited

muuda
  1. ↑ "Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas". Eesti Kunstimuuseumi koduleht. Vaadatud 23.05.2017.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Karling, Sten (1943). Holzschnitzerei und Tischlerkunst der Renaissance und des Barocks in Estland. Dorpat.
  3. ↑ Georg Adelheim. „Das Revaler Bürgerbuch 1624-1690 nebst Fortsetzung bis 1710" (ibid., 1933), lk 86
  4. ↑ Nagu näitab ka üks Chr. Ackermanni 1675. aastast pärinev kiri, on mees rändava käsitöösellina oma ala õppinud Danzigis, sealt edasi siirdunult Riiga ja Stockholmi ning lõpuks ka Tallinnasse (TLA.230.1. 35)
  5. ↑ Sünni-, abielu- ja surmaregister. Sündide registreerimine 1652–1690. Abielude registreerimine 1652–1693. Surmajuhtude registreerimine 1652–1681.TLA.236.1.8
  6. ↑ Kirchenbuch: Verzeichnis der Getauften 1666–1706, 1706–1712. Verzeichnis der Copulierten 1679–1699. Verzeichnis der Begrabenen 1689, 1691–1724. TLA.237.1.22
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 Kreem, Tiina-Mall (1999). Puunikerdaja Christian Ackermann. Puunikerdus- ja tislerikunst Tallinnas aastatel 1674–1710. Tartu: Tartu Ülikool.
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 Pullat, Raimo (1976). Tallinna ajalugu 1860-ndate aastateni. Tallinn.
  9. ↑ Annotations-Rolla oder Gewisse Verzeich- u. Besichtigung derer auff den Tönnisberg und auch den Thumb gehörigen, wie auch im Katzen-Schwantz und daherumb auffm Duhmbschen Grund befindlichen Häusere. TLA.230.1.Aa100
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 Prozess des Bürgers und Handelsmannes in Amsterdam Giesebrecht von Gödesberg contra Hans Ohm Beklagten. TLA.230.1.BF_35
  11. ↑ Bürgerbuch, Nr. 1091. TLA.230.1.BB10
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 Maris Veeremäe (11.04.2017). "Kunstiakadeemia, kunstimuuseum ja luterlik kirik allkirjastasid koostööleppe Christian Ackermanni loomingu uurimiseks". Eesti Kunstiakadeemia koduleht. Vaadatud 23.05.2017.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Christian_Ackermann&oldid=6516026"