Demokraatlik Partei (Ameerika Ühendriigid)
Demokraatlik Partei (inglise keeles Democratic Party) on üks kahest peamisest erakonnast Ameerika Ühendriikides. Ühtlasi on tegu Ameerika Ühendriikide vanima ja suurima liikmete arvuga parteiga.
| Demokraatlik Partei | |
|---|---|
| Democratic Party | |
| Esimees | Jaime Harrison |
| Asutamine | 1828 |
| Ideoloogia |
sotsiaalliberalism sotsiaaldemokraatia kolmas tee |
| Kohti senatis | 48 / 100 |
| Kohti esindajatekojas | 213 / 435 |
| Koduleht | https://democrats.org/ |
Demokraatliku Partei peakorter asub Washingtonis ja partei esimees on alates 2021. aastast Jamie Harrison. Erakonna mitteametlik sümbol on eesel.
Ajalugu
muudaDemokraatliku Partei eelkäija oli 1792. aastal Thomas Jeffersoni ja James Madisoni eestvedamisel asutatud Demokraatlik-Vabariiklik Partei.
1824. aastal, pärast John Quincy Adamsi võitu väga vastuolulistel presidendivalimistel, tekkis parteis lõhe – Andrew Jacksoni pooldajad moodustasid Demokraatliku Partei, Jacksoni-vastased aga Riikliku Vabariikliku Partei (National Republican Party). Riikliku Vabariikliku Partei toetajad jagasid rohkem Jeffersoni vaateid.
Ameerika Ühendriikide kodusõda tõi kaasa demokraatide lagunemise kolmeks fraktsiooniks: Ameerika Ühendriikide demokraadid jagunesid sõda toetavateks (War Democrats) ja sõja vastu olevateks demokraatideks (Peace Democrats); lõunaosariikide demokraadid olid juhtivatel ametikohtadel Ameerika Riikide Konföderatsiooni esindusorganites.
Pärast kodusõda kujunesid Demokraatliku Partei peamiseks toetusbaasiks just lõunaosariigid, kuid sõja ajal tekkinud lõhed partei sees püsisid ja kõrvuti eksisteeris mitu fraktsiooni, kellel olid eri seisukohad majandus-, sotsiaal- ja välispoliitilistes küsimustes. Üldiselt oli Demokraatlik Partei aga majanduslikult ja moraalselt konservatiivne partei.
USA ajaloos on eristatud viit nn parteisüsteemi[1]. 5. parteisüsteemi (mis mõnel hinnangul kestab tänini) alguseks loetakse 1933. aastat[2], kui moodustus nn uue kursi koalitsioon (New Deal Coalition). President F. D. Roosevelti toetanud koalitsioon ühendas Ameerika liberaale (meie mõistes tsentrist vasakule jäävaid poliitikuid/valijaid), rahvusvähemusi, progressiivseid intellektuaale, aga ka valgeid lõunaosariiklasi. Vabariiklikus parteis konkureerisid konservatiivne ja mõõdukam suund, viimast esindanud poliitikud kaotasid aja jooksul mõju. Kodanikuõiguste liikumine, afroameeriklaste õiguste küsimus jms probleemid viisid uue kursi koalitsiooni lagunemiseni 1960. aastatel, kui konservatiivsetest lõunaosariikidest (Solid South) kujunes aja jooksul vabariiklaste "kants"[3].
Demokraatlikust Parteist kujunes seega aastakümnete jooksul peamine kodanikuõiguste eest seisev poliitiline jõud ja nende toetusbaas liikus järk-järgult lõunast põhja. Tänapäeval moodustavad olulise osa Demokraatliku Partei valijaskonnast erinevad vähemusgrupid, olgu siis tegu rassiliste, keeleliste või seksuaalvähemustega.
Minnesota ja Põhja-Dakota osariigis on partei ka ühinenud paari väiksema parteiga: 1944. aastal ühinesid Minnesotas Demokraatlik partei ja Talunike-Tööliste Partei (Farmer-Labor Party) Democratic-Farmer-Labori (DFL) parteiks; 1956. aastal ühines Põhja-Dakotas Demokraatlik partei peamiselt sotsiaaldemokraatliku Parteitu Liigaga (Nonpartisan League) Democratic-Nonpartisan League Party (D-NPL) parteiks.
Seisukohad
muudaTänaste demokraatide programm sarnaneb Euroopa mõistes enim sotsiaaldemokraatide seisukohtadega. Erakond pooldab riigi suuremat sekkumist majandusse ja ulatuslikke sotsiaalabiprogramme. Toetatakse astmelist tulumaksu, kõrgemat alampalka, laialdast riiklikku tervisekindlust ja võimalikult laiade elanikkonna rühmade juurdepääsu kõigile haridusastmetele õppemaksude alandamise teel.
Moraalselt ollakse pigem liberaalsed, pooldades rasestumisvastaste vahendite üldise kättesaadavuse tagamist, naiste õigust lasta teha aborti, samasooliste abielu ja tüvirakkude uuringuid. Demokraadid peavad oluliseks kiriku ja riigi ranget eraldatust ning on sageli seisnud algatuste taga, mille eesmärgiks on kristlike sümbolite ja rituaalide eemaldamine avalikust ruumist (koolid, riigiasutused, jms).
Kuritegevuse ohjeldamise seisukohalt peavad demokraadid oluliseks tulirelvade kättesaadavuse piiramist ja on oma valitsusperioodil karmistanud vastavaid seadusi.
Välispoliitikas ollakse rohkem orienteeritud rahvusvahelisele koostööle ja konsensuse taotlemisele rahvusvahelistes organisatsioonides, vastandudes Vabariikliku Partei unilateralismile. Demokraatliku Partei esindajad Ameerika Ühendriikide Kongressis toetasid peaaegu ühehäälselt sissetungi Afganistani, kuid olid lõhenenud Iraagi sõja küsimuses ja olid 2007. aastaks valdavalt jõudnud sõjavastasele seisukohale.
Osalemine valimistel
muudaDemokraatliku Partei kandidaadid on osalenud alates 1828. aastast kõigil presidendivalimistel. Nende ridadest on pärit neliteist Ameerika Ühendriikide presidenti, teiste seas Andrew Jackson, Woodrow Wilson, Franklin Delano Roosevelt, Harry Truman, John Kennedy, Jimmy Carter, Bill Clinton, Barack Obama ja Joe Biden.
Ajavahemikus 1955–1994 oli Esindajatekoda eksklusiivselt Demokraatliku Partei kontrolli all.
2006. aasta valimiste järel sai Demokraatlik Partei nii Kongressi Esindajatekojas kui ka Senatis enamusparteiks. 2011. aastast on demokraadid Esindajatekojas vähemuses ning 2015. aastast ka Senatis. 2019. aastast on demokraadid taas Esindajatekojas enamuses. 2021. aastast on demokraadid enamuse taastanud ka senatis.
2008. aasta ja 2012. aasta presidendivalimised võitis Demokraatliku Partei kandidaat Barack Obama.
2020. aasta presidendivalimistel sai presidendiks Demokraatliku Partei kandidaat Joe Biden.
Demokraatlikul parteil on suur kandepind peamiselt (suur)linnades, Uus-Inglismaal ja USA läänerannikul. Ei ole haruldane, et valdavalt vabariikliku osariigi suurem(ad) linn(ad) eelistavad Demokraatliku Parteid – näiteks Texas on väga konservatiivne ja sealsed valijad enamasti eelistavad Vabariiklikku parteid, kuid osariigi suured linnad (Houston, Dallas, San Antonio, Austin) hääletavad üldiselt Demokraatliku Partei poolt.
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ Paul Kleppner, et al. The Evolution of American Electoral Systems (1983)
- ↑ Richard Jensen, "The Last Party System: Decay of Consensus, 1932–1980," teoses: Paul Kleppner et al., The Evolution of American Electoral Systems (Greenwood, 1981), pp. 205–06.
- ↑ Seth C. McKee "The Past, Present, and Future of Southern Politics". In: Southern Cultures 18: 95–117. - Viidatud artiklis [1]
Välislingid
muuda- Demokraatliku Partei veebileht (inglise keeles)