Edward I
Edward I, ka Edward Longshanks (Edward Pikk-koib; 17. juuni 1239, Westminster, Middlesex – 7. juuli 1307, Burgh-on-Sands, Cumberland) oli alates 20. novembrist 1272 kuni surmani Inglismaa kuningas ja Iirimaa isand ning alates 14. veebruarist 1254 Chesteri krahv.
| Edward I | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg | 17. juuni 1239 |
| Surmaaeg | 7. juuli 1307 (68-aastaselt) |
| Amet | poliitik |
| Lapsed | Edward II |
| Pereliikmed | Edmund Küürselg, Inglise Margaret |
Valitsejatiitel: Jumala armust Inglismaa kuningas, Iirimaa isand ja Akvitaania hertsog (inglise keeles By the Grace of God, King of England, Lord of Ireland and Duke of Aquitaine, ladina keeles Dei Gracia Rex Anglie Dominus Hibernie et Dux Aquitanie).
Pärast 1282 alanud ülestõusu mahasurumist 1284 läks Wales Inglismaa koosseisu. Alates 1301, kui Edward I andis Walesi printsi tiitli oma pojale Edward II-le, kannab Inglise troonipärija tiitlit Walesi prints.
Edward I püüdis allutada ka Šotimaad, mis tal sealse pärimistüli tõttu ajutiselt ka õnnestus. William Wallace'i juhtimisel suutsid šotlased end küll uuesti vabaks võidelda, kuid pärast aastatepikkust võitlust suutis Edward Wallace'i vangistada ja Šotimaa uuesti allutada. Robert Bruce'i juhtimisel suutsid šotlased oma iseseisvuse siiski taastada.
Isiklikku ja järglased
muuda1. novembril 1254 abiellus Edward I Kastiilia Eleanoriga, kellega sai 15 last, 5 poega ja 10 tütart. Eleanor suri 1299. aastal. Lastest said täiskasvanuks 5 tütart ja 1 poeg. Neist lastest üks oli nunn, aga kõigi ülejäänute järeltulev sugu kestab tänapäevani. 15 lapsest noorim, Edward II, päris oma isa trooni.
10. septembril 1299 abiellus Edward I Prantsuse Marguerite'iga, kellega sai kolm last, kaks poega ja noorelt surnud tütre. Kummagi poja sugu kestab tänapäevani.
Välislingid
muuda| Eelnev Henry III |
Inglismaa kuningas 1272–1307 |
Järgnev Edward II |