Frangimaa

Frangimaa (saksa keeles Franken) on Saksamaa piirkond Baieri liidumaa põhjaosas, väike osa Tüüringist lõunaosast ja Baden-Württembergi kirdepiirkond Heilbronn-Franken. Baieri osa on jagatud Alam-Frangimaa (Unterfranken, keskus Würzburg), Kesk-Frangimaa (Mittelfranken, keskus Ansbach) ja Ülem-Frangimaa (Oberfranken, keskus Bayreuth) administratiivpiirkondadeks.

Eesti keeles oli varem kasutusel nimekuju Frankimaa^[1].

Geograafia

Frangimaa loodusliku läänepiiri moodustavad Spessarti mäed. Põhjas piirneb see Tüüringi metsa ja Frangi metsaga, idas Fichtelgebirge ja Frangi Juura mäestikega. Frangimaa suurim jõgi on Main. Koos suurima lisajõe Regnitziga läbib Main enamiku Frangimaast. Teised suured jõed on Tauber, Jagst ja Altmühl.

Suuremad linnad on Nürnberg, Würzburg, Fürth, Erlangen, Bayreuth, Bamberg, Schweinfurt, Hof, Coburg, Ansbach ja Schwabach.

Ajalugu

Nimi

Frangimaa sai nime germaani hõimu frankide järgi, kes vallutasid 8. sajandi keskel enamiku Lääne-Euroopast. Kuigi võiks eeldada, et Frangimaa oli frankide (saksa keeles kasutatakse Franken tõepoolest nii tänapäeva frangimaalaste kui ka ajalooliste frankide kohta) kodumaa, ei ole see nii.

Frangi riik (mis oli kõige suurem umbes aastal 800) sisaldas enamiku nüüdsest Frangimaast, mis paiknes selle idapiiril. Rahva või hõimuna saali ja ripuaari frankideks jagunenud frangid piirdusid Madalmaade, praeguse Prantsusmaa kirdeosa ning Reini jõe kallastega Maini ja Hesseni aladest allavoolu. Kogu frankide eliit kogunes siiski keisri ümber ja sellest eliidist Frangimaa nimi tuligi.

9. sajandi jooksul muutus frankide identiteet järk-järgult etnilisest identiteedist riiklikuks identiteediks. Algseid franke ei kutsutud teiste poolt enam frankideks ja ka nad ise ei kutsunud end frankideks, samas teatud inimgrupid, kes ei olnud frangid, kuid keda enamasti valitsesid frangi aadlikud, hakkasid nüüd kasutama seda mõistet selle maa ja rahva kirjeldamiseks. 10. sajandi alguses rajati Ida-Frangi riigis Frangimaa hertsogkond (saksa Herzogtum Franken), mis hõlmas uusaegse Hesseni, Pfalzi, osi Baden-Württembergist ja enamuse tänapäeva Frangimaast. Neid alasid asustasid enne kaugemale lõunasse Šveitsi aladele ümberasumist burgundid ja alemannid, tühja koha täitsid seejärel mõned frangi aadlikud koos vähema või rohkema arvu kaaskondsetega algselt kodumaalt. Pärast niinimetatud Frangimaa hõimuhertsogkonna lõpetamist asutasid Saksa-Rooma keisrid aastal 1500 Frangimaa ringkonna (saksa Fränkischer Reichskreis) vürstiriikide hõlmamiseks, mis kasvasid välja endise hertsogkonna idaosast. Frangimaa ringkonna territoorium kattus jämedalt võttes praegusaegse Frangimaaga. Tiitlit "Frangimaa hertsog" kasutasid Würzburgi piiskopid aastani 1803 ja Baieri kuningad aastani 1918.

Tänapäeval seostub frankidega ainult kaks Euroopa piirkonda: Prantsusmaa provints Île-de-France, algselt läänefrankide võimukeskus; ja ripuari frankide dünastia omandatud kodumaa, uudne Frangimaa. Frangi aadlike poolt asutatud Frangimaa linnade näited on Würzburg, esimest korda mainitud 7. sajandil, Ansbach, esimest korda mainitud aastal 748, ja Weissenburg, asutatud 7. sajandil.

Varakeskaeg

Kuni 6. sajandini elasid tänapäevase Frangimaa alal tõenäoliselt alemannid ja tüüringid. Pärast frankide võitu mõlema hõimu üle umbes aastatel 507 ja 529–534 okupeeriti enamus osi frankide poolt.

Frangimaa hõimuhertsogkond

Saksa-Rooma riik Saali dünastia valitsemise alguses

Ida-Frangi riik koosnes neljast hõimuhertsogkonnast, millest üks oli Frangimaa hertsogkond. Ajalooline Frangimaa hertsogkond ulatus kaugemale läände Speyeri, Mainzi ja Wormsini (Reinist läänes) kui meieaegne Frangimaa ja sisaldas isegi Frankfurti (frankide koolmekoht). 906. aasta paiku õnnestus Konradil Konradiinide dünastiast saada Frangimaa oma hertsogliku võimu alla. Otsese Karolingide meesliini hääbumisel aastal 911 saavutas Konrad enda valimise Saksa kuningaks, seda suuresti tänu nõrgale positsioonile oma hertsogkonnas. Frangimaa, nagu ka Alemannia, ei olnud nii ühtne kui Saksimaa või Baieri ja tähtsamad perekonnad vaidlesid sageli hertsogi koha üle.

Konrad andis Frangimaa oma vennale Eberhardile, kuid kui Eberhard 938. aastal Otto I vastu mässas, jäeti ta oma hertsogkonnast ilma. Selle asemel, et nimetada uus hertsog samast ringkonnast, jagas Otto ähvardava võimuga hertsogkonna vaimulike vürstide vahel, kellega koos ja kelle kaudu ta valitses, ja kes jäid sel põhjusel truuks: Würzburgi piiskop ja Fulda abt (939). Hiljem (1008) need ühinesid uueks Bambergi piiskopkonnaks, hõlmates endise hertsogkonna territooriumi.

Sealt alates omasid püha Bonifatiuse ja tema järglaste Edela-Saksamaal loodud suured kloostrid ja piiskopkonnad ilmaliku võimu monopoli Frangimaal, võrdselt maakrahvidega kaugemal läänes. Neil oli veel üks väärtus Ottoonide skeemis: tsölibaadi tõttu oli neil väiksem võimalus luua pärilikud liinid. Seevastu Otto väimees Konrad Punane, kes oli aastal 944 saanud Lotringi hertsogiks, laiendas oma võimubaasi Frangimaal.

Jagatud Frangimaa

Kõrgkeskajal jagati Frangimaa kaheks eraldi ringkonnaks, kuigi need ringkonnad ei olnud selge valitsusega sidusad territooriumid. Pigem olid nad kultuuriliselt erinevad alad, kus domineerisid erinevad poliitilised ja religioossed jõud ja seega olid nad erinevate võimude de facto "valitsemise" all.

Reini-Frangimaa

Reini-Frangimaa (Rheinfranken) oli ajaloolise Frangimaa hertsogkonna lääneosa vahetult Reini idakaldal. See territoorium ei moodusta siiski tänapäevase Frangimaa osa, mis paikneb kaugemal idas. Reini-Frangimaalt oli pärit Saali dünastia, mis andis 11. ja 12. sajandil neli keisrit: Konrad II, Heinrich III, Heinrich IV ja Heinrich V. Reini-Frangimaal on iidsed linnad Mainz, Speyer ja Worms, kaks viimast said Konrad Punase (Saali dünastia) järeltulijate kätes krahvkondadeks. Neid krahve on mõnikord piirkonna suurvõimuna nimetatud mitteametlikult Frangimaa hertsogiteks.

Ida-Frangimaa

Aastal 1115 andis Heinrich V Ida-Frangimaa (Ostfranken) territooriumi oma õepojale Konrad von Hohenstaufenile, kes kasutas tiitlit "Frangimaa hertsog". Frangimaa jäi Hohenstaufenite võimu alla aastani 1168, kui Würzburgi piiskop loovutas ametlikult hertsogiõigused Ida-Frangimaal.

Nimi "Frangimaa" kadus kasutuselt, kuid aastal 1500 loodi Saksa-Rooma riigi Frangimaa ringkond. Ka Würzburgi piiskop taastas selle aastal 1442 ja hoidis seda kuni Napoleon Bonaparte'i reformideni. Würzburgi piiskop oli sel ajal õieti hertsog Frangimaal (Herzog in Franken), mitte Frangimaa hertsog (Herzog von Franken), kuigi mõlemaid tiitleid kasutati.

Ida-Frangimaa järglasriigid

13. sajandi seisuga moodustati endise hertsogkonna territooriumil teiste seas järgmised riigid:

Nüüdisaegne Frangimaa

Tänapäeva Frangimaa kaart

Suurem osa nüüdis-Frangimaast sai Baieri osaks aastal 1803 tänu Baieri liitlassuhetele Napoleoniga. Kultuuriliselt on see õigest Baierist ("Altbayern", Vana-Baieri) siiski paljuski erinev. Iidset nime hakati taaskasutama aastal 1837 Ludwig I poolt. Natsiajastul oli Baieri jagatud mitmeks gauks, sealhulgas Frangimaaks ja Maini-Frangimaaks.

Kuigi Vana-Baieri on ülekaalukalt katoliiklik, on Frangimaa mitmekesisem. Alam-Frangimaa ja Ülem-Frangimaa lääneosa (Bamberg, Lichtenfels, Kronach) on valdavalt katoliiklikud, samas enamus Kesk-Frangimaast ja Ülem-Frangimaa idaosa (Bayreuth, Hof, Kulmbach) on valdavalt protestantlikud (Evangeelne Kirik Saksamaal). Kesk-Frangimaal Fürthis oli ajalooliselt (enne natsiajastut) suur juudi kogukond; seal on sündinud Henry Kissinger.

Vaata ka

Frangimaa (veinipiirkond)

Viited

↑ ENE 3, Tallinn 1988, lk. 61.

[1] ENE 3, Tallinn 1988, lk. 61.

[1]