Friisimaa
See artikkel vajab toimetamist. (September 2014) |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Friisimaa (või Friesland) on rannikuala piki Põhjamere kagunurka, s.o. Saksa lahte. Friisimaa on traditsiooniline kodumaa friislastele, germaani rahvale, kes räägib friisi keeli; see keelegrupp on tihedalt seotud inglise keelega. Friisimaa ulatub Loode-Hollandist üle Loode-Saksamaa Taani piirini (Vidå).
Nimed
muudaFriisimaa nimed kohalikes keeltes on:
- läänefriisi: Fryslân
- põhjafriisi: Fraschlönj, Freesklöön, Freeskluin, Fresklun ja Friislön’
- saterfriisi (idafriisi): Fräislound
- idafriisi-alamsaksi: Freesland
- groningeni: Fraislaand
- saksa ja hollandi: Friesland
- taani: Frisland
Kui prantslased okupeerisid friiside territooriumi, oli ühe departemangu nimi Frise.
Jaotused
muudaFriisimaa jaguneb üldiselt kolmeks osaks:
- Lääne-Friisimaa vastab laias laastus
- Friisimaa provintsile, friisi keeles Fryslân
- sealhulgas osi ajaloolisest Lääne-Frieslandist, nimelt Vliesland
- sisaldades Súdwest-Fryslâni (Edela-Friisimaa) omavalitsust
- kunagi moodustatud
- Frieslandi departemang – Bataavia Vabariigis
- Frise departemang – Prantsusmaal
- Groningeni provintsile
- Põhja-Hollandi provintsi põhjaosale, sealhulgas osi
- Friisimaa provintsile, friisi keeles Fryslân
- Ida-Friisimaa (saksa Ostfriesland; idafriisi-alamsaksi: Oostfreesland) Alam-Saksimaal, Saksamaal vastab laias laastus
- Ida-Friisimaale palju kitsamas tähenduses
- Leeri kreis
- Aurichi kreis
- Wittmundi kreis
- Emdeni kreisivaba linn
- Ida-Friisimaale laiemas tähenduses (Ida-Friisi poolsaar)
- Frieslandi kreis
- Wilhelmshaveni kreisivaba linn
- Saterlandi vald Cloppenburgi kreisis
- Butjadingeni poolsaar ja vald Wesermarschi kreisis
- Land Wursteni vald Cuxhaveni kreisis
- Ida-Friisimaale palju kitsamas tähenduses
- Põhja-Friisimaa (saksa Nordfriesland; põhjafriisi: Nordfriislon, Nordfraschlönj, Nuurdfriisklun, taani: Nordfrisland) Schleswig-Holsteinis, Saksamaal vastab laias laastus
- Põhja-Friisimaa kreisi lääne- ja keskosale
- Helgolandi vallale Pinnebergi kreisis
Kolm gruppi Friisi saari (Lääne-, Ida- ja Põhja-Friisi saared) ulatuvad enam-vähem vastavalt piki neid kolme lõiku Saksa lahe rannikul.
Keeled
muudaPool miljonit friislast Hollandi Frieslandi provintsis räägivad läänefriisi keelt. Mõni tuhat inimest Saksamaa Nordfrieslandis ja Helgolandil räägivad põhjafriisi murdeid, mis on üksteisele sageli arusaamatud. Väike arv saterlandi friisi keele kõnelejaid elab neljas külas Alam-Saksimaal, Saterlandi piirkonnas, Cloppenburgi kreisis, vahetult traditsioonilise Ida-Friisimaa piiride taga. Paljud friislased kõnelevad alamsaksa keele murdeid, eriti Ida-Friisimaal, kuid ka Lääne- ja Põhja-Friisimaal.
Ajalugu
muuda- Pikemalt artiklis Friisimaa ajalugu
Friisimaa on aja jooksul palju muutunud nii üleujutuste kui ka identiteedimuutuste tõttu. See on osa Loodeblokist, mis on keele ja kultuuri kaudu seotud hüpoteetiline ajalooline piirkond.
Rooma aeg
muudaFriisid asusid Friisimaale 500. aasta paiku eKr. Plinius Vanema järgi elasid friislased (või nende lähinaabrid haukid) Rooma ajal kunstlikes elamiseks kohandatud küngastes või kuhilates, terp'ides. Teiste allikate järgi elasid friislased piki laiemat ala Põhjamere (või "Friisi mere") rannikul. Friisimaa koosnes sel ajal tänapäeva Friisimaa ja Põhja-Hollandi provintsidest.
50. aastaks eKr laienes Rooma keisririik, Julius Caesari vallutustega Reini jõeni ehk vahetult friiside naabrusse, kuivõrd friisid elasid Reini jõe suudmeala põhjakaldal. 12. aastal eKr oli friisidel vastasteks Rooma leegionid ning friisid otsustasid roomlastele alistuda sel moel, et hakkasid maksma regulaarselt makse (lehmanahkades), Rooma impeerium laienes aga Elbe jõeni. 28. aastaks olid maksud Rooma impeeriumi heaks tõusnud väljakannatamatult kõrgeks ning friisid otsustasid vastu hakata. Võiduka Baduhennawoodis lahingu järel olid friisid järgmise 20 aasta jooksul vabad.
250. aastaks tõusis Põhjamere tase nii palju, et oluline osa asustatud Friisimaast jäeti maha ning friisid rändasid lõuna poole. Tagasi pöörduti alles umbes aastal 400. Osa friisidest oli aga jäädavalt eraldunud, asudes elama Friisimaast edela poole, kus nad panid koos saalide ja teiste vähemate hõimudega aluse frangi hõimule, mis hiljem lõi mõjuvõimsa Frangi riigi.
4. sajandi keskpaigast 6. sajandi keskpaigani toimunud suur rahvasterändamine puudutas ka friise, friisid võtsid osa tänapäeva Inglismaa alade vallutamisest, asustades koos jüütidega Kenti ümbruse.
Friisimaa kuningriik
muuda- Pikemalt artiklis Friisimaa kuningriik
7. ja 8. sajandil mainivad Frangi kroonikad Põhja-Madalmaid kui friislaste kuningriiki. Kuningriik koosnes Hollandi ranniku Seelande provintsidest Scheldest Weserini ja Saksa Põhjamere rannikust ja kaugemal idas. Sel ajal kõneldi friisi keelt piki kogu Põhjamere lõunarannikut ja tänapäeval viidatakse seda piirkonda mõnikord kui Suur-Friisimaa või Frisia Magna.
Kaugemad autorid näivad friisidel ja saksidel mitte vahet tegevat. Bütsantsi Prokopios kirjeldas kolme rahvast, kes elasid Britannias: anglid, friisid ja britid, ning taani Knútsdrápa autori järgi kasutas 11. sajandi Knud Suur 'friislasi' 'inglaste' sünonüümina. East Anglia allikad kutsusid 'Friisimaa' asukaid variinideks, mitte friislasteks.
7. sajandi friiside riik (650–734) kuningate Aldgillise ja Redbadi juhtimisel omas võimukeskust Utrechtis. Selle iidne tavaõigus oli 8. sajandil Lex Frisionum. Rooma paavst (687–701) Sergius I tunnustas aastal 693 anglosaksi misjonäri Willibrordi misjonit Friisimaal. 27. novembril 695 ordineeris ta Willibrordi Friisimaa peapiiskopiks. Suur-Friisimaa perioodil kontrollisid friisid suurt osa Põhjamere-äärsete piirkondade omavahelisest kaubandusest (Dorestad). Põhjamerd tunti sel perioodil aga Mare Frisicum´i nime all. Suurima õitsengu saavutas Friisimaa kuningas Punapea (eluaastad 679–719) valitsemise ajal, mil Friisimaa võitles edukalt frankide ja ristiusu vastu.
Frangi vallutus
muuda- Pikemalt artiklis Frangi riik#Saksi sõjad, Saksi sõjad, Friisi-Frangi sõjad
Frangi riigi majordoomus aastatel (717–741) Karl Martell sõdis edukalt idapoolsete germaani hõimudega ja liitis oma riigiga Lääne-Friisimaa. Friiside riigi lõpp tuli aastal 734 Boarni lahingus, kui friislased kaotasid frankidele, kes vallutasid siis lääneosa kuni Lauwersini. Nad vallutasid ala Lauwersist idas aastal 785, kui Karl Suur võitis Widukindi Saksi sõdades. 785. aastal kaotas iseseisvuse ka Friisimaa kõige idapoolsem osa, mis kuni selle ajani oli koostöös saksidega suutnud frankide rünnakuid tagasi tõrjuda. 800. aastaks oli friiside eliit täielikult ristiusustatud. Karolingid panid Friisimaa grewani võimu alla; see tiitel oli lõdvalt seotud krahviga selle varajases tähenduses "kuberner", mitte "feodaalisand".
Viikingiaeg
muuda- Pikemalt artiklis Viikingiaeg, Taani ajalugu#Viikingiaeg, Danegeld#Friisimaa
Järgneva Kesk-Frangi riigi Frisia Magna okupeeriti osaliselt viikingite poolt 840. aastatel, kuni nende väljaajamiseni 885. ja 920. aasta vahel. Pärast Frangi keisri (814–840) Ludwig Vaga surma aastal 840 autasustas tema poeg, keiser Lothar I, Kesk-Frangi riigi kuningas, Taani vendi Rorikit ja Haraldit katse eest vastata viikingite rünnakutele Friisimaaga – tänapäeva Friisimaa ja Hollandi provintsid. On ka viiteid, et viikingid ei vallutanud Friisimaad, vaid asustasid mõned kohad (nagu Wieringeni saar), kuhu nad ehitasid lihtsaid linnuseid ning tegid koostööd ja kauplesid põliste friislastega. Kesk-Frangi riik koosnes frankide territooriumist Reini ja Schelde jõe vahel (hiljem tuntud kui Lotring), Friisimaast Põhjamere rannikul, endisest Burgundia kuningriigist (välja arvatud läänepoolne osa, hilisem Bourgogne) ja Provence'ist, samuti Itaalia kuningriigist.
Ribemonti leping aastast 880 liitis Lotharingia kuningriigi, mille osa Madalmaad oli, Ida-Frangi riigiga, mis püüdis seda integreerida. Kui viimane Ida-Frangi Karolingidest, Ludwig III Laps aastal 911 suri valis Lotharingia Karoling Charles III, Lääne-Frangi riigi kuninga. 925. aastal liideti alad Ida-Frangi riigiga.
Friislased tegid poldreid Lääne-Friisimaale, mis hakkas üleujutuste tõttu üha enam Friisimaast eralduma. 11. ja 12. sajandil oli palju üleujutusi, mis tapsid paljusid ja moodustasid lõpuks Zuiderzee. Suurim üleujutus toimus aastal 1322.
Pärast paari sajandit üha erinevat ajalugu muutusid mõned Friisimaa osad aastal 1101 Hollandi krahvkonnaks, 1256. aastal alistasid Friisimaa ka kõige läänepoolsemad alad hollandi krahvid.
- Pikemalt artiklis Friisi-Hollandi sõjad
Keskaegse Friisimaa ajaloo suurimaks päevaks võib pidada Warnsi lahingut 26. septembrit 1345, mil friiside rahvavägi lõi Kesk-Friisimaal peetud lahingus sakside, hollandlaste ja prantslaste ühisväge. 1392. aastal algas Friisimaal aga kahe rivaalitseva kogukonna vahel kodusõda, mis kurnas friise sedavõrd, et 1498. aastal paluti Saksi krahvil Albrechtil (eluaastad 1443–1500) vaenutsevad pooled lahutada. Viimane tähendas ühtlasi ka Kesk-Friisimaa iseseisvuse lõppu. Ida-Friisimaa väike ala oli iseseisev krahvkond alates 14. sajandist ning selle iseseisvusele tegi lõpu Preisi kuningriik 1744. aastal.
Opstalboomi Liiga
muudaVabad friislased (tegelikult väikeaadel) ja Groningeni linn asutasid Opstalboomi Liiga feodalismi vastu. Liiga sisaldas tänapäevaseid Friisimaad, Groningeni, Ida-Friisimaad ja Saksa Põhjamere rannikut, ning osi Taani Põhjamere rannikust (Schleswig). Kuid Opstalboomi Liiga ei koosnenud ainult friislastest, kuna Zevenwoudeni ala ja Groningeni linn olid sakside. Mõned friislased elasid Hollandi krahvide võimu all Lääne-Friisimaal. Opstalboomi Liiga oli lühiealine; see kukkus mõne aasta pärast jätkuvate sisetülide tõttu.
15. sajand
muuda15. sajand nägi vabade friislaste lõppu. Groningeni linn hakkas domineerima Groningeni provintsis. Ida-Friisimaa väikeaadlik suutis alistada teised väikeaadlikud ja temast sai Ida-Friisimaa krahv. Bremen-Hamburgi peapiiskop ja Taani kuningas vallutasid suuri Friisimaa alasid. Vaid Friisimaale jäi Friisi vabadus. Friisimaa vallutati 1490. aastatel Saksimaa hertsogi Albrecht der Beherzte poolt.
Hiljem võitles hiiglane Pier Gerlofs Donia (Grutte Pier) oma maa vabaduse eest. Tal oli palju edu ja hollandlased kartsid teda, kuni ta aastal 1520 põllumehena suri. Talle püstitati monument Kimswertis. Arvatakse, et ta oli seitse jalga pikk.
16. sajandi lõpul ühinesid friislased mässus Oranje Willemiga hispaanlaste vastu, et saada Hollandi osaks. Sealt alates on friislaste iseseisvusvõitlus tänaseni lõppenud.
Friisi territooriumid
muuda- Lääne-Friisimaa jäi Hollandi osaks ja sai Põhja-Hollandi osaks, kui provints aastal 1840 tükeldati. Praegune Lääne-Friisimaa piirkond on väiksem, kui ajalooline Lääne-Friisimaa ja on olemas ka ametlik põhiseaduslik Lääne-Friisimaa piirkond (samenwerkingsregio) rannakaitse, politsei ja põllumajandusega.
- Friisimaa sai oma iseseisvuse tagasi (koos põhiseadustatud talunike esindatusega) aastal 1581 ja andis selle jälle ära aastal 1795. Nüüd on see Hollandi provints.
- Ida-Friisimaa sai Preisi kuningriigi osaks ja oli varem Saksamaa Alam-Saksi liidumaa kreis.
- Groningen on Hollandi provints 16. sajandist.
- Põhja-Friisimaa oli Taani Schleswigi hertsogkonna osa (ka: Lõuna-Jüütimaa) ja kuulub nüüd Saksamaa Schleswig-Holsteini liidumaa koosseisu. Põhja-Friisimaa ei olnud kunagi Saksa-Rooma riigi osa.
- Friisi saared Hollandi ja Saksamaa rannikul on jäänukdüünid üleujutatud maal.
Lipp
muudaKuigi friislaste piirkondadel on oma eraldi lipud, pole Friisimaal ajalooliselt olnud oma lippu. Ühendatud Friisimaa lipp, tuntud kui kõigi friislaste lipp (Ynterfryske Flagge), võeti kasutusele septembris 2006 Groep fan Auwerk poolt, mis toetab ühendatud Friisimaad tunnustatud riigina.
Lipp on inspireeritud Skandinaavia ristilipust. Neli vesiroosi lehte (pompeblêden) tulenevad seitsmest vesiroosi lehest (Lääne) Friisimaa lipust, kuid arv kujutab kolme eraldi friisi piirkonda pluss Groningen (Eastlauwersk Fryslân). Lipp kinnitati Friislastevahelise Nõukogu poolt.