George Kelly

George Alexander Kelly (28. aprill 1905 – 6. märts 1967) oli Ameerika psühholoog, terapeut ja õppejõud. Tema peamiseks panuseks on isiksuslike konstruktide teooria loomine.

George Kelly sündis 1905. aastal Ameerika Ühendriikide Kansase osariigis väga töökas ja religioosses farmerite perekonnas. Tema ema oli õpetaja ja isa presbüterliku kiriku preester.

1926. aastal sai ta Parki kolledžis füüsika ja matemaatika bakalaureuse kraadi. 1928. aastal sai Kelly Kansase ülikoolis sotsioloogia magistrikraadi, tehes magistritöö tööliste vaba aja veetmise kohta. 1929. aastal sai ta psühholoogia bakalaureusekraadi Edinburghi ülikoolis, millele järgnesid magistri- ja doktoriõpingud Iowa ülikoolis. Tema doktoritöö teemaks oli kõne ja lugemise häired. Seejärel suundus ta kliinilise psühholoogia sfääri, asudes Fort Haysi kolledžis õppejõu ametikohale. Neil aegadel sõitis Kelly mööda riiki ning andis riiklike rahvahariduskoolide kaudu inimestele psühholoogilist abi. Alustanud psühhoanalüüsi rakendajana, distantseerus ta järk-järgult üha enam Freudi vaadetest, sest leidis, et Kesk-Lääne asukad kannatavad palju sagedamini põua, liivatormide ja majandusliku surutise kui libiidoprobleemide käes . Teise maailmasõja ajal osales Kelly psühholoogina lendurite väljaõppes. Sõja lõppedes määrati ta Marylandi ülikooli abiprofessoriks. Otsustavaks läbimurdeks eneseteostamisel kujunesid Kellyle need kakskümmend aastat, mis ta töötas Ohio ülikooli kliinilise psühholoogia osakonna direktori ja professorina. 1955. aastal ilmus tema peateose “A theory of Personality. The Psychology of Personal Constructs”. Elu lõpuperioodil juhtis Kelly korraga kaht Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni (APA) haru: kliinilist ja nõustamispsühholoogiat. 1965. aastal sai Kelly Brandeisi ülikoolis kõik tingimused oma uurimistöö jätkamiseks, kuid 1967. aastal ta suri.

Kelly panus isiksuse uurimisse

Kelly seisukoha järgi lähtuvad nii psühholoogid kui ka nii-öelda harilikud inimesed oma isiksuse käsitlustes ühest lähtekohast: nad konstrueerivad kindla sisuga mõisteid kasutades mitmesuguseid isiksuse mudeleid. Teisisõnu toimivad tavalised inimesed igapäevaelus nagu uurivad teadlased: nad teevad oletusi, koguvad teavet ning kontrollivad oma ootuste paikapidavust. Seega teadlased, näiteks psühholoogid, ei arutle Kelly meelest teistest inimestest erinevalt, nad toovad oma uuringutes ja arutlustes lihtsalt esile tavainimeste tunnetuse kvintessentsi. Konstrukt põhineb tunnetatava objekti sarnasuse ja erinevuse fikseerimisel reaalsuse mingi teise objektiga. Konstrukt on suhe, kus mingisuguseid omadusi tõlgendatakse teistega sarnasena ja samas ka neist erinevana. Isiksuslik konstrukt on mõte, mõiste, idee, kõnekujund, metafoor vmt, mida inimene kasutab, et oma kogemust tundma õppida ja mõtestada, toimuvat seletada või eesseisvat ennustada. Läheduse ja kontrasti alusel süstematiseeritud mõisted aitavad keskkonnas orienteeruda. Inimesed katsetavad erinevate konstruktidega, jäädes truuks neile, mis aitavad selgemini olukordi lahti mõtestada ja ette näha. Kimbatus konstrukti leidmisel tähendab ka raskusi olukorra mõtestamisel. Oletades, et inimesed vaid konstrueerivad enda jaoks reaalsust erinevatel tasemetel, vabaneme vajadusest otsida mingit üht, keskset, ainuõiget isiksuse põhiõpetust või inimloomuse käsitlemise viisi.

Isiklike konstruktide teooria

Kelly isiklike konstruktide teooria koosneb ühest põhipostulaadist ja üheteistkümnest järeldusest. Põhipostulaat: konkreetse inimese psühholoogilised protsessid toimuvad neid kanaleid pidi, mis suunas ta ennetab sündmusi

• Tõlgendamise järeldused: konkreetne inimene ennetab sündmusi nende kordumisega kokku puutudes
• Individuaalsuse järeldused: inimesed erinevad üksteisest oma kokkupuutumise poolest sündmustega
• Organiseerimise järeldused: iga inimene arendab omamoodi, vastavalt isiklikele huvidele sündmuste ennetamise ja tõlgendamise süsteemi, mis sisaldab omavahel seostatud konstrukte.
• Dihhotoomia järeldused: iga inimese maailma tõlgendamise süsteem koosneb piiratud arvust dihhotoomilistest konstruktidest.
• Valiku järeldused: inimene valib enda jaoks kaheks pooluseks jaotatud konstrukti selle alternatiivi, mille kaudu aimab ette suurema võimaluse süsteemi laiendamiseks ja määratlemiseks.
• Diapasooni järeldused: konstrukti kaudu on võimalik ette aimata vaid piiratud hulga sündmusi.
• Kogemuse järeldused: iga inimese maailmatõlgendamise süsteem muutub sel määral, kuidas ta järjestikku tõlgendab sündmuste kordumist.
• Modulatsiooni järeldused: muudatus konkreetse inimese maailmatõlgendamise süsteemis piirdub sobilikkuse diapasoonis erinevaid variante omavate konstruktide läbitungitavusega.
• Fragmentaarsuse järeldused: inimene võib järjestikku kasutada paljusid tõlgendamise allsüsteeme, mis on inferentsiaalselt üksteisega sobimatud.
• Ühtsuse järeldused: ühe inimese psühholoogilised protsessid on teise inimese psühholoogiliste protsessidega sarnased sel määra, mil määral üks inimene tugineb kogemuse tõlgendamisele, mis sarnaneb sellega, millele tugineb teine inimene.
• Sotsiaalsuse järeldused: sel määral, mil üks inimene tõlgendab teise inimese maailmatõlgendamise protsesse, võib tal olla oma osa seda teist inimest puudutavas sotsiaalses protsessis.

Teosed

• 1955 – The psychology of personal constructs. Vol. I, II. Norton, New York. (2nd printing: 1991, Routledge, London, New York)
• 1963 – A theory of personality. The psychology of personal constructs. Norton, New York (= Chapt. 1-3 of Kelly 1955).