Härgmäe kihelkond

Härgmäe kihelkond ehk Ērģeme kihelkond (saksa keeles Kirchspiel Ermes, ka Ermis, läti keeles Ērģemes draudzes novads) oli haldusüksus Rootsi-aegsel Pärnumaal ning Liivimaa kubermangu Riia kreisis ja aastast 1783 Valga kreisis.

Ajalugu

Kihelkonna kohta on teateid 1513. aastast, mil see oli tuntud Omuļi kihelkonna nime all. Kihelkonnavaimulikku on esmamainitud 1568. aastal.^[1]

Algselt ei asunud kihelkonnakirik Härgmäe ordulinnuse juures, kiriku funktsioone täitis Vana-Kaarküla mõisa juures asuv kabel. Mõisa juures ei olnud kihelkonnal aga maad ega õpetaja eluruume. Seoses uue kiriku rajamisega otsustas kirikukomisjon aastal 1679, et jumalateenistusi peetakse vanas kohas igal kolmandal pühapäeval edasi, ent see korraldus peatati aastal 1779. Veckārķi mõisas jätkusid jumalateenistused seejärel igal neljandal pühapäeval.^[2]

Tänapäeval on kihelkonna aladele rajatud Kārķi kirik, mille juures tegutseb iseseisev kogudus.

Härgmäe kihelkonna mõisad

Annas, ka Jaunāmuiža (Ermes-Neuhof, varem Niehoff ja Peddeln-Neuhof) rüütlimõis
Hoomuli ehk Omuļi (Homeln) rüütlimõis
Härgmäe ehk Ērģeme (Pastorat Ermes) kirikumõis
Härgmäe ehk Ērģeme (Ermes) rüütlimõis
Kogenbergi ehk Brenti (Kokenberg, varem Kimpen ja Ermeshof) rüütlimõis
Kureli ehk Kureļi (Kyrre) endine mõis
Pedeli ehk Pedele (Peddeln) rüütlimõis
Turna (Turneshof) rüütlimõis
Uue-Kaarküla ehk Jaunkārķi (Neu-Karkell) rüütlimõis
Vana-Kaarküla, ka Kaarküla ehk Veckārķi (Alt-Karkell) rüütlimõis
Viigandi ehk Vīganti (Wiegandshof) rüütlimõis

Viited

↑ Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln - Wien: Böhlau Verlag, 1990, lk 155.
↑ Materialen zur Kirchengechichte, E. H. von Busch, lk. 548

Kirjandus

Büsching, Anton Friedrich. Magazin für die neue Historie und Geographie: IX. Land-rolle des Herzogthums Liefland vom Jahr 1765. Halle: Johann Jacob Curt, 1773. Lk 383 [1].
Hagemeister, Heinrich von. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen, 1836. Lk 288-292 [2].
Hupel, August Wilhelm. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Dritter und letzter Band. Riga: zu finden bey Johann Friedrich Hartknoch, 1782. Lk 132-138 [3].
Richter, Adolf. Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Bd I. Livland. Riga, 1909.

[1] Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln - Wien: Böhlau Verlag, 1990, lk 155.

[2] Materialen zur Kirchengechichte, E. H. von Busch, lk. 548

[1]

[2]