Hippokrates

See artikkel räägib arstist; matemaatiku kohta vaata artiklit Hippokrates Chioselt, ajakirja kohta artiklit Hippokrates (ajakiri)

Hippokrates Kosilt (umbes 460 – umbes 370 eKr) oli Vana-Kreeka arst, arstiteaduse ja arsti kutse-eetika rajaja.

Traditsiooniliselt seostatakse temaga Hippokratese vannet, milles on loetletud arsti kutse-eetika peamised nõuded.

Hippokrates eristas kehaehituse ja hingelaadi põhitüübid, mida kasutati veel sajandeid pärast tema surma. Samuti tõi ta arstiteadusse anamneesi, etioloogia ja prognoosi mõiste.

Elulugu

Hippokrates sündis Kosi saarel umbes aastal 460 eKr ja suri umbes aastal 377 eKr Tessaalias. Tema isa Herakleides oli arst, kellel oli seitse poega. Hippokratese pojad Thessalos ja Drako ning tema väimees Polybos olid samuti silmapaistvad arstid.

Hippokrates alustas arstiõpinguid kodusaarel Kosil ja jätkas Knidosel, Thasosel ja Tessaalias, hiljem ka Egiptuses, Lüüdias ja Sküütias. Kuigi Hippokrates reisis palju, töötas ta peamiselt Kosi saarel arstina ja arstiteaduse õpetajana. Hippokratese kuulsus levis kaugele ja tema patsientide hulka kuulusid ka Makedoonia valitseja Archelaos Perdikkas ning Pärsia valitseja Artaksekses I. Ateena linn kutsus Hippokratese appi aastal 430 eKr, kui linna laastas hävitav epideemia.

Teosed

Vaata ka: Corpus Hippocraticum

Hippokratese meditsiin oli antiikaja arstiteaduse tipptase. Püsivaim osa tema pärandist on olnud eetilised põhimõtted.

Hippokratese tarkused on säilinud sarjas "Corpus Hippocraticum". Sellesse sarja teatakse kuulunud olevat umbes 70 raamatut, neist tuntakse umbes 60. Enamik neist on kirjutatud 430 ja 330 eKr vahel. Hippokratese kirjutatust on hinnatuimad kindlasti "Aforismid", "Prognoosist", "Akuutsetest haigustest hoidumine" ja "Pea vigastustest".

"Corpus Hippocraticumi" raamatud käsitlevad inimese olemust, loote arengut, tervishoidu, keskkonna mõju, teadmisi ravimitest ja haigustest, patsiendi uurimist, haiguse diagnoosimist, prognoosimist, erilisi hooldusvõtteid, juhtumi aruannet ja arstieetikat. Osa raamatuid on õppe- ja käsiraamatud, aga kogumikus on ka ettekandeid arstidele ja laiale üldsusele. Kogumikku on loetud mitte ainult Kreekas ja teistes läänemaades, vaid ka araabia maades.

Arstiteaduse isa

Arstiteaduse isaks on nimetatud Hippokratest seetõttu, et ta oli esimene läänemaailma arst, kes tahtis eristada arstiteaduse usust. Hippokratese arvates ei ole haigused jumala põhjustatud, vaid kõigil haigustel on omad loomulikud põhjused.

Antiik-Kreeka oli siiski filosoofia lummuses. Teadus ei arenenud, sest tähelepanu oli pööratud välismaailmast sisemaailma, metafüüsikasse, moraali ja eetikasse. Katseid ei tehtud, vaid rahulduti vaatluse ja kogemusega ilma võrdluseta. Seetõttu jäi ka arstiteadus suurelt osalt kasutuks ja ekslikele lähtekohtadele toetuvaks. Arusaamad anatoomiast, füsioloogiast ja patoloogiast olid puudulikud. Uues suunas oli tähtsaimaks Hippokratese tõdemus, et haigeid peab isoleerima tervetest ja vett peab keetma haiguste leviku vältimiseks.

Hippokratese tähtsaim pärand on tervishoiu eetikareeglid, mis on tuntud kui Hippokratese vanne.

Humoraalpatoloogia

Kosi saarel õitses Asklepiaadide arstikool Hippokratese juhtimisel, kes pidas organismi mitmetest osistest tähtsaimaks vedelikke – verd (kuum ja niiske), lima (külm ja niiske), kollast sappi (kuum ja kuiv) ja musta sappi (külm ja kuiv). Hippokratese koolkonnas oli põhimõtteks, et kui nende vedelike segu on tasakaalus (krasis), siis on organism terve. Tasakaalutuse korral (dyskrasia) korral tekib haigus. Haiguste põhjusteks peeti sisemisi ja väliseid põhjuseid. Toitumine ja liikumisharjumused seesmiselt ning kliima, tuuled ja aastaajad väliselt mõjutasid organismi tasakaalu. See filosoofia oli ka kõigi põetamispõhimõtete aluseks.

Seesugust haiguste olemuse õpetust hakati nimetama humoraalpatoloogiaks, mis püsis oma põhijoontes kuni 15. sajandini, osaliselt isegi 19. sajandini.

Ravimine

Hippokratese järgi on olemas teatud elu alalhoidev vaimne ja parandav võime, mida ta käsitles arsti oskuste alusena. Oskust parandada haigusi ja ravitseda inimesi võidi saavutada vaid kogemuste abil. Üksikute sümptomite avastamine lõi aluse haigusilmingute üldiste seaduspärasuste tundmiseks. Kliiniliste vaatluste tegemist kasutati kontrollimiseks, kinnitamiseks ja kuulamiseks. Hippokratese kirjutistes on esitatud kõik 42 kliinilist kirjeldust ja need on nii kõrgetasemelised, et samaväärse tasemega kirjeldusi ilmus hiljem alles pärast 1500. aastat.

Haiguse arengus peeti pöördepunktiks kriisi, mille järel haige paranes või suri. Haiguse edenemisele tuginedes püüti prognoosida kriisi tulemust. See lahendas ka haiguse prognoosi küsimuse, mida Hippokratese ravimiteaduse esindajad pidasid tähtsaks. Kui kriisi kohta ennustati, et patsient sureb, siis ka hoiduti põetamisest. Hippokrates osales ise aktiivselt haiguse ravimisel, kuid teisest küljest ta rõhutas põetusmeetodite hoolikat läbimõtlemist. Tema ütluseks peetakse lauset "Ophelein e me blaptein" (ld Primum est non nocere – 'tähtis on mitte kahjustada'). Ta rõhutas eriti eluviisi ja toitumisharjumuste tähtsust. Kuigi Hippokrates ei teinud operatsioone, vigastusi ravis ta neid töödeldes, luumurde ja nihestusi paigale asetades.

Teosed eesti keeles

"Pühast haigusest" (katkend). Vanakreeka keelest tõlkinud ja kommenteerinud Kaarina Rein – Vanakreeka kirjanduse antoloogia, Tallinn: Kirjastus Varrak 2006, lk 278–280
"Inimese olemusest". Vanakreeka keelest tõlkinud ja kommenteerinud Kaarina Rein – Akadeemia 2016, nr 12, lk 2099–2111

Kirjandus

Lipand, A. "Kuus päeva Hippokratese saarel". Hippokrates, nr 51, 2004.
Kaarina Rein "Hippokrates, kehavedelikud ja temperamendid". – Akadeemia 2016, nr 12, lk 2110–2111

Välislingid

Arno Forsius. "Hippokrates (460–377 eKr.) – länsimaisen lääketieteen perustaja"