Irboska veretöö

Irboska veretöö oli Eesti töölisliikumise 25 inimese hukkamine 3. septembril 1919 Irboskas.

Soomusrongi nr 2. meeskonnaliikmed olid Irboska veretöö osalised

Pärast Eestimaa ametiühingute I kongressi laialiajamist 31. augustil 1919 toimetati 102 arreteeritut (74 kongressi delegaati ja 28 töölisaktivisti) Pihkva rindele. Nendest 76 saadeti üle rindejoone ja nad jõudsid Peterburi . Irboskasse jäetud 25 arreteeritut lasti kohtuotsuseta kohapeal maha, ühel arreteeritul õnnestus põgeneda.

Maha lasti Eestimaa Ametiühingute Kesknõukogu esimees Aleksander Johannes Eduard Hannus, sekretär Edmund Hammer, juhatuse liige Johannes Allik, presiidiumi liige Mihkel Koolmeister, tööliste söökla juhataja Pauline Gutmann, Johannes Kutnik, kuller Johannes Mahoni, Tselluloosi tööline kütja Johannes Peskmann, Noblessneri tööline Aleksander Pruul, Juhan Rätsepp, Johannes Veismann, Narva Kreenholmi tööliste esindaja Aleksander Jääger, Kohila paberivabriku tööliste esindaja Johannes Kummer, sotside delegaat Villem Maasik, vaestearst dr. Jüri Rebane, metallitööliste esindaja Johannes Riismann, ehitustööliste esindaja Martin Schmidt, Dvigateli tööline Juhan Tippo, raudteelane August Tuuder, näitleja Alfred Umberg, Marta Umberg (Alfredi naine), maalrite esindaja Harald Vennikas, tselluloosivabriku tööline Karl Volbrück, Volta tööline August Vollmann, Krulli tehase tööline Martin Õun. Põgeneda õnnestus Ado Pärtelil.

Mahalaskjateks pidid olema 2. soomusrongi ülem kapten Jaan Lepp, tema adjutant Janson, kapten Paap, leitnant Meibaum, 6. polgu ülem Lukin, kuid nad ei soovinud seda teha. Soomusrong nr 2 meeskonnast oli raskusi leida sõdureid, kes olid nõus käsku – mahalaskmist – täide viima. Ainult lubadusega, et mahalastavate isiklik vara jagatakse mahalaskjate vahel, saadi kokku meeskond, kes viis käsu täide. Mahalaskmine toimus umbes pool kilomeetrit rongist eemal metsatuka varjus kahes astmes, esmalt 15, teine kord 11 inimest.

Üle rinde Nõukogude Venemaale saadetavaid isikuid saatis vahtkond rinde lähedusse ning sealt näidati neile tee üle piiri minekuks. Saatevahtkond lahkus ja asus tagasiteele soomusrongi suunas. Nagu nad ülekuulamistel tunnistasid, kuulsid nad hiljem üksikuid laske, kuid ei teadnud, mis üle piiri saadetutega juhtus. Hiljem kohtus kinnitati, et lahkuvaid ei tulistatud soomusrongilt.

Järellugu

6. septembril 1941 toimus Kirovis Uurali sõjaväeringkonna sõjatribunali kinnisel istungil kohtuistung seitsme süüdistatu suhtes: Jaan Lepp, Hugo Lepp, Arnold Tols, Jaan Poska noorem, Jaan Parkja, Ferdinand Rebane, Lembit Paap. Kohus kestis 10 tundi ja otsustas, et kõik kohtualused on süüdi: "... kes võtsid osa Eesti Ametühingute kongressist osavõtnute kallal toimepandud julmast kuriteost, lastes maha 26 inimest ja saates 76 inimest läbi rindejoone NSV Liidu poole, seades nende elu ohtu. Olles kontrrevolutsiooniliste organisatsioonide liikmed, aitasid nad kodanlikul valitsusel maha suruda Eesti revolutsioonilist liikumist." Kohus otsustas neid "karistada kriminaalkaristuse kõrgeima määraga – mahalaskmisega".

Jaan Lepa suhtes viidi kohtuotsus täide 9. detsembril 1941, kell 18.55. Eesti Vabariik rehabiliteeris Lepa 22. veebruaril 1993. aastal.

Kirjandus

• Jaan Lepp. Kol.-ltn. Jaan Lepp'a saatusest. Võitleja, jaanuar/veebruar 2000, lk. 3 - mai/juuni 2000, nr. 3, lk. 5.

Välislingid

• Pekka Erelt, Saladused Irboskas, Eesti Ekspress, 1998, nr 38
• Aarne Ruben, Õpetlik lugu: riigikukutajate saatus, KesKus 5/2007
• Reigo Rosenthal, Kes andis käsu “Irboska veretööks”? Tuna 2/2008
• Alma Vaarman, Tõde Irboskast, Sirp ja Vasar nr. 35, 29. august 1969