Kaugushüpe
Kaugushüpe on kergejõustiku ala, milles sportlased püüavad hüpata lähtepunktist võimalikult kaugele.
Võistlejad sprindivad jooksurajal (mis tippspordivõistlustel on tavaliselt kaetud samasuguse kummeeritud rajakattega nagu jooksjate rajad), hüppavad maapinnast pisut kõrgemale ulatuvalt puust pakult nii kaugele kui suudavad, maandudes kastis, mis on täidetud peenikese kruusa või liivaga. Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel. Kui äratõukel jääb osa jalast pakust ettepoole (selle tuvastamiseks on pakust eespool plastiliinikiht), siis katse ei loe.
Hüpe koosneb neljast osast: hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine.
Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katset; need, kes 3 ületavad nõutud kauguse või teatud arv (tavaliselt 7) parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset. Arvesse võetakse kõige pikem hüpe.
Edu sõltub kaugushüppes põhiliselt hoojooksu kiirusest ja kõrgest hüppest äratõukel. Paljud sprinterid on edukad ka kaugushüppes. Tuntuim näide on Carl Lewis.
Seda ala harrastati juba Vana-Kreekas. Antiikolümpiamängude kavas oli kaugushüpe pentatloni koosseisus.
Kaugushüpe on olnud kaasaegsete olümpiamängude kavas algusest peale. Alates 1948. aastast on kavas naiste kaugushüpe. Samuti on kaugushüpe kõikide suuremate kergejõustikuvõistluste kavas.
Kaugushüpe on ka kümnevõistluse ja seitsmevõistluse osa.
Kaugushüppes on olnud üks pikaealisemaid kergejõustiku maailmarekordeid: Bob Beamon (USA) hüppas 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos 8.90. See tulemus ületati alles 1991: tolle aasta 30. augustil hüppas Mike Powell (USA) Tōkyōs 8.95.
Naiste maailmarekord kuulub tulemusega 7.52 Galina Tšistjakovale.
Eesti sportlane Tõnu Lepik osales 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos ning tuli viiendaks tulemusega 8.09.
1924. aasta suveolümpiamängudel Pariisis osales Valter Ever, kes sai kvalifikatsioonivõistlustel tulemuseks 6.58,5.
1936. aasta suveolümpiamängudel Berliinis osales Ruudi Toomsalu, kes jäi kvalifikatsioonivõistlustel tulemuseta.
Ajalugu
muudaKaugushüpe oli üks olümpiaaladest antiikses Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu ja maandumisele eelnevalt visati taha, et hüppajat kaugemalt viia. Märkimisväärne antiikses spordis on Chionis, kes 656 a e.Kr hüppas tulemuse 7.05 meetrit (23 jalga ja 15 tolli). Kaugushüpe on olümpiamängude algusest (1896) alade nimekirjas olnud. Naised said olümpiamängudel õiguse kaugust hüpata aastal 1928.
Treening
muudaKaugushüpe nõuab mitmekülgset treeningut. Mõned võimalikud viisid on toodud allpool.
Hüppamine
muudaKaugushüppajatel on nädalas 2–3 hüppetrenni. Pakule lähenemist ja läbijooksu korratakse 6–8 korda.
Koormuse suurendamine
muudaAtleedid töötavad treeningus suurema koormusega võrreldes võistlustingimustega. Näiteks 100 m sprinterid jooksevad 200 m korduseid. Seda kohtab eriti hooaja alguses, kui sportlane töötab vastupidavuse suurendamise kallal. Kaugushüppaja peaks sprintima kaks korda pikemat maad võrreldes tema hoojooksuga kaugushüppe katse ajal. See on kasulik ehitamaks kiiruse vastupidavust, eriti võistlusel, kus võistleja peab ennast kokku võtma 3–6 katseks.
Jõutreening
muudaEelhooajal ja hooaja alguses on suur rõhk jõutreeningul. On tavaline, et kaugushüppajal on nädalas kuni 4 jõutreeningut, keskendudes põhiliselt kiiretele liigutustele kaasates jalgu ja alakeha. Sportlased kasutavad väheseid kordusarve ja rõhuvad kiirusele et viia maksimumini jõu kasvu, samal ajal hoolega piirates kehakaalu suurenemist.
Polümeetria
muudaPlahvatuslikud liigutused, trepil üles alla jooksmised ja hüpped tõketel liidetakse treeningusse, tavaliselt 2 korda nädalas. See lubab sportlasel arendada väledust ja plahvatuslikku jõudu.
Põrkamine
muudaPõrkamine on igat sorti katkematu ja korduv hüppamine. Põrketrenn sisaldab üldiselt põrkamist ühel jalal, kahel jalal või nende variatsiooni. Samuti võib kasutada kastiharjutusi või sügavushüppeid. Põrketreeningu põhimõte on veeta võimalikult vähe aega maapinnal (maandumiselt kohe üles põrgata); töötada tehnilise täpsuse, voolavuse ning hüppe vastupidavuse ja kiiruse kallal.
Painduvus
muudaPainduvus on liiga tihti unustatud tööriist kaugushüppajate juures. Efektiivne painduvus on kindel abinõu vigastuste vastu, mis kaugushüpet arvestades kindlasti vajalik on.
Kirjandus
- Vladimir Borissovitš Popov. Kaugushüpe, Tallinn 1979.
- Leonid Gorjanov. Kaks mõõdupuud, Tallinn 1965.
Kaugushüpe Eestis
muudaSee Alajaotus vajab täiendamist, et anda teemast piisavat ülevaadet. |
10 parimat sportlast
muudaEesti 10 parimat kaugushüppajat nende isiklike rekordite järgi (välitingimustes). Seisuga 18. juuni 2019.[1]
| Tulemus (tuul) | Sportlane | Aeg |
|---|---|---|
| 8.10 (+0.3) |
Erki Nool | 27. mai 1995 |
| 8.09A (+2.0) | Tõnu Lepik | 18. oktoober 1968 |
| 7.99 (−0.8) | Tõnis Sahk | 3. juuni 2008 |
| 7.98 (+0.6) | Johannes Erm | 6. juuni 2018 |
| 7.93 (+1.8) | Sergei Ivanov | 2. juuni 1990 |
| 7.86 (+1.1) | Priit Soosaar | 24. august 1997 |
| 7.86 (+1.6)
|
Hans-Christian Hausenberg | 12. juuli 2019
|
| 7.85 (+0.7) | Rain Kask | 16. juuni 2013 |
| 7.84 (+1.9) | Jaanus Uudmäe | 22. mai 2006 |
| 7.84 (+1.1) | Gerri Pärson | 1. august 2007 |
| 7.82 (−1.2) | Maicel Uibo | 11. aprill 2013 |
Olümpiamängude medalivõitjad
muuda
Mehed
muuda
Naised
muuda
* Rahvusvaheline Olümpiakomitee tühistas kõik Marion Jonesi 2000. aasta OM-il Sydneys saadud tulemused nii üksikaladel (100 m, 200 m ja kaugushüpe), kui ka teatejooksudes (4×100 m ja 4×400 m) dopingu kasutamise pärast. Tema pronksmedal anti hiljem venelanna Tatjana Kotovale.
Maailmameistrivõistluste medalivõitjad
muudaMehed
muuda
Naised
muuda
Vaata ka
muudaViited
muudaVälislingid
muuda |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Kaugushüpe |
- Kaugushüpe Vana-Kreekas I
- Kaugushüpe Vana-Kreekas II
- Kaugushüpe Vana-Kreekas III
- Kaugushüpe Vana-Kreekas IV
- IAAF-i kaugushüppe koduleht
- IAAF-i kaugushüppe rekordite loend XML-is
- Powelli ja Lewise duell Tokyo 91 MM-il (video)
- Meeste kaugushüppe kõigi aegade edetabel
- Naiste kaugushüppe kõigi aegade edetabel
- Meeste kaugushüppe edetabelid: 2001 – 2002 – 2003 – 2004 – 2005 – 2006 – 2007 – 2008 – 2009 – 2010 – 2011 – 2012 – 2013 – 2014 – 2015 – 2016 – 2017 – 2018 – 2019 – 2020 – 2021
- Naiste kaugushüppe edetabelid: 2001 – 2002 – 2003 – 2004 – 2005 – 2006 – 2007 – 2008 – 2009 – 2010 – 2011 – 2012 – 2013 – 2014 – 2015 – 2016 – 2017 – 2018 – 2019 – 2020 – 2021