Leelismetallid
See artikkel vajab toimetamist. (November 2009) |
Leelismetallid on perioodilisussüsteemi IA rühma kuuluvad metallilised elemendid. Need on:
Nimetus "leelismetallid" tuleneb sellest, et rühma kahe peamise esindaja – naatriumi ja kaaliumi – hüdroksiidid on tuntud leeliste nime all. Vaba kaaliumi ja naatriumi õnnestus sulatatud leeliste elektrolüüsimisel esimesena saada 1807. aastal inglise keemikul Humphry Davyl.
Et leelismetallide aatomitel on väliskihis ainult üks elektron, mis asub tuumast kaugel, loovutavad nad selle elektroni väga kergesti, muutudes positiivse laenguga ioonideks. Elektronide väliskihi ja eelviimase kihi ühesugusest ehitusest on tingitud kõikide leelismetallide omavaheline sarnasus, erinevused seisnevad peamiselt suurema järjenumbriga elementide kõrgemas keemilises aktiivsuses. Keemiliste omaduste poolest kuuluvad leelismetallid kõige aktiivsemate elementide hulka – nad on väga tugevad redutseerijad.
Looduses esinevad leelismetallid üksnes ühenditena. Naatrium ja kaalium kuuluvad maakera kõige levinumate elementide hulka: naatriumkloriid (sool) sisaldub merevees ning moodustab paiguti võimsaid kivisoolalademeid. Suurtes kogustes leidub ka teisi naatriumsoolasid: naatriumnitraati, naatriumkarbonaati (sooda) ja naatriumsulfaati. Looduslikest kaaliumisooladest on levinuim kaaliumkloriid. Teised leelismetallid on looduses palju vähem levinud. Näiteks esineb frantsiumi looduslikult väga väikeses koguses aktiiniumireas (poolestusajaga kuni 22 minutit on ta kõige lühema poolestusajaga esimese 105 elemendi seas ja erinevalt suurema järjenumbriga elementidest pole frantsiumi puhul tõenäone seni avastamata pikema poolestusajaga isotoopide olemasolu).
Kõik leelismetallid moodustavad hüdroksiide, mis lahustuvad hästi vees ja dissotsieeruvad, eraldades hüdroksiidioone.