Vikipeedia

Ludwig Wittgenstein

austria ja briti filosoof

Ludwig Joseph Johann Wittgenstein (26. aprill 1889 Viin – 29. aprill 1951 Cambridge) oli Austria päritolu filosoof, kes töötas Inglismaal ning huvitus eriti tähendusest ja keele piiridest. Ta töötas peamiselt keelefilosoofia, loogika aluste, vaimufilosoofia ja matemaatikafilosoofia alal ning andis suure panuse loogika, keele ja vaimu filosoofilisse uurimisse.

Ludwig Wittgenstein
Sünniaeg 26. aprill 1889
Surmaaeg 29. aprill 1951 (62-aastaselt)
Cambridge (Suurbritannia)
Alma mater
Amet filosoof, õpetaja
Koduleht http://www.wittgen-cam.ac.uk
Autogramm
[muuda Wikidatas]

Wittgensteini võib arvata nii loogilise positivismi kui ka analüütilise keelefilosoofia rajajate hulka, tal on olnud suur mõju analüütilisele filosoofiale. Teda peetakse üheks 20. sajandi tähtsamaks filosoofiks.

Eluajal avaldas Wittgenstein vaid ühe raamatu "Loogilis-filosoofiline traktaat", mis oli väga mõjukas Viini ringi loogiliste positivistide seas, kuigi Wittgenstein ise ei pidanud end Viini ringi kuuluvaks. Hiljem kritiseeris ta ise seda tööd oma postuumselt avaldatud märkmetes ("Sinine ja pruun raamat") ning postuumselt avaldatud raamatus "Filosoofilised uurimused".

Wittgenstein õppis Bertrand Russelli juhendamisel Cambridge'i Ülikooli Trinity College'is ja hiljem õpetas samas ülikoolis.

Esivanemad

muuda

Wittgensteini suguvõsa sai alguse 18. sajandi lõpus Laasphest Wittgensteini lossi lähedalt. Sayn-Wittgenstein-Wittgensteini krahvi ja vürsti teenistuses olnud Moses Meyer võttis perekonnanimeks Wittgenstein.[1] Perekond asus elama Korbachi Waldecki vürstiriigis.[2] Moses Meyeri poeg Christian Hermann asus elama Leipzigi. Pärast laulatust Fanny Figdoriga luteri kirikus[3] asus ta elama Gohlisesse Leipzigi lähedal, kus ta sai kaupmehena rikkaks[4]. Kümne aasta pärast asus perekond elama Austriasse – algul Vösendorfi, hiljem Viini. Laste seas oli Ludwig Wittgensteini isa Karl Wittgenstein, kes lõi perekonnast lahku ja rajas ise aluse oma varandusele[5]. Ta abiellus Leopoldine Kalmusega[6].

Elulugu

muuda

Lapsepõlv

muuda
 
Wittgenstein 1890. aastal
 
Tagaplaanil Ludwigi õed Hermine, Helene ja Margarete, esiplaanil vend Paul ja Ludwig. 1890. aastad

Ludwig Wittgenstein sündis 26. aprillil 1889 kell 20.30[7] Viinis ühes Euroopa rikkamas peres[8]. Tema isapoolsed vanavanemad, kes olid pöördunud judaismist luterlusse, olid Saksimaalt rännanud Viini. Ludwigi isa Karl Wittgenstein oli seal saanud rikkaks ja lugupeetuks Austria-Ungari juhtiva raua- ja terasetöösturina ning ühe edukama ärimehena. Ludwigi ema Leopoldine (sündinud Kalmus) oli katoliiklane, kuid ka tema isa Jakob Kalmus[9] oli juudi päritolu (ema oli Marie Stallner[9]). Seega olid kolm Ludwigi vanavanematest juudid. Ludwig ristiti katoliku kirikus, sai katoliikliku kasvatuse ja maeti katoliku kombe kohaselt, kuigi ta ei olnud kunagi usklik katoliiklane.

Ludwig kasvas üles noorima lapsena kaheksalapselises perekonnas, kus valitses intellektuaalselt ja kunstiliselt stimuleeriv õhkkond. Mõlemad vanemad olid väga musikaalsed ning kõik lapsed olid kunstiliselt (eriti muusikaliselt) ja intellektuaalselt väga andekad. Isa oli helde metseen, ema andekas pianist. F. R. Leavise mälestuste järgi on Wittgenstein väitnud, et tema lapsepõlvekodus oli seitse suurt klaverit[10]. Wittgensteinide lossitaolist kodu Alleegassel külastasid paljud kultuuriinimesed, eriti muusikud. Sagedased külalised olid näiteks Johannes Brahms ja Gustav Mahler. Seal esinesid teiste seas Pablo Casals, Rosé kvartett, Josef Labor, Marie Soldat-Roeger ja Marie Baumayer[11]. Muusika jäi Ludwigile tähtsaks kogu eluks ning ta kasutas oma kirjutistes sageli näiteid muusikast; siiski on ta öelnud, et pool tema elust – muusika selles – jäi tema kirjutistes väljendamata[12]. Tema neljast vennast kolm (Hans, Rudolf ja Kurt) sooritasid enesetapu[13]. (Ka Wittgenstein käitus depressiivselt, eriti pärast Esimese maailmasõja kogemusi; inimsuhetes oli ta autoritaarne ja oma õigust taga ajav, kuid ka tundlik ja ebakindel.) Neljandast, Paul Wittgensteinist, sai tuntud pianist.

Wittgensteini muusikaanne oli märkimisväärne. Noorena mängis ta klarnetit [viide?] ja oskas klassikalist muusikat vilistada, tehes seda sageli peast. Kord harjutas üks tuntud keelpillikvartett ühes kodus, kus Wittgenstein oli kuulajate hulgas. Algul oli Wittgenstein väga reserveeritud ja tegi esituse kohta mõne tagasihoidliku märkuse, kuid hakkas varsti kirglikult proovi sekkuma. Muusikud olid algul põlglikud, kuid hiljem kuulasid tema nõuandeid aupaklikult.

Guvernantidelt omandas Ludwig inglise ja prantsuse keele. Esimese maailmasõja ajal ütles ta ühele Austria sõbrale: "Minu prantsuse keel on halb, aga inglise keelt ma oskan."[7]

Kuni 1903. aastani sai Ludwig Wittgenstein koduõpetust, seejärel õppis kolm aastat Linzi reaalkoolis. Samal ajal õppis seal (mitte samas klassis) Adolf Hitler, kuid puuduvad tõendid nende tutvusest. Hitler kirjutab "Mein Kampfis" küll ühest juudi poisist, kuid tema õpingute ajal oli koolis 17 juudi poissi. Seega pole tõenäoline, et ta pidas silmas Wittgensteini.

Reaalkooli ajal kaotas Wittgenstein usu Jumalasse ja otsustas, et ei saa uskuda midagi asjadest, mida kristlased peaksid uskuma. Ta rääkis sellest oma vanemale õele Gretlile, kes soovitas tal lugeda Arthur Schopenhaueri teost "Maailm kui tahe ja kujutlus". Wittgenstein võttis omaks Schopenhaueri idealismi ja loobus sellest alles pärast tutvumist Gottlob Frege teostega.

Õpingud

muuda

Ludwig kavatses minna õppima Viini ülikooli Ludwig Boltzmanni juurde, kuid reaalkooliharidusega polnud võimalik kohe ülikooli minna. 28. oktoobrist 1906 hakkas Ludwig Berliinis Charlottenburgi Tehnikakõrgkoolis õppima mehaanikainseneriks. Seal tegeles ta õe Hermine mälestuste järgi "palju lennutehniliste küsimuste ja katsetega. (...) Sel ajal või pisut hiljem haaras teda järsku filosoofia, st järelemõtlemine filosoofiliste probleemide üle nii tugevalt ja nii täiesti vastu tema enda tahet, et ta kannatas raskelt kahekordse ja vasturääkiva sisemise kutsumuse all ning tundis end lõhestatuna." Talle pakkus erilist huvi lennundus.

5. mail 1908 sai ta pärast kolme semestrit õpinguid inseneridiplomi. Pärast diplomi saamist jätkas Wittgenstein samal aastal õpinguid doktoriõppes Manchesteri ülikooli inseneriteaduste osakonnas. Algul püüdis ta lennukimootorit ehitada, kuid loobus sellest peagi. Ta tegi katseid tuulelohede käitumise kohta atmosfääri ülemistes kihtides. Seejärel projekteeris ta lennukipropelleri, mille labade otstes on väikesed reaktiivmootorid, ja katsetas seda edukalt. 17. augustil 1911 sai ta selle eest patendi.

Wittgensteini uurimistöö nõudis täiendavat matemaatika õppimist. Nii hakkas ta tundma huvi matemaatika aluste vastu, eriti pärast Bertrand Russelli raamatu "The Principles of Mathematics" ("Principia Mathematica" eelkäija) ja Gottlob Frege raamatu "Grundgesetze der Arithmetik"[14] lugemist. Aastal 1911 jättis ta tehnikaõpingud pooleli.

Saksamaal õppis ta 1911 lühikest aega Jenas tänapäeva loogika rajaja Gottlob Frege juures. Frege soovitas Wittgensteinil uurida Bertrand Russelli töid ja tema juurde õppima minna[14]. 18. oktoobril 1911[15] saabus Wittgenstein Cambridge'i ülikooli ning ilmus ette teatamata Russelli kabinetti. Russelli esimesed muljed Wittgensteinist olid sellised: "Ilmus tundmatu sakslane (...) kangekaelne ja perversne, kuid arvan, et mitte rumal."[16] "Pärast loengut tuli üks äge sakslane, et minuga vaielda (...) Õigupoolest on temaga rääkimine puhas ajaraiskamine." (16. november 1911.) Ta tegeles Trinity College'is õppides intensiivselt Russelli töödega, eriti raamatuga "Principia Mathematica", püüdes tuletada matemaatika aksioome loogika printsiipidest nagu Fregegi.

Hiljem avaldas ta siiski Russellile ja George Edward Moore'ile sügavat muljet. Ei möödunud kaht nädalatki, kui Russell oli oma arvamust muutnud: "Ta hakkab mulle meeldima; ta orienteerub kirjanduses, on väga musikaalne, meeldiv suhtlemises (austerlane), ja ma usun, tõesti intelligentne."[17] Juba varsti pidas Russell Wittgensteini mitte millekski vähemaks kui geeniuseks, ja Wittgenstein arenes kiiresti Russelli õpilasest tema õpetajaks, kes kõigutas tema põhieeldusi. Tal olid Russelliga pikad jutuajamised. Wittgenstein kiindus temasse; ta saatis teda sageli koju ning kõneles temaga isegi Russelli riietumise ajal[14]. Wittgenstein hakkas seal tegelema loogika aluste ja matemaatilise loogikaga. Russell lootis, et Wittgenstein suudab jätkata tehnilist tööd matemaatika aluste kallal, mis hakkas talle endale üle jõu käima[14]: "Ma hakkan kindlasti teda julgustama. Võib-olla ta teeb suuri asju (...) Ma armastan teda ja tunnen, et ta lahendab probleemid, mille lahendamiseks mina olen liiga vana."[16] Sel ajal olid Wittgensteini kolm suurt huviala filosoofia, muusika ja reisimine.

Novembris 1911 valiti Wittgenstein Russelli toetusel elitaarsesse salaseltsi Cambridge Apostels. Sealt leidis ta oma esimese armastatu David Pinsenti[18]. Wittgensteini homoseksuaalsuse avalikustas tema biograaf William Warren Bartley 1973 Wittgensteini anonüümsete sõprade ütluste ja kahe salakirjas päeviku põhjal.[19]

Russelli sõnul teadis Wittgenstein varsti kõike, mis tal õpetada oli. Tutvus Wittgensteiniga olevat olnud üks põnevamaid intellektuaalseid seiklusi tema elus. Ta hindas Wittgensteini erakordset tulisust, taibukust ja intellektuaalset puhtust.

Iseseisvad mõtisklused, sõda ja "Traktaat"

muuda

Aastal 1913 päris Wittgenstein isalt varanduse. Ta annetas (algul anonüümselt) raha Austria kunstnikele ja kirjanikele, sealhulgas Rainer Maria Rilkele ja Georg Traklile. Arvatakse, et ta tahtis 1914 minna külla Traklile, kes oli soovinud oma heategijat näha, kuid Trakl oli mõni päev varem jõudnud sooritada enesetapu.

Aastal 1913 pani Wittgenstein kirja oma tulevase "Loogilis-filosoofilise traktaadi" selgroo, mis on raamatu mõistmiseks oluline[20]. 1913. aasta lõpuks tundis Wittgenstein, et kõnelused teiste õpetlastega ei ole küllaldaselt sügavad ja ta ei saa Cambridge'is enam tööd jätkata, ning otsustas töötada erakuna Norras[20] koos David Pinsentiga omandatud mägionnis Skjoldenis, kuhu pääses ligi ainult ratsa. Seal veedetud mõned kuud olid väga viljakas aeg, mil ta arendas oma ideid loogika ja keele kohta. Nendel rajanes tema teos "Loogilis-filosoofiline traktaat". Kevadel 1914 külastas teda seal George Edward Moore, kellele Wittgenstein dikteeris oma märkmeid; ka need on avaldatud[21].

Esimese maailmasõja puhkemine oli üksinduses elanud Wittgensteinile täielik üllatus. Ta astus vabatahtlikuna Austria-Ungari armeesse, lootes, et surma lähedus teeb temast parema inimese. Ta teenis algul jõelaeval ja seejärel suurtükiväetöökojas. Wittgenstein saadeti õppima suurtükiväeohvitseriks. 1916 saadeti ta haubitsarügemendi koosseisus Vene rindele, kus ta sai mitu medalit vapruse eest. Päevik näitab, et ta põlgas oma kaassõdurite madalust.

Sõja ajal kirjutas Wittgenstein oma filosoofilised mõtisklused märkmikesse, mida ta seljakotis kaasas kandis. Osa neist on säilinud ja avaldatud[22]. Avaldatud märkmed algavad mõtisklustega loogika alustest; esimene lause on: "Loogika peab ise enese eest hoolitsema."[22] Esimesel kahel aastal mõtles ta peamiselt Russelli ja Frege tööde üle; juunis 1916 aga tegi Wittgensteini üksus läbi ränga, paljude ohvritega lahingu, pöördusid tema mõtted elu mõtte juurde, mis teda ja tema vendi juba Viinis olid vaevanud[22]. Nüüd põimusid tema mõtisklused loogika alustest läbi elu mõtte probleemiga[22].

Sõja lõpul 1918 saadeti ta suurtükiväe mägirügemendi koosseisus Põhja-Itaaliasse, kus ta langes itaallaste kätte vangi. Kui ta vangi võeti, leiti tema seljakotist "Loogilis-filosoofilise traktaadi" algkäsikiri (Prototractatus), mis põhines kahe viimase sõja-aasta märkmetel[22]. Lõppvariant löödi masinal ümber suvel 1918[22]. Wittgensteinil lubati see John Maynard Keynesi abiga saata Itaalia vangilaagrist Cambridge'isse Bertrand Russellile. Hoolimata Russelli jõupingutustest avaldati see alles 1921 (ainult saksa keeles) Wilhelm Ostwaldi ajakirjas "Annalen der Naturphilosophie". 1922 ilmus saksa- ja ingliskeelne paralleelväljaanne George Edward Moore'i soovitatud ladinakeelse pealkirjaga "Tractatus logico-philosophicus", mis ongi jäänud raamatu pealkirjaks. Tõlkija oli C. K. Ogden, tõlkida aitasid noor Frank Ramsey (kes tegi arvatavasti põhiosa tööst[23]), Moore ja Wittgenstein ise. Wittgenstein kiitis tõlke täielikult heaks. Eessõna kirjutas Bertrand Russell; Wittgensteinile see selgitav sissejuhatus ei meeldinud[22]. Algsetest märkmikest on säilinud kolm, mis avaldati 1961.

See jäi ainsaks Wittgensteini eluajal avaldatud tööks, kui mitte arvestada kaht väiksemat filosoofilist tööd ja sõnaraamatut rahvakoolidele.

Vangis luges Wittgenstein Lev Tolstoi evangeeliumide kommentaari ning selle mõjul andis ta 1919 vangist vabanenuna isalt päritud varanduse ära. Suurema osa andis ta õdedele ja vennale, paludes tungivalt, et nad ei annaks midagi tagasi. Vaestele ta raha ei andnud, sest see oleks tema arvates saanud neid ainult rikkuda. Hiljem ütles ta kord, et ta andis raha ära selleks, et vältida inimesi, kes oleks temaga sõbrustanud raha pärast. Tõsi on ka see, et talle ei meeldinud mugavus ja luksus. Tema elulaad oli lihtne ja vähenõudlik.

Kooliõpetaja

muuda

Et Wittgenstein oli enda arvates nüüd kõik filosoofia probleemid lahendanud, läks ta tagasi Austriasse ja õppis algkooliõpetajaks. Talle õpetati Austria koolireformiliikumise meetodeid, mis nägid ette laste loomuliku uudishimu ärgitamist ning nende arengut iseseisvate mõtlejatena faktide tuupimise asemel. Wittgenstein vaimustus nendest ideedest, ent kui ta asus 1920. aastal tööle algkooliõpetajana ühes väikeses Alam-Austria külas, tekkisid tal raskused. Kuigi lastele ta meeldis, oli tal palju lahkarvamusi lastevanemate ja kolleegidega. Sel ajal oli Wittgenstein väga õnnetu ning mitu korda enesetapu äärel. Suhted õpilastega olid siiski head. Ta töötas Alam-Austrias mitmes külas. Aastal 1925 loobus ta õpetajatööst, leides, et on selles ametis läbi kukkunud. Sel perioodil külastas teda Frank Ramsey, kes esitas talle "Traktaadi" kohta küsimusi[23]. See ja "Traktaadist" innustunud Viini ringi huvi tõid Wittgensteini tasapisi filosoofia juurde tagasi[23].

Pärast õpetajatööst loobumist töötas Wittgenstein aedniku abilisena ühes kloostris Viini lähedal. 1926–1928 projekteeris ja ehitas ta oma õele Gretlile (Margaret Stoneborough'le) Viini lähedale häärberi. Hoone on Wittgensteinile omaselt originaalne, karmis stiilis. Sellega tegeles ta kaks aastat.

Naasmine filosoofia juurde

muuda

Selle aja lõpupoole kutsus Moritz Schlick ta Viini ringi. Wittgenstein oli nõus tulema tingimusel, et tema filosoofilisi seisukohti ei kritiseerita.

Ülikoolist eemal olles ei olnud Wittgenstein siiski täiesti eemal matemaatika aluste ja filosoofia uurimisest. Ta kohtus mitu korda Frank Ramseyga, kes uuris "Loogilis-filosoofilist traktaati" ning käis mitu korda Cambridge'ist Viinis kohtumas Wittgensteiniga ja ka Viini ringi filosoofidega. Nagu Wittgenstein hiljem tunnistas, näitasid need kõnelused talle, et ta oli "Loogilis-filosoofilises traktaadis" teinud tõsiseid vigu.

Tagasi Cambridge'is

muuda
 
Ludwig Wittgenstein (1929)

1929. aastal otsustas Wittgenstein Frank Ramsey ja teiste ärgitusel Cambridge'i tagasi minna. Raudteejaama olid talle vastu tulnud Inglismaa hiilgavaimad pead, ning Wittgenstein avastas oma kohkumuseks, et ta oli saanud üheks maailma kuulsamatest filosoofidest.

Algul ei saanud Wittgenstein Cambridge'i ülikoolis töötada, sest tal polnud akadeemilist kraadi, ja sellepärast ta astus ülikooli. Bertrand Russelli arvates piisas Wittgensteini kunagisest õppimisest ülikooli juures doktorikraadi saamiseks ning tema ettepanekul kaitses Wittgenstein doktoritööna "Loogilis-filosoofilise traktaadi". Oponentideks olid Bertrand Russell ja George Edward Moore. Kaitsmisprotseduuri lõpus patsutas Wittgenstein Russellit ja Moore'i õlale ning ütles: "Ärge muretsege; ma tean, et te ei saa sellest kunagi aru." Moore'i kirjalikus hinnangus sisaldub lause: "Minu arvates on see geeniuse töö; igal juhul vastab ta Cambridge'i ülikooli kraadi nõuetele." Wittgenstein määrati lektoriks ning temast sai Trinity College'i kolleegiumi liige.

Wittgenstein oli poliitilistelt vaadetelt vasakpoolne. Kuigi ta ei olnud marksist, nimetas ta end "südames kommunistiks" ning tal olid romantilised kujutelmad tööliste elust. Aastal 1934 tuli tal John Maynard Keynesi raamatu "Short View of Russia" mõjul mõte emigreeruda koos oma lähedase sõbra (ja armastatu) Francis Skinneriga Nõukogude Liitu. Nad õppisid vene keelt ning 1935 käis Wittgenstein Moskvas ja Leningradis, otsides kindlat töökohta. Ta eelistas füüsilist tööd, ent talle pakuti ainult õppejõukohti. Kolme nädala pärast tuli ta tagasi.

Aastatel 1936–1937 elas Wittgenstein jälle Norras, jättes Skinneri maha. Ta töötas "Filosoofiliste uurimuste" kallal. Talvel 1936/37 tegi ta lähedastele sõpradele rea "pihtimusi" peamiselt pisieksimustest, püüdes end puhastada.

Pärast George Edward Moore'i tagasiastumist 1939 nimetati Wittgenstein, keda sel ajal peeti geniaalseks filosoofiks, Cambridge'i ülikooli filosoofiaprofessoriks. Varsti pärast seda sai ta Briti kodakondsuse.

Oma loengutega ning üliõpilaste konspektide kaudu, mida laialt levitati, sai ta ingliskeelses filosoofiamaailmas väga mõjukaks. Kuulajad on esile tõstnud tema jõulist intellekti, kirglikku tõsidust ning ideede ja meetodite originaalsust. Loengud olid improviseeritud ning koosnesid sageli vastustest küsimustele, mida ta ise esitas.

Wittgenstein lõõgastus vaadates ameerika vesterneid või lugedes detektiivjutte. Muusikas seevastu ei tunnistanud ta mitte midagi, mis oli loodud pärast Brahmsi, pidades uuemat muusikat ühiskonna allakäigu sümptomiks.

Selleks ajaks olid Wittgensteini vaated matemaatika alustele radikaalselt muutunud. Varem oli ta leidnud, et matemaatika alused võib pakkuda loogika, ning isegi kaalunud Russelli ja Whiteheadi "Principia Mathematica" ajakohastamist. Nüüd ta väitis, et matemaatikas ei ole fakte ning matemaatilised väited ei ole sõna otseses mõttes tõesed, vaid väljendavad lihtsalt teatud sümbolite konventsionaalseid tähendusi. Ta väitis ka, et vastuolu ei ole matemaatilise süsteemi jaoks saatuslik puudus. Ta pidas neil teemadel loengusarja, mida kuulas Alan Turing ja millel nad omavahel ägedalt vaidlesid.

Alates 1929. aastast kirjutas Wittgenstein väga palju. On säilinud hulk tema märkmikke ning käsitsi ja masinal kirjutatud käsikirju. Kõige tähtsam neist on "Philosophische Untersuchungen" (avaldati 1953; "Filosoofilised uurimused"), mis avaldati tema soovil alles pärast tema surma. Hiljem on avaldatud teisigi tema kirjutisi.

Ta õpetas ülikoolis kuni aastani 1947, välja arvatud üks periood Teise maailmasõja ajal, kui ta oli vabatahtlikus tööteenistuses uksehoidjana Guy's Hospitalis Londonis ja laboratooriumiassistendina haiglas Royal Victoria Infirmary Newcastle upon Tyne'is. Ka tööteenistuse ajal jätkas ta filosoofiaga tegelemist.

Viimased aastad

muuda

Ülikoolist lahkus ta selleks, et mõtelda üksinda, ilma kohustuseta kellegagi rääkida. Pärast ülikoolist lahkumist keskendus ta kirjutamisele. Wittgensteinile ei meeldinud õppejõuelu Cambridge'is ning ta laitis maha ka mõne oma õpilase kava hakata õppejõuks.

Wittgenstein suhtles soomerootsi filosoofi Georg Henrik von Wrightiga, kes võttis üle Wittgensteini professorikoha Cambridge'i ülikoolis.

Wittgenstein ei olnud abielus. Ta oli homoseksuaal, kellel oli mõnikord juhuslikke vahekordi ning ka pikemaajalisi suhteid, näiteks David Pinsent'iga, kellega koos ta oli Norras. Tema homoseksuaalsust on ka kahtluse alla seatud ning vaieldud selle üle, kui aktiivne see oli.

Ta veetis palju aega väikeses majas maaüksinduses Iirimaa läänerannikul. 1949. aastaks, kui Wittgensteinil diagnoositi eesnäärmevähk, oli ta valmis kirjutanud suure osa materjalist, mis pärast tema surma avaldati raamatuna "Philosophische Untersuchungen" ("Filosoofilised uurimused"), mida peetakse tema peateoseks. Haigus teda ei heidutanud, sest tal ei olnud soovi edasi elada.

Haiguse tõttu oli ta sunnitud Iirimaalt lahkuma ning kahel viimasel eluaastal töötas ta Viinis, Oxfordis ja Cambridge'is. Tema selleaegsed märkmed avaldati raamatuna "Über Gewissheit" ("Tõsikindlusest").

 
Wittgensteini hauakivi Cambridge'is

Wittgenstein suri Cambridge'is 29. aprillil 1951. Legendi järgi olid tema viimased sõnad: "Tell them I've had a wonderful life."[24] (e.k: "Ütle neile, et mu elu oli suurepärane.").

Ludwig Wittgenstein on maetud Cambridge'i Ascensioni kihelkonna kabeli kalmistule (varem St. Gilesi kalmistu) Huntingdon Roadi lähedal linnast väljas. Samale kalmistule on maetud George Edward Moore. Surnuaial on mittekristlaste ja nonkonformistide surnuaia maine. Wittgensteini soovi kohaselt on haud lihtne. Sellel on lame hauakivi, millele on kirjutatud "LUDWIG WITTGENSTEIN 1889–1951". Haud on tavaliselt kaetud suurte mahalangenud männiokstega. Sellele on asetatud mänguredel, mis on vihje "Loogilis-filosoofilise traktaadi" eelviimasele aforismile 6.54: "Mu laused on selgitavad seeläbi, et see, kes minust aru saab, mõistab lõpus, et nad on mõttetud, kui ta on läbi nende – nende peale – nende kohale välja roninud. (Ta peab nii-öelda minema viskama redeli, kui ta on sellest üles roninud.) Ta peab ületama need laused, siis näeb ta maailma õigesti."

Looming

muuda

"Loogilis-filosoofiline traktaat"

muuda
  Pikemalt artiklis Loogilis-filosoofiline traktaat

"Loogilis-filosoofiline traktaat" mahuks hõlpsasti ära 50 leheküljele. Ta koosneb nummerdatud väidetest 1, 1.1, 1.11, 1.12 jne, kusjuures 1.1 on kommentaar 1 kohta või selle edasiarendus, 1.11 ja 1.12 on kommentaarid 1.1 kohta ja nii edasi. Põhiväiteid on seitse. Esimene kõlab nii: "1. Die Welt ist alles, was der Fall ist." ('Maailm on kõik, mis on tõsi'; Jaan Kangilaski ja Veiko Palge tõlkes Madis Kõivu ettepanekul: "Maailm on kõik, millega on tegu.") Viimane põhiväide (sellel puuduvad kommentaarid) on: "7. Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida."

Raamatu esimeses pooles on esitatud järgmised teesid: maailm koosneb üksteisest sõltumatutest atomaarsetest faktidest ("asjaoludest"), millest koosnevad faktid ("tõsiasjad").

"Traktaadiga" viis Wittgenstein lõpule keelelise pöörde filosoofias. Wittgensteini variandis tähendab see muu hulgas, et filosoofilisi probleeme saab mõista või lahendada ainult see, kes saab aru, milline keele väärtarvitus need tekitas. Tänu keele filosoofilisele analüüsile saab eristada mõtestatud lauseid mõttetutest, selgitades, kuidas keel toimib: "Igasugune filosoofia on "keelekriitika"." [25] "Traktaadi" põhiideed kasvasid välja suhtlemisest Bertrand Russelliga. Need paigutatakse tavaliselt loogilise atomismi alla.

Wittgensteini varajase filosoofia tuuma moodustab keele pilditeooria. Selle järgi on igal asjal keeles nimi. Need nimed omandavad tähenduse ainult tänu viisile, kuidas nad lauses omavahel seotud on. Kui nimed on lauses omavahel seotud samamoodi nagu asjad asjaolus, siis lause on tõene. Näiteks ütleb "aRb" midagi muud kui "bRa", sest nimi "b" on kord R-ist vasakul, kord paremal, nii et a ja b vaheline seos on erinev.[26]

Vahepealsed tööd

muuda

Pärast Cambridge'i tagasitulekut kirjutas Wittgenstein väga palju ning koostas rea lõpetamata käsikirju. Elu lõpuks oli ta kirjutanud umbes 30 000 lehekülge. Suur osa sellest, kuid kaugeltki mitte kõik, on sorteeritud ning mitmete köidetena välja antud. Tema keskmise perioodi 1920. ja 1930. aastad) kirjutistest sisaldab suur osa rünnakuid "Traktaadis" väljenduva filosoofilise perfektsionismi vastu. Nendest töödest avaldas Wittgenstein ainult artikli "Remarks on Logical Form" (Märkused loogilisest vormist), mille ta esitas seltsis Aristotelian Society ettekandmiseks ja avaldas selle toimetistes. Ent ettekandele määratud ajaks oli Wittgenstein sellest artiklist kui väärtusetust lahti öelnud ning pidas hoopis ettekande lõpmatuse mõistest. Wittgenstein oli üha enam nördinud selle üle, et kuigi tema ei olnud veel valmis oma töid avaldama, olid mõned filosoofid hakanud avaldama tema vaadete ebatäpseid esitusi, mis põhinesid vestlustel temaga. See viis ta selleni, et ta avaldas väga lühikese kirja ajakirjale Mind, kus ta hiljuti ilmunud Richard Braithwaite'i artiklit näitena tuues palus filosoofidel hoiduda tema vaadetest kirjutamisest, kuni ta on valmis need avaldama.

Samuti pidas Wittgenstein loengu eetikast, mille tekst ilmus ka trükis.

"Filosoofilised uurimused"

muuda
  Pikemalt artiklis Filosoofilised uurimused

"Filosoofilised uurimused", mis avaldati postuumselt 1953, koosnevad kahest osast. Esimene osa koosneb 693 nummerdatud paragrahvist, mis olid trükivalmis 1946. Wittgenstein võttis selle siiski kirjastajalt tagasi. Teise osa on lisanud trükkitoimetajad, Wittgensteini pärandi hooldajad Elizabeth Anscombe ja Rush Rhees.

Selles teoses analüüsib Wittgenstein, kuidas keelt kasutatakse. Sellel on tema arvates filosoofilises uurimistöös otsustav tähtsus. Lühidalt öeldes on keel Wittgensteini meelest keelemängude kogum. Keele väljendid funktsioneerivad keelemängude raames. Tähendus on neil üksnes konkreetsetes keelemängudes. Seega on Wittgensteini arusaam tähendusest võrreldes "Traktaadiga" muutunud.

Filmid Wittgensteinist

muuda

Režissöör Derek Jarmanil valmis 1993. aastal Wittgensteini elust mängufilm "Wittgenstein". Tema elust on tehtud ka mitu dokumentaalfilmi.

Teosed

muuda

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ Bartley, William Warren. Wittgenstein. Open Court 1994, lk 199–200.
  2. ↑ Macguinness 1988:1
  3. ↑ Macguinness 1988:3
  4. ↑ Macguinness 1988:4
  5. ↑ Macguinness 1988:11–12
  6. ↑ Macguinness 1988:13
  7. ↑ 7,0 7,1 MacGuinness 1988:24
  8. ↑ Morris 2008:1
  9. ↑ 9,0 9,1 MacGuinness 1988:21
  10. ↑ Rush Rhees (toim). Recollections of Wittgenstein, Oxford 1984, lk 54.
  11. ↑ MacGuinness 1988:20
  12. ↑ MacGuinness 1988:22
  13. ↑ Morris 2008:1 paneb selle vanemate kõrgete ootuste arvele
  14. ↑ 14,0 14,1 14,2 14,3 Moore 2008:2
  15. ↑ "MacDonald, J. F., 1993. Russell, Wittgenstein and the problem of the rhinoceros. Southern Journal of Philosophy 31 (4): 409–424". Originaali arhiivikoopia seisuga 13. jaanuar 2012. Vaadatud 29. septembril 2010.
  16. ↑ 16,0 16,1 Monk 1990:41
  17. ↑ Bertrand Russell 29. novembril 1911 Ottoline Morrellile.
  18. ↑ Axel Schock, Karen-Susan Fessel. OUT! – 800 berühmte Lesben, Schwule und Bisexuelle; Berlin: Querverlag 2004; ISBN 3-89656-111-1
  19. ↑ W. W. Bartley. Wittgenstein, Philadelphia: Lippincott 1973; lk 160.
  20. ↑ 20,0 20,1 Morris 2008:2
  21. ↑ Morris 2008:2–3
  22. ↑ 22,0 22,1 22,2 22,3 22,4 22,5 22,6 Morris 2008:3
  23. ↑ 23,0 23,1 23,2 Morris 2008:4
  24. ↑ Monk 1990:579
  25. ↑ "Traktaat", 4.0031
  26. ↑ "Traktaat", 3.1432

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ludwig_Wittgenstein&oldid=6752970"