Mõisavald
Mõisavald oli 17. sajandil Eestis ja Lätis haldusüksuseks muutunud mõisa ümbritsev talupoegadega asustatud mõisa territoorium ning mõistet mõisavald kasutati eraldamaks talupoegade elamispiirkondi mõisaomanike kasutatud mõisasüdamest, kus asusid häärber ja mõisa abihooned.
Mõisavalda nimetati eesti keeles lühidalt vallaks. Vald tänapäevases mõistes kui haldusüksus loodi Eestimaal juriidiliselt 1816. a talurahvaseadusega, Liivimaal 1819. aastal kehtima hakanud talurahvaseadusega, Kuramaa kubermangus aastal 1817. Valla kui talurahva omavalitsusüksuse tekkimine algas koos vallakohtu moodustamisega, kuid vald (seaduse sõnastuses möisakoggodus) jäi endiselt mõisniku kontrolli alla. Mõisniku meelevallas oli valla üldkoosoleku kokkukutsumine ja mõisnik kinnitas ka vallakoosoleku otsused. Valla tähtsaim ametimees oli vallatalitaja, kes teostas ka kõik arve- ja kirjavahetuse ning vallaelanike registreerimise ja liikumistearvestuse.
Mõisa haldusvõim valla üle kadus alles 1866. aasta vallaseadusega ja asendati Venemaa keisririigi asutuste järelevalvega. Vallaseaduse alusel 1866. aastal moodustatud valdade piirid ei kattunud paljudel juhtudel endiste mõisapiiridega, sest mitmed väiksed mõisapiirkonnad liideti järgnevalt üheks vallaks.