Vikipeedia

Oscar Wilde

See artikkel See artikkel räägib kirjanikust. Laeva kohta vaata artiklit Oscar Wilde (laev).

Oscar Fingal O'Flahertie Wills Wilde (16. oktoober 1854 Dublin – 30. november 1900 Pariis) oli iiri kirjanik. Luuletaja, romaani- ja näitekirjanikuna sai temast üks tuntumaid ja samas ka kõige vastuolulisemaid kirjanikke Victoria ajastul.

Oscar Wilde
Oscar Wilde, Napoleon Sarony foto, 1882
Sünninimi Oscar Fingal O'Flahertie Wills Wilde
Sündinud 16. oktoober 1854
Dublin, Iirimaa
Surnud 30. november 1900 (46-aastaselt)
Pariis, Prantsusmaa
Puhkepaik Père-Lachaise'i kalmistu
Rahvus iirlane
Alma mater Dublini ülikool
Oxfordi ülikool
Elukutse kirjanik, luuletaja
Kirjandusvool estetism
Tuntud teoseid „Dorian Gray portree“
„Kui tähtis on olla tõsine“
Abikaasa Constance Lloyd
(1884–1898)
Lapsed Cyril Holland
Vyvyan Holland
Autogramm

Homoseksuaalse "kõlvatuse" eest mõisteti ta kaheks aastaks sunnitöövanglasse, mis andis tema tervisele suure löögi. Pärast vanglast vabanemist elas ta vaesuses Pariisis, kus ta 46-aastaselt suri.

Elukäik

muuda

Lapsepõlv

muuda

Oscar Wilde'i isa William Wilde oli silma- ja kõrvaarst ning mitme arstiteadusliku ja arheoloogiaraamatu autor. Tema ema Jane oli ametilt tõlkija. Ta osales pseudonüümi Speranza (Lootus) all Noore Iirimaa liikumises ja teda peeti revolutsiooniliseks luuletajaks.[1] Wilde'idel oli kaks poega ja üks tütar: William Charles Kingsbury (s 1852), Oscar (s 1854) ja Isola Francesca (s 1858, suri kümneaastaselt).

Tema vanemate tegevus ja eriti ema salong Dublinis võimaldasid Wilde'ile varakult kokkupuudet kunstnike ja kirjanikega. Aastatel 1864–1871 käis ta Enniskillenis Portora Royal School internaadis.

Õpingud

muuda

Aastatel 1871–1874 õppis Wilde Dublini ülikooli Trinity kolledžis klassikalist kirjandust. Suvel sõitis ta koos William Gouldingi ja tema sõbra, pastor John Pentland Mahaffy, Trinity kolledži klassikalise filoloogia õpetajaga, Põhja-Itaaliasse, kus külastas muu hulgas Milanot, Veneetsiat, Padovat ja Veronat.

Pärast 95 naela suuruse aastastipendiumi saamist õppis Wilde aastatel 1874–1878 Oxfordi Magdaleni kolledžis. Selle aja jooksul liitus ta vabamüürlaste loožiga. Tema isa oli juba varem olnud aktiivne vabamüürlane Dublinis.

Oxfordis äratas Wilde kiiresti tähelepanu oma vaimukuse ja huumoriga: kui tal paluti ühe üliõpilasklubi sisseastumiseksamil tõlkida kreeka keelest osa Jeesuse kannatuste loost, teatas Wilde, et peab tingimata teadma loo lõppu ja jätkas selle tõlkimist ka pärast seda, kui oli ülesande juba edukalt täitnud. Peagi tunti teda kui esteeti.

Õpingute ajal inspireerisid teda ühtviisi Walter Pateri esteetilised ideaalid, mis kaldusid l'art pour l'art'i suunas, ja John Ruskini sügavalt moraalne, religioosne ja sotsiaalselt pühendunud kunstivaade, kuigi nad esindasid uut estetismi väga erinevalt.

1878. aasta juunis võitis Wilde'i luuletus "Ravenna"[2] Newdigate'i auhinna, mis oli esimene tunnustusavaldus Wilde'i kirjandusloomingule. Luuletuses, mis kujutab kunagisest suurusest olematusse vajunud linna, olid tema teise reisi Itaaliasse muljed võtnud kunstilise kuju.

Wilde lõpetas kooli 1878. aastal bakalaureusekraadiga (Bachelor of Arts, B.A.). Järgmisel aastal kolis ta Londonisse ja jagas seal kuni 1881. aastani pastellmaalri Frank Milesiga korterit Strandi ja Thamesi vahel Salisbury tänava majas, mida tänapäeval enam ei eksisteeri ja mida Wilde nimetas "Thames House'iks".

Aastad eduka kirjanikuna

muuda
 
Ajakirja Punch karikatuur Wilde'ist, 1881

Wilde'i imetleti omal ajal kirjanikuna ja tal oli kombelises Victoria ajastu Suurbritannias skandaalse kirjaniku ja dändi maine. Ta oli kuulus oma kõneoskuse ja silmapaistva välimuse poolest, mida ta tõstis esile oma ebatavalise riietusega (nt sametist põlvpükste ja siidisukkadega). Varakult sai ta satiirilise ajakirja Punch pilkamise osaliseks: teda tunti kui esteetide esteeti, kellele heideti ette ebainimlikku pühendumust kunstile.[1]

Wilde'i luuletusi avaldati Dublini ülikooli ajakirjas enne tema esimesi raamatuväljaandeid. Ta avaldas oma esimese lavastuse "Vera; or the Nihilists" (1880) eratrükina. Tema esimese luulekogu "Poems" (1881) avaldas tema Londoni kirjastaja David Bogue kolmes väljaandes, millest igaühe tiraaž oli 250 eksemplari.[3]

Abiellumine

muuda

Wilde abiellus 29. mail 1884 30-aastaselt 26-aastase Constance Lloydiga, jõukast perekonnast pärit lastekirjanikuga, kellega ta veetis koos mesinädalad Pariisis ja Dieppe'is. Seejärel asusid nad elama Londonisse Chelsea linnaossa. Neil sündis kaks poega: Cyril (1885–1915) ja Vyvyan (1886–1967).

Toimetaja ja näitekirjanikuna

muuda
 
Oscar Wilde, W. & D. Downey foto, 1889

Wilde töötas aastatel 1887–1889 The Pall Mall Gazette'i jaoks ja seejärel ajakirja Woman's World toimetajana. Neil aastail avaldas ta oma poegadele kirjutatud muinasjutukogumiku "Õnnelik prints" ("The Happy Prince and Other Tales", 1888) ning romaani "Dorian Gray portree" ("The Picture of Dorian Gray", 1891), mida peetakse Wilde'i peamiseks proosateoseks. Selles teoses, mis on tema ainus romaan, leidsid kriitikud ühest küljest autobiograafilisi elemente, teisest küljest otsese vaste prantsuse sümbolismile, eriti Joris-Karl Huysmansi romaanile "À rebours".

Sestpeale kirjutas Wilde peaaegu igal aastal uue teose, peamiselt ühiskondlikke komöödiaid. Tuntuimad nendest on "Leedi Windermere'i lehvik" ("Lady Windermere's Fan", 1892), "Tähtsusetu naine" ("A Woman of No Importance", 1893), "Ideaalne abikaasa" ("An Ideal Husband", 1895) ja "Kui tähtis on olla tõsine" ("The Importance of Being Earnest", 1895), mis pilkab kõrgklassi ja mida peetakse üheks tema parimaks teoseks.

Tema 1891. aasta näidendi "Salome", mis põhineb Piibli Salome legendil (Aubrey Beardsley kuulsate, osaliselt väga paljastavate juugendstiilis illustratsioonidega), lükkas tsensor tagasi ja seetõttu ei leidnud Wilde Inglismaal kirjastajat. 1894. aastal esietendus see Pariisis, peaosas Sarah Bernhardt.

Süüdimõistmine

muuda
 
For Oscar Wilde
posing Somdomite,
Marquis of Queensberry

Wilde oli alati homoseksuaalsusesse vabalt suhtunud, kuid esimest korda praktiseeris ta seda 1886. aastal koos 17-aastase Oxfordi ülikooli õpilase Robert Rossiga, kes sellest ajast saati oli Wilde'i elus püsival kohal. Homoseksuaalsus õhutas teda ennast otsima ja sestsaadik sättis ta oma abielu plussid ja miinused oma teoste keskmesse. Tema abielu Constance Lloydiga, kes sünnitas talle kaks poega, võib vihjata Wilde'i biseksuaalsele orientatsioonile.

Wilde, kes oli nüüdseks pereisa, rääkis oma homoseksuaalsusest tolle aja kohta suhteliselt avalikult. Tema homoseksuaalsed partnerlussuhted, näiteks oma teismelise sõbra ja hilisema toimetaja Robert Rossiga, ei olnud tundmatud. Wilde'i pikaajaline suhe temast 16 aastat noorema Alfred Douglasega viis lõpuks ühiskondliku skandaali, kolme kohtuprotsessi ja Wilde'i allakäiguni Douglase isa John Sholto Douglase, 9. Queensberry markii, provokatsiooni tõttu.

18. veebruaril 1895 jättis markii oma visiitkaardi Albemarle'i klubisse, mille regulaarne külastaja Wilde oli, koos käsitsi kirjutatud järelkirjaga: "For Oscar Wilde posing Somdomite" [sic!] ("Oscar Wilde'ile, poseerivale sodomiidile").[4] Pärast seda, kui Alfred Douglas oli talle moraalse ja rahalise toetuse taganud, esitas Wilde laimuhagi markii vastu, kes pakkus enda kaitseks tõendeid oma süüdistuste tõesuse kohta.

Wilde muutus hagejast kostjaks, kui selgus, et ta oli olnud seksuaalvahekorras noorte meeste, sealhulgas meesprostituutidega. Ristküsitluse käigus küsitles Wilde'i Edward Carson, tema endine kursusekaaslane Trinity kolledžis, mitmete tema kirjutiste, peamiselt "Dorian Gray portree" kohta, mida tauniti "ebasündsaks". Wilde'i retooriline hiilgus ei suutnud siiski takistada vandekohust Queensberryt õigeks mõistmast.

Wilde arreteeriti seejärel ja teda süüdistati kõlvatuses (gross indecency). Kuna kohus esialgu siiski piisavat enamust õigeks- või süüdimõistmiseks ei leidnud, vabastati Wilde kautsjoni vastu vahi alt. Teisel kohtuprotsessil mõisteti ta 25. mail 1895 kaheks aastaks vangi koos sunnitööga. Otsustavaks teguriks ei olnud mitte tema suhe lord Douglasiga, vaid tema läbikäimine meesprostituutidega, kellest mõned olid ka tunnistajatena ära kuulatud. Pärast eeluurimisvanglast vabanemist soovitasid sõbrad Wilde'il Inglismaalt põgeneda, kuid mees keeldus. William Butler Yeats, kes samuti tal põgeneda soovitas, kirjutas hiljem Wilde'i otsuse kohta: "Ma ei kahelnud hetkekski, et ta oli teinud õige otsuse ja et ta võlgneb pool oma kuulsusest just sellele otsusele."[5]

See skandaal tõi kaasa rünnakud ajakirja The Yellow Book ja selle illustraatori Aubrey Beardsley vastu, kuigi Yellow Book ei olnud kunagi midagi Wilde'i sulest avaldanud.

Sunnitöövangla

muuda
 
Wilde'i kong Readingi vanglas

Järgnevad kaks aastat rasket sunnitööd mõjusid Wilde'i tervisele väga rängalt. Kõigepealt viidi Wilde Londoni Wandsworthi linnaosa karistusasutusse, kus ta pidi veetma mitu kuud haiglas. Seejärel, 20. novembril 1895, viidi ta Readingi vanglasse alandavates tingimustes üle. Ta pidi pool tundi ootama perroonil käeraudades ja vangiriietuses. Tema naine Constance, kes külastas teda 19. veebruaril 1896 selleks, et teda isiklikult tema ema surmast teavitada, oli oma abikaasa seisundist šokeeritud.

Paar aastakümmet enne Wilde'i vangistust võeti Ühendkuningriigis kasutusele üksikvangistuse süsteem. Readingi vangla, nagu ka 54 muud tolleaegset briti vanglat, võttis eeskujuks 1842. aastal Londonis avatud Pentonville'i vangla, kus ka Wilde enne üleviimist viibis. Need kõik järgisid samasugust eraldamise põhimõtet. Seega tuli kaotada vanglate ülerahvastatud magamisruumid, mida peeti nn kuritegevuse koolideks. Üksikkambriga ei pidanud süüdimõistetut enam ainult karistama, vaid ka rehabiliteerima, ja isolatsioon tundus olevat sobivaim vahend. Paljudel kinnipeetavatel tekkisid psühholoogilised probleemid: "igaüks omaette põrgus", nagu Wilde väljendas oma teoses "Readingi vangla ballaad".

Readingi vangla ehituskava pärineb George Gilbert Scottilt. Hoone põhiplaan oli kujundatud ladina risti kujuliselt, mis on kõige tavalisem läänemaailma kirikutes, ning hoone keskteljel asuvate avatud koridoride ristumiskoht oli mõeldud kõigi vangide tähelepanelikuks jälgimiseks. Vangla sisekujundus oma gooti teravkaartega näib samuti olevat laenatud pühakodade arhitektuurist. Scott oli üks juhtivaid uusgooti stiili arhitekte ja paljude kirikute looja. Readingi vangla oli kavandatud puhastamise kohana. Piinamisvahendina kasutati hoonekompleksis asuvat sõtkeveskit, millel vangid pidid tegema sunnitööd. Wilde'i ajal olid aknad ainult veidi suuremad kui laskepilud. Vanglas oli kinnipeetavatel keelatud rääkida. Samuti ei tohtinud nad üksteisele otsa vaadata. Õue minnes pidid nad kandma kapuutsi, mis kattis täielikult nende nägu. Vangid olid valvurite pideva järelevalve all. Niipea kui nad vanglasse sisenesid, näidati igale vangile keldris olevaid pimedaid konge. Isegi väikseimate eksimuste puhul ähvardas neid sinna täielikku vaikusse ja pimedusse saatmine. Wilde'ki kannatas seda ükskord neliteist päeva, mis olevat tundunud nagu üks öö. Vaid paarist sõnast, mida ta vahetas teise vangiga kabelisse minnes, piisas selleks, et ta keldrisse saadetaks. Aastatel 1845–1913 oli Readingi vanglas kasutusel ka surmanuhtlus poomise teel. Hiljem jutustas Wilde, millist õudust ja hirmu peatselt toimuv hukkamine kaasvangide seas tekitas.

 
Oscar Wilde ja Alfred Douglas, 1893

Readingi vanglas kirjutas Wilde 50 000 sõnast koosneva kirja Alfred Douglasele, mille ta pärast vanglast vabanemist Robert Rossile saatis, et teda hävingu eest kaitsta. Lord Douglas on hiljem alati eitanud, et ta seda kirja kunagi saanud on. Kiri avaldati postuumselt (1905) pealkirja all "De profundis". Välja jäeti võimalikud ebasündsad lõigud. 1949. aastal avaldas Vyvyan Holland, Wilde'i poeg, kirja pikema, kuid vigase versiooni, mille allikaks oli Rossi ärakiri. 1962. aastal koostasid kirjandusteadlased Briti Muuseumis säilitatavast originaalkäsikirjast lähtununa korrektse ja täieliku trükiversiooni, mis avaldati kogumikus "Oscar Wilde'i kirjad" ("The Letters of Oscar Wilde"). Lisaks suhete lahtiseletamisele Douglasega käsitletakse seal muuhulgas ka ebainimlikke tingimusi vanglas. Pärast vanglast vabanemist oli ta selle teema kahes kirjas ajalehes Daily Chronicle esile toonud.

Elu pagenduses

muuda

Halva tervisega Wilde vabastati vanglast 19. mail 1897. Kui tema esialgne plaan kuueks kuuks patukahetsuseks jesuiitide kolleegiumi tagasi pöörduda direktori keeldumise tõttu nurjus, põgenes ta sama päeva õhtul ühiskondliku tõrjutuse eest Pariisi. Ta ei astunud enam kunagi Briti territooriumile ja ei kirjutanud peale "Readingi vangla ballaadi" ("The Ballad of Reading Gaol") enam mitte midagi. Ta veetis oma elu viimased kolm aastat vaesuses ja üksinda Prantsusmaal Sebastian Melmothi varjunime all (tema onu Charles Maturini romaani "Melmoth the Wanderer" järgi).

Wilde kohtus samal aastal Napolis lord Douglasega. Ta tahtis oma sõpra uuesti näha ja suhte lõpetada. Pärast järjekordset lahkuminekut sõitis ta 1898. aasta veebruaris Pariisi ja elas odavas hotellis Rue des Beaux-Artsi tänaval. Endised sõbrad, kellelt ta oma sagedaste rahaprobleemide tõttu abi palus, nägid teda kui üksildast ja masendunud nohikut. Kuigi ta oli täiesti ilma rahata, paigutas hotelli omanik ta parimasse tuppa ning andis talle parimat toitu ja veini. Wilde'i viimased sõnad olid: "Läheb kas see jõle tapeet või lähen mina."

Tema abikaasa Constance suri Genovas aasta pärast mehe vabanemist, 7. aprillil 1898. Ta oli koos lastega Inglismaalt lahkunud, elas Nürnbergis ja muutis oma nime Constance Hollandiks. Hoolimata oma abikaasa ilmselgetest kõrvalsuhetest ei olnud ta kunagi abielu lahutamist taotlenud. Constance'i pärandist sai Wilde igal aastal 150 naela, millest oleks piisanud elamiseks, kui ta ei oleks kaldunud luksuslikuma eluviisi poole. Pärast tema surma ulatusid tema võlad 400 naelani, mille maksis ära tema sõber ja kirjandusliku pärandi hoidja Robert Ross.

Surm ja matmine

muuda
 
Huulejäljed Wilde'i hauasambal

30. novembril 1900 suri Oscar Wilde Pariisis Hotel d'Alsace'is. Tema sõber Ross oli kutsunud kohale katoliku preestri, kes andis Wilde'ile surivoodil hädaristimise, andestuskuulutuse ja viimse võidmise. Wilde ei olnud enam võimeline rääkima, ja seda, kas ta oli katoliku kirikusse üleminemise ajal veel teadvusel, ei osanud keegi öelda.

Wilde suri kroonilise keskkõrvapõletiku tagajärjel tekkinud meningiiti. Juba enne vanglasse saatmist oli ta pöördunud kurtuse tõttu kõrvaarsti poole. Teadlaste sõnul on müüt, et Wilde kannatas süüfilise all, mis oli tol ajal ravimatu. Sellele vastandub Wilde'i sõbra Robert Rossi väide, et Wilde oli üliõpilasena tõesti sellesse haigusse nakatunud ja pidi enne abiellumist läbima elavhõbedaravi.

Algul maeti ta Pariisi Bagneux kalmistule, kuid 1909. aastal viidi ta üle Père Lachaise'i kalmistule. 1950. aastal paigutati hauale ka tema sõbra Robert Rossi tuhk. Puhkepaika kaunistab Jacob Epsteini kujundatud hauasammas. Hauda katsid pikka aega tuhandete austajate suudlused, mis jätsid huulepulga jälje. Tema 111. surma-aastapäeval haud renoveeriti ja kaeti klaasist plaadiga.

Mälestus

muuda
Vaata ka: Oscar Wilde'i ja Eduard Vilde skulptuur
 
Oscar Wilde'i ja Eduard Vilde skulptuur (Tiiu Kirsipuu, 1999) Tartus

Tartus Vallikraavi tänaval on pronksist skulptuur, mis kujutab Oscar Wilde'i koos Eduard Vildega.

Looming

muuda

Luuletused

muuda
  • "Ravenna" (1878)
  • "Poems" (1881)
  • "The Sphinx" (1894)
  • "Readingi vangla ballaad" ("The Ballad of Reading Gaol", 1898)
    • 2004 – Krista Kaer (tlk); Maret Käbin (toim.); Mari Kaljuste (kuj.). Tallinn: Varrak. ISBN 998530067X.

Romaanid

muuda

Esseed

muuda
  • "The Truth of Masks" (1885)
  • "The Decay of Lying" (1889)
  • "Pen, Pencil and Poison" (1889)
  • "The Critic as Artist" (1890)
  • "Intentions" (1891)
  • "The Soul of Man under Socialism" (1891)
  • "Impressions of America" (1896)

Jutustused

muuda
  • "Canterville'i lossi vaim" ("The Canterville Ghost", 1887)
  • "Lord Arthur Savile'i roim" ("Lord Arthur Savile's Crime", 1887)
  • "Näidismiljonär" ("The Model Millionaire", 1887)
  • "The Portrait of Mr. W. H." (1889)
  • "De profundis" (1905)
    • 1992: Krista Kaer (tlk); Priit Rea (ill.). Tallinn: Perioodika.

Muinasjutud

muuda

Kogumik

muuda

Näidendid

muuda
  • "Vera; or, the Nihilists" (1880)
  • "The Duchess of Padua" (1883)
  • "Salome" (Salomé, 1891)
  • "Leedi Windermere'i lehvik" ("Lady Windermere's Fan", 1892)
  • "Tähtsusetu naine" ("A Woman of No Importance", 1893)
  • "Ideaalne abikaasa" ("An Ideal Husband", 1895)
  • "Kui tähtis on olla tõsine" ("The Importance of Being Earnest", 1895)
  • "La Sainte Courtisane" (1908)
  • "A Florentine Tragedy" (1908)

Viited

muuda
  1. ↑ 1,0 1,1 Oscar Wilde teoses Encyclopædia Britannica
  2. ↑ Ravenna. (Vikitekstid)
  3. ↑ Oscar Wilde „Poems“ esmatrükis
  4. ↑ The National Archives (arhiivikoopia)
  5. ↑ W. B. Yeats. The Trembling of the Veil, 1922. IV raamat, II peatükk: „[…] but I have never doubted, even for an instant, that he made the right decision, and that he owes to that decision half of his renown.”

Kirjandus

muuda
  • Peter Ackroyd (1992). "Oscar Wilde'i viimane testament". Inglise keelest tõlkinud Krista Kaer. Tallinn: Eesti Raamat
  • Barbara Belford (2003). "Oscar Wilde. Vaieldamatu geenius". Inglise keelest tõlkinud Jaanus Õunpuu. Tallinn: Tänapäev
  • Maria Leach (2008). "Salvavalt teravmeelne Oscar Wilde". Inglise keelest tõlkinud Elle-Mari Talivee. Tallinn: Ersen.

Välislingid

muuda
  Portaal Iirimaa
  Portaal Biograafiad
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Oscar_Wilde&oldid=6463065"