Vikipeedia

Paulus VI

Paulus VI (Giovanni Battista Enrico Antonio Maria Montini; 26. september 1897 – 6. august 1978) oli paavst 1963–1978. Ta oli 262. paavst. Teda on nimetatud palverändurist paavstiks. Ta kuulutati 19. oktoobril 2014 õndsaks ja 14. oktoobril 2018 pühakuks.

Paulus VI
Sünninimi Giovanni Battista Enrico Antonio Maria Montini
Valitsemisaja algus 21. juuni 1963
Valitsemisaja lõpp 6. august 1978
Eelkäija Johannes XXIII
Järeltulija Johannes Paulus I
Sünnikuupäev 26. september 1897
Sünnikoht Concesio
Surmakuupäev 6. august 1978
Surmakoht Castel Gandolfo

Giovanni Battista Montini sündis Concesios alamaadlikust advokaadi, hilisema parlamendiliikme ning kohaliku ajalehe toimetaja Giorgio Montini (1861–1943) ja Giuditta Alghisi (1874–1943) kolmelapselise pere teise lapsena. Tema vanemad tutvusid palverännakul Roomas. Montini ristiti 30. septembril 1897, ta sai esimese armulaua 6. juunil 1902 ja konfirmeeriti piiskop Giacomo Corna-Pellegrini poolt 21. juunil 1902. Ta oli viimane paavst, kes pärines aadlisoost.

Montini asus 1903 õppima Cesare Arici jesuiitide kolleegiumis. 1907 käis ta esimest korda Roomas. 1914 ei sooritanud ta eksamit meditsiini alal, mille järel tundis ta kutsumust saada preestriks ja asus 1916 õppima Brescia seminaris, kuid viletsa tervise tõttu ei lubatud tal ööbida seminaris, vaid kodus. Ta jätkas õpinguid Milano seminaris, kus tegi 1918 kaastööd üliõpilaslehele La Fionda ja astus 1919 Itaalia Katoliiklike Ülikoolide Üliõpilaste Föderatsiooni. 1920 siirdus ta Rooma, et jätkata filosoofiaõpinguid Gregoriuse ülikoolis. 1922 asus ta õppima Accademia dei Nobili Ecclesiastici akadeemias ning õppis kirjandust, ajalugu ja kanoonilist õigust Rooma La Sapienza ülikoolis.

Montinile tehti 21. novembril 1919 tonsuur ja ta ordineeriti 29. mail 1920 preestriks. Ta andis Pius X poolt kehtestatud modernismi tauniva vande. Montini oli 1924–1933 seotud Catholic Actioni liikumisega ja oli Itaalia Katoliiklike Ülikoolide Üliõpilaste Föderatsiooni kaplan.

Montini pidi oma esimesest ametikohast Poola nuntsiatuuris lahkuma tervislikel põhjustel. 1931–1937 õpetas ta paavstlikus diplomaatide koolis diplomaatia ajalugu. Mais 1938 osales ta Ungaris rahvusvahelisel armulauakongressil ja 1950 külastas USA-d.

Montini annetas teise maailmasõja ajal suuri summasid juutide päästmiseks ja teatas 18. septembril 1942 Israel Gutmani andmetel Pius XII-le, et juutide represseerimine on võtnud tohutud proportsioonid. Teda on süüdistatud koostöös fašistidega, kellelt ta olevat saanud poliitilisi lubadusi, eriti sidemetes Itaalia välisministri Galeazzo Cianoga ja seotuses juhtivate fašistlike poliitikute põgenemisele kaasaaitamises sõja lõpu eel. Ametlikult kinnitamata andmetel oli Montini kavatsenud aidata Itaalia kroonprintsessi Maria Joséd otsida kontakti USA diplomaatidega, mille eesmärgiks oli sõlmida eraldi rahu Itaaliaga, kuid printsessi kohtumist USA esindajaga ei toimunud.

Kinnitamata andmetel oli Pius XII kavatsenud pühitseda Montini 1953 kardinaliks, kuid Montini oli sellest ametist loobunud. Teise versiooni järgi toimis paavst oma sõbranna Pasqualina Lehnerti nõuande järgi ja ei pühitsenud Montinit kardinaliks. Kolmanda versiooni järgi teda paavst Pius XII ei kinnitatud kardinalide nimekirja, kuna paavstile sai teatavaks, et Montini on pidanud läbirääkimisi kommunistliku bloki riikidega ning seetõttu eemaldati ta Rooma kuuriast.

Johannes XXIII olevat teda kord võrrelnud Hamletiga, kuid ametlikud allikad seda väidet ei kinnita.

Ametid

muuda

Tegevus Milano peapiiskopina 1954–1963

muuda

Peapiiskop Montinit kutsuti "tööliste peapiiskopiks." Ta turgutas sõjas kannatada saanud peapiiskopkonna tegevust ja külastas novembris 1957 peapiiskopkonna kõiki kogudusi. 1956 pidas ta ühe anglikaani grupiga oikumeenilisi diskussioone. Ta külastas 1960 USA-d, 1961 Iirimaad ja 1962 Aafrikat.

1963. aasta konklaav

muuda
 
Paulus VI vapp

Paulus VI valiti paavstiks 21. juunil 1963 ja krooniti 30. juunil. Ta võttis nime apostel Pauluse järgi. See oli viimane kord, kui valitud paavst krooniti, hilisemad paavstid on kroonimisest loobunud ja pühitsetud ametisse. Paulus VI kroonimisel ei järgitud enam vanu traditsioone ja pärast kroonimist müüs ta oma tiaara ära ning annetas selle eest saadud raha ühele Washingtoni kirikule.

19.–21. juunil 1963 toimunud konklaavil osales 80 kardinali. See oli suurima osavõtjate arvuga konklaav ajaloos, kuid hilisematel konklaavidel on olnud rohkem osalejaid. Konklaavil olid soosikuteks kardinal Montini ja kardinal Giuseppe Siri. Paulus VI valiti paavstiks 21. juunil toimunud 6 voorus, mille järel kell 11:22 enne lõunat kohaliku aja järgi anti maailmale Sixtuse kabelist valge suitsuga teada tema valimisest. Enne teda sai Milano peapiiskopina paavstiks Pius XI.

Vatikani II kirikukogu

muuda
  Pikemalt artiklis Vatikani II kirikukogu

Kardinal Montini osales aktiivselt Vatikani II kirikukogu ettevalmistamisel. Kirikukogu I sessioonil pidas ta kahel korral ettekande.

Paulus VI lubas 22. juunil 1963 oma esimeses läkituses jätkata oma eelkäija Johannes XXIII tegevust. Ta avas 29. septembril 1963 kirikukogu II sessiooni, mille sulges 4. detsembril 1963.

14. septembril 1964 avas ta kirikukogu III sessiooni, mille ta sulges 21. novembril 1964. 14. septembril 1965 avas ta kirikukogu viimase sessiooni, mille sulges 8. detsembril 1965 ja kinnitas oikumeenilise kirikukogu otsused.

Välispoliitilised suhted

muuda
 
Paulus VI ja USA president Richard Nixon 1970

Suhted USA-ga

muuda

Paulus VI kohtus oma ametiajal USA presidentide John F. Kennedy, Lyndon Johnsoni, Richard Nixoni ja Gerald Fordiga. Ta avaldas 23. novembril 1963 ameeriklastele kaastunnet president Kennedy mõrvamise puhul ja õnnitles 10. augustil 1974 USA presidenti Gerald Fordi presidendiks saamise puhul.

Suhted Nõukogude Liiduga

muuda

Paulus VI kohtus 27. aprillil 1966 NSV Liidu välisministri Andrei Grõmokoga ja 30. jaanuaril 1967 NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe Nikolai Podgornõiga.

Suhted Itaaliaga

muuda

Paulus VI oli Itaalia poliitiku Aldo Moro sõber. Pärast Moro röövimist lubas ta 22. märtsil 1978 anda tema eest lunaraha. Pantvangistuses viibinud Moro saatis paavstile kirju. Paulus VI pidas 13. mail 1978 riikliku matuseteenistuse Moro mälestuseks.

Suhted Hiinaga

muuda

Paulus VI saatis 1966 Mao Zedongile kirja. Ta kohtus 25. mail 1970 piiskopi James Edward Walshiga, kes oli vabanenud Hiinas vangistusest.

Suhted ÜROga

muuda

1965 määras Vatikan alalise vaatleja ÜRO juurde. 4. oktoobril 1965 pidas Paulus VI ÜRO peakorteris kõne.

Vietnami sõda

muuda

Paulus VI kutsus 29. novembril 1965, 13. märtsil 1970 ja 2. septembril 1970 üles lõpetama sõjategevust Vietnamis. 20. juulil 1966 ja 29. jaanuaril 1969 soovis ta saavutada maailmas rahu. 24. jaanuaril 1973 tegi ta avalduse USA vägede väljaviimise kohta Vietnamist. 26. märtsil 1975 tegi ta avalduse Vietnami sõja lõppemise puhul.

Suhted Tšehhoslovakkiaga

muuda

Paulus VI taunis 1. septembril 1968 Nõukogude vägede jõumeetmeid Tšehhoslovakkias ja kohtus alates 1969 tihti palveränduritega Tšehhoslovakkiast. Ta taunis 14. veebruaril 1969 avaldatud apostellikus kirjas "Antiquae nobilitatis" Tšehhoslovakkia sündmusi.

Liibanoni kodusõda

muuda

Paulus VI saatis 3. novembril 1975 seoses kodusõja puhkemisega Liibanonis riigi presidendile oma läkituse. 30. novembril 1975, 24. märtsil 1976 ja 5. juulil 1978 kutsus ta lõpetama vägivalda Liibanonis.

Suhtumine kosmoselendudesse

muuda
 
Paulus VI koos Apollo 11 astronautide ja nende abikaasadega

Paulus VI õnnitles 3. mail 1965 ameeriklasi satelliidi Intelsat I funktsioneerimise eest. 20. jaanuaril 1966 kohtus ta Rooma ülikooli astrofüüsikutega. 21. juulil 1969 saatis ta õnnitlused Apollo 11 meeskonnale. Ta kohtus Apollo 11 meeskonnaga 16. oktoobril 1969 ja Apollo 15 meeskonnaga 17. novembril 1971. Paulus VI palvetas 15. aprillil 1970 Apollo 13 meeskonna eest.

Muud sündmused

muuda

17. novembril 1965 ja 16. oktoobril 1975 kohtus Paulus VI grupi piiskoppide ja preestritega, kes olid teise maailmasõja ajal viibinud Dachau koonduslaagris.

Ta saatis 1. märtsil 1968 Mauritiuse iseseisvumise puhul uue riigi elanikele oma tervitused.

Ta kutsus 17. augustil 1969 ja 1. juulil 1974 lõpetama vägivalda Põhja-Iirimaal.

Ta kohtus 21. juunil 1969 Maailma Looduse Fondi juhtidega.

Ta kutsus 18. novembril 1970 abistama Pakistanis üleujutuste läbi kannatanuid.

2. juulil 1971 kutsus ta taastama rahu Bangladeshis.

Ta tervitas 25. juunil 1975 Mosambiigi iseseisvumist.

24. mail 1978 kutsus ta lõpetama vägivalda ja taastama rahu Sairis.

Kohtumised riigipeade ja valitsusjuhtidega

muuda

(Lisatud mõned märkimisväärsemad kohtumised)

Pastoraalsed visiidid

muuda
 
Paulus VI poolt külastatud riigid

Pastoraalsed visiidid väljaspool Itaaliat

  1. Jordaania, Iisrael 4.–6. jaanuar 1964
  2. Liibanon, India (Mumbai) 2.–5. detsember 1964
  3. USA (New York) 4.–5. oktoober 1965
  4. Portugal (Fátima) 13. mai 1967
  5. Türgi (Istanbul, Efesos) 25.–26. juuli 1967
  6. Colombia (Bogota) 21.–25. august 1968
  7. Šveits (Genf, Rahvusvaheline Tööorganisatsioon) 10. juuni 1969
  8. Uganda 31. juuli – 2. august 1969
  9. Iraan, Bangladesh, Filipiinid, Lääne-Samoa, Austraalia, Indoneesia, Hongkong, Sri Lanka 25. november – 5. detsember 1970

Pastoraalsed visiidid Itaalias

  1. Vatikani observatoorium 7. september 1963
  2. Brescia 28. oktoober 1963
  3. Orvieto 11. august 1964
  4. Pisa 10. juuni 1965
  5. Ferentino katedraal, Anagni 1. september 1966
  6. Carpineto 11. september 1966
  7. Verona 3. oktoober 1966
  8. Sardiinia 24. aprill 1970
  9. Albano 3. september 1971
  10. Subiaco 8. september 1971

Pastoraalsed visiidid Roomas

  1. Kanada ja Hollandi kolleegium 14. november 1963
  2. San Antonio dei Portoghesi kirik 17. november 1963
  3. Gregoriuse ülikool 12. märts 1964
  4. Regina Coeli vangla 9. aprill 1964
  5. Brasiilia kolleegium 28. aprill 1964
  6. Militare del Celio haigla 17. mai 1964
  7. Hispaania kolleegium 13. november 1965
  8. Santa Maria Maggiore kirik 8. detsember 1966
  9. Auditorium Pio 8. detsember 1969
  10. Germaani ja Ungari kolleegium 10. oktoober 1973
  11. Acilia 31. oktoober 1973

1970. aasta atentaat

muuda

Paulus VI saabus 27. novembril 1970 lennukiga Alitalia DC-8 Bangladeshist Filipiinidele Manila lennuväljale, kus teda võttis vastu Filipiinide president Ferdinand Marcos. Rahva seas koos presidendiga liikunud paavsti ründas preestriks riietunud Boliivia kunstnik Benjamín Mendoza y Amor Flores, kes esmalt tungis krutsifiksi hoides rahva sekka ja viskas läheneva paavsti suunas kohalike rahvaste seas kasutatava külmrelva. Filipiinide president Ferdinand Marcos tõrjus rünnaku, mille järel ründaja vahistati.

Suhted kiriku institutsioonidega

muuda
Kuuria
Kardinalide kolleegiumi dekaan Eugene Tisserant, Amleto Giovanni Cicognani, Luigi Traglia, Carlo Confalonieri
Riigisekretär Amleto Giovanni Cicognani, Jean Villot
Camerlengo Benedetto Aloisi Masella, Jean Villot
Rooma kardinalvikaar Clemente Micara, Luigi Traglia, Angelo Dell’Aqua, Ugo Poletti

Üldkiriklikud sätted

Paulus VI moodustas 14. septembril 1965 piiskoppide sinodi ja kohustas 1970 piiskoppe 75-aastaseks saamisel oma ametikohalt tagasi astuma. 1971, 1974 ja 1977 peeti tema üleskutsel rahvusvahelised piiskoppide sinodid.

Kuuria

15. augustil 1967 avaldatud apostelliku konstitutsiooni "Regimini ecclesiae" alusel teostatud kuuria reformi käigus reorganiseeris Paulus VI ja nimetas ümber mitmed ametkonnad. 7. detsembril 1965 reorganiseeris ta Usudoktriini kongregatsiooni. 27. veebruaril 1973 likvideeris ta apostelliku kantselei. Ta teostas Vatikani finantsasutuste reformi. Ta reorganiseeris 1970 paavstliku kaardiväe, saates mitmed üksused laiali. Paavsti erasekretär oli Pasquale Macchi.

Katoliiklikud liikumised

Paulus VI tunnustas korduvalt Catholic Actioni liikumise tegevust ja kohtus liikumise liikmetega.

Ta tunnustas 2. mail 1964 Rinascita Cristiana liikumist, 5. mail 1964 ja 2. oktoobril 1972 apostolaadi liikumist (Mouvement International d'Apostolat des Milieux Sociaux Indépendants), 5. jaanuaril 1965 ja 19. märtsil 1965 ACLI liikumist, 2. novembril 1966 Pax Christi liikumist, 23. juunil 1971 ja 5. juulil 1972 Circolo San Pietro liikumist, 3. detsembril 1971 Laïcat et Communauté Chrétienne liikumist, 24. aprillil 1972 Famia Bagossa liikumist, 28. oktoobril 1972 Società Cattolica di Assicurazioni liikumist, 9. aprillil 1973 ja 10. mail 1978 Kolumbuse rüütlite tegevust, 29. septembril 1973 La Nostra Famiglia liikumist, 27. oktoobril 1973 Vertriebenenseelsorge liikumist, 15. novembril 1973 Associazione Religiosi Istituti Spedalieri liikumist, 26. oktoobril 1975 Foi et Lumière liikumist ja 12. jaanuaril 1977 Neokatehumenaalse Tee liikumist.

Aafrika misjonäride selts

Ta tunnustas 22. juunil 1967 seoses Aafrika misjonäride seltsi üldkapiitliga seltsi tegevust.

Augustiinlased

Ta tunnustas 14. septembril 1968 seoses augustiinlaste-rekollektide üldkapiitliga ordu tegevust. Ta tunnustas 20. septembril 1971 seoses augustiinlaste üldkapiitliga ordu tegevust. Ta tunnustas 14. septembril 1977 augustiinlaste tegevust.

Bartolomea Capitanio ja Vincenza Gerosa halastuse selts

Ta tunnustas 5. mail 1973 Bartolomea Capitanio ja Vincenza Gerosa halastuse seltsi tegevust.

Benediktiinid

Ta tunnustas benediktiini abtide ja priorite tegevust 30. septembril 1966 ja 23. septembril 1977. Ta tunnustas 28. oktoobril 1966 Itaalia benediktiinide abtisside tegevust. Ta tunnustas 11. november 1968 Olivetaani benediktiinide kongregatsiooni tegevust. Ta saatis 30. septembril 1970 benediktiinide abtidele läkituse. Ta saatis 21. juunil 1972 läkituse Subiaco benediktiinidele, keda ta oli 1971 külastanud. 28. märtsil 1973 tunnustas ta benediktiinide Vallambrosa kongregatsiooni tegevust. 1. oktoobril 1973 saatis ta läkituse benediktiini abtidele.

Bosco salesiaanide selts

Ta tunnustas 20. detsembril 1971 ja 26. jaanuaril 1978 Bosco salesiaanide seltsi tegevust.

Dominiiklased

Ta kohtus jaanuaris 1974 dominiiklastega. 21. septembril 1974 tunnustas ta seoses dominiiklaste üldkapiitliga ordu tegevust.

Frantsiskaanid

Ta tunnustas 12. juulil 1966 ja 12. juunil 1972 seoses frantsiskaanide konventuaalide üldkapiitliga ordu tegevust ja 22. juunil 1967 seoses frantsiskaanide üldkapiitliga ordu tegevust. Ta tunnustas 29. mail 1978 frantsiskaani konventuaalide tegevust.

Gabrieli Vennad

Ta tunnustas 31. märtsil 1969 Gabrieli Vendade tegevust.

Jeesuse Pühima Südame kongregatsioon

Ta tunnustas 14. septembril 1968 seoses Jeesuse Pühima Südame rogatsionistide üldkapiitliga ordu tegevust. Ta tunnustas 22. mail 1978 Jeesuse Pühima Südame kongregatsiooni tegevust.

Jesuiidid

Ta tunnustas 21. aprillil 1969 ja 3. detsembril 1974 jesuiitide tegevust.

Cottolengo Preestrite Selts

Ta tunnustas 29. aprillil 1969 Cottolengo Preestrite Seltsi.

Jumaliku Sõna misjonärid

Ta tunnustas 10. juulil 1963 Jumaliku Sõna misjonäride tegevust.

Kaputsiinid

Ta tunnustas 21. oktoobril 1968, 30. septembril 1974 ja 12. juulil 1976 seoses kaputsiinide üldkapiitliga ordu tegevust.

Karmeliidid

Ta tunnustas 22. juunil 1967 seoses paljasjalgsete karmeliitide üldkapiitliga ordu tegevust ja 14. septembril 1968 seoses karmeliitide üldkapiitliga ordu tegevust.

Klaretiaanid

Ta tunnustas 25. oktoobril 1973 klaretiaanide tegevust.

Komboniaanid

Ta tunnustas 6. detsembril 1969 seoses komboniaanide üldkapiitli lõppemisega nende tegevust.

Kõige Pühima Vere Vennaskond

Ta tunnustas 14. septembril 1977 Kõige Pühima Vere Vennaskonna misjonäride tegevust.

Maarja Lapse kongregatsioon

Ta tunnustas 3. märtsil 1969 Maarja Lapse kongregatsiooni tegevust.

Maarja Väikese Kaaskonna õeskond

Ta tunnustas 8. aprillil 1969 ja 7. aprillil 1975 Maarja Väikese Kaaskonna õeskonna tegevust.

Malta ordu

Ta pühendas 28. oktoobril 1970, 28. juunil 1971, 8. juulil 1974, 10. juulil 1975, 22. oktoobril 1975, 8. juulil 1977 ja 6. juulil 1978 Malta ordu suurmeistrile oma läkitused. Ta saatis läkituse 25. oktoobril 1972 Malta ordu konvendil osalejatele. Ta tunnustas 12. juulil 1976 Malta ordu tegevust.

Maristid

Ta tunnustas 11. novembril 1968 ja 31. märtsil 1969 maristide tegevust.

Mehhitaristid

Ta tunnustas 8. septembril 1977 mehhitaristide tegevust.

Minimi ordu

Ta tunnustas 5. novembril 1966 minimi Brescia seltsi tegevust.

Opus Dei

Ta tunnustas 1964 Josemaría Escrivále saadetud kirjas Opus Dei tegevust, kuid ei soostunud Opus Dei muutmist personaalprelatuuriks.

Passionistid

Ta tunnustas 14. oktoobril 1968 seoses passionistide üldkapiitliga ordu tegevust.

Paulistid

Ta tunnustas 26. mail 1972 paulistide tegevust.

Pauluse Vagaduse selts

Ta tunnustas 28. juunil 1969 seoses Pauluse Vagaduse seltsi üldkapiitliga seltsi tegevust.

Piaristid

Ta tunnustas 26. augustil 1967 seoses piaristide üldkapiitliga ordu tegevust.

Püha Haua rüütliordu

Ta tunnustas 30. mail 1964 ja 28. septembril 1968 Püha Haua rüütliordu tegevust.

Püha Vaimu kongregatsioon

Ta tunnustas 11. novembril 1968 ja 27. aprillil 1977 Püha Vaimu kongregatsiooni tegevust.

Pühima Südame Instituut

Ta kohtus 9. mail 1966 Pühima Südame Instituudi õpilastega. Ta tunnustas 14. juunil 1966 Pühima Südame preestrite tegevust.

Redemptoristid

Ta tunnustas 22. septembril 1967 ja 6. oktoobril 1973 seoses redemptoristide kongregatsiooni üldkapiitliga ordu tegevust.

Serviidid

Ta tunnustas 12. oktoobril 1974 seoses serviitide üldkapiitliga ordu tegevust.

Siena Katariina Ühing

Ta tunnustas 20. augustil 1967 ja 1. septembril 1976 Siena Katariina Ühingu kongregatsiooni misjonäride tegevust.

Skalabriniaanid

Ta tervitas 29. mail 1974 skalabriniaanide misjonäre.

Tsistertslased

Ta tunnustas 14. oktoobril 1968 seoses tsistertslaste üldkapiitliga ordu tegevust ja 29. märtsil 1969 reformeeritud tsistertslaste tegevust.

Vincent de Pauli halastusõdede selts

Ta tunnustas 22. oktoobril 1966 Vincent de Pauli halastusõdede seltsi tegevust.

Vincent de Pauli selts

Ta tunnustas 1. mail 1972 ja 9. detsembril 1972 seoses Vincent de Pauli seltsi rahvuskongressiga seltsi tegevust.

Liturgilised otsused

muuda

Paulus VI kuulutas seoses Vatikani II kirikukogu lõppemisega ajavahemiku 1. jaanuarist 29. maini 1966 erakorraliseks juubeliperioodiks. 1975. aastat tähistati juubeliaastana.

Ta moodustas 4. detsembril 1963 avaldatud apostelliku konstitutsiooni "Sacrosanctum consilium" alusel ja 3. septembril 1965 avaldatud entsüklika "Mysterium fidei" alusel komisjonid breviaariumi redigeerimiseks, missakorra redigeerimiseks, liturgilise muusika ja kanoonilise õiguse koodeksi redigeerimiseks. 1. novembril 1970 avaldatud apostelliku konstitutsiooniga "Caudicum laudis" redigeeris ta liturgia palveraamatut. Ta reguleeris 1965, 28. märtsil 1968 ja 13. aprillil 1969 vaimulike traditsioonilist liturgiarõivastust, mille alusel pole vaimulikud kohustatud kandma mõnda traditsioonilist rõivaeset.

Vatikani II kirikukogu otsuste alusel 3. aprillil 1969 avaldatud apostelliku konstitutsiooni "Missale romanum" järgi viis ta sisse rahvakeelse missateenistuse, nn Paulus VI missa.

Ta tunnustas 14. veebruaril 1969 avaldatud motu proprio "Mysterii paschalis" alusel pühakute kalendri revideerimist, mille järgi pole iga pühaku mälestuspäeva tähistamine oluline. Samuti korrigeeriti mitmete pühakute mälestuspäevi.

24. juunil 1967 avaldatud entsüklikas "Sacerdotalis coelibatus" rõhutas ta vaimulike tsölibaadi tähtsust.

Ta kuulutas 27. septembril 1970 Avila Teresa ja 3. oktoobril 1970 Siena Katariina Kiriku doktoriteks.

Neitsi Maarja austamine

muuda

Paulus VI kuulutas 21. novembril 1964 neitsi Maarja Kiriku Emaks. Ta külastas neitsi Maarja pühapaiku Fátimas ja Bonarias. 1974. aastal andis ta neitsi Maarja kultusega seotud Šiluva kirikule Basilica minoris'e staatuse.

Teoloogilised vaidlused

muuda

Paulus VI saatis 1968 CELAMi kohtumise puhul Ladina-Ameerika piiskoppidele eriläkituse, milles ta käsitles katoliku kiriku probleeme ja püüet ohjeldada vabastusteoloogiat.

Ta ei ekskommunitseerinud Pius X Vennaskonna juhti Marcel Lefebvret. Lefebvre kohtus paavstiga 11. septembril 1976.

Entsüklikad

muuda
  1. "Christi matri" 15. september 1966
  2. "Ecclesiam suam" 6. august 1964
  3. "Humanae vitae" 25. juuli 1968
  4. "Mense maio" 29. aprill 1965
  5. "Mysterium fidei" 3. september 1965
  6. "Populorum progressio" 26. märts 1967
  7. "Sacerdotalis caelibatus" 24. juuni 1967

Katoliku kiriku sotsiaaldoktriin

muuda

26. märtsil 1967 avaldatud entsüklikas "Populorum progressio" käsitles Paulus VI katoliku kiriku sotsiaaldoktriini.

Uued piiskopkonnad

muuda
  Pikemalt artiklis Paulus VI moodustatud piiskopkonnad

Kanoniseerimised

muuda
  Pikemalt artiklis Paulus VI kanoniseeritud pühakud

Moraaliteoloogia

muuda
  Pikemalt artiklis Moraaliteoloogia

Paulus VI mõistis 25. juulil 1968 avaldatud entsüklikas "Humanae vitae" hukka raseduse katkestamise.

Ta käsitles 31. märtsil 1970 avaldatud apostellikus kirjas "Matrimonia mixta" abielu katoliiklase ja mittekatoliiklase vahel. 10. novembril 1977 tunnustas ta USA piiskoppide tegevust, millega tühistati automaatne ekskommunikatsioon neile ameeriklastele, kes pärast lahutust taas abiellusid.

Ta saatis 9. aprillil 1974 ja 11. juulil 1975 eriläkitused vaestele riikidele.

Ta tunnustas 24. septembril 1966 ja 15. märtsil 1975 Maailma Kurtide Föderatsiooni tegevust. 15. aprillil 1967 saatis ta läkituse Maailma Pimedate Nõukogule, 1. juunil 1973 Domenico Martuscelli pimedate instituudi liikmetele, 22. septembril 1973 pimedate apostlikule liikumisele ja 28. oktoobril 1975 Maailma Pimedate Liidule.

Ta rõhutas 12. aprillil 1972 vajadust hoolitseda haigete eest.

7. märtsil 1973 ja 31. mai 1978 kutsus ta kohtlema lapsi väärikalt.

6. aprillil 1973 tunnustas ta võitlust leepra vastu ja 23. mail 1973 tuberkuloosi vastu.

Ta taunis 27. septembril 1975 surmanuhtluse täideviimist Hispaanias.

Oikumeenia

muuda
 
Skulptuur Paulus VI ja Konstantinoopoli patriarhi Athenagoras I kohtumise mälestuseks

Juudid

Paulus VI kohtus 30. mail 1964 Ameerika Juutide Komitee esindajatega.

Õigeusu kirikud

Paulus VI kohtus 5. jaanuaril 1964 Konstantinoopoli patriarhi Athenagoras I-ga. 7. detsembril 1965 esitas ta koos Konstantinoopoli patriarhiga ühisdeklaratsiooni, millega tühistati 1054 kehtestatud vastastikune kirikuvanne, kuid skismat ei likvideeritud. 25. juulil 1967 kohtus Paulus VI Istanbulis Konstantinoopoli patriarhiga, kelle ta kutsus Rooma. Paavst ja patriarh kohtusid taas 26. oktoobril 1967 Roomas. 11. detsembril 1975 ja 29. juunil 1977 saatis ta läkitused Konstantinoopoli patriarhile Dimitrios I-le.

18. märtsil 1972 kohtus ta Rumeenia õigeusu kiriku delegatsiooniga.

11. novembril 1972 kohtus ta Soome õigeusu kiriku piiskopi Paavaliga.

3. juulil 1975 ja 16. oktoobril 1976 kohtus ta Vene õigeusu kiriku delegatsiooniga.

Vanad oriendikirikud

Paulus VI kohtus 24. jaanuaril 1964 palverännakul pühale maale Jeruusalemmas Armeenia Apostliku Kiriku patriarhi Yeghishe Derderianiga. Ta kohtus 3.–9. mail 1967 Roomas armeenia katoolikose Khoren I. 9. mail 1970 kohtus ta Sixtuse kabelis katoolikos Vazgeniga, kellega koos esitati 12. mail 1970 ühisavaldus.

Ta kohtus 22. juunil 1968 kopti kiriku esindajatega. Ta kohtus kopti paavsti Shenouda III-ga 5. mail 1973.

Ta kohtus 25. oktoobril 1971 süüria kiriku Antiookia patriarhi Ignatios Yaqub III-ga.

Uniaadikirikud

17. veebruaril 1975 õnnitles ta Antiookia maroniidi patriarhi Antoine Pierre Khoraiket.

5. juulil 1976 saatis ta läkituse armeenia katoliku kiriku Kiliikia patriarhile Hemaiag Bedros XVII Ghedighianile.

Anglikaani kirik

Paulus VI kohtus 23. märtsil 1966 Canterbury peapiiskopi Michael Ramsey’ga. Ta avaldas 29. aprillil 1977 koos Canterbury peapiiskopi Donald Cogganiga ühisdeklaratsiooni. 24. aprillil 1965 kohtus ta grupi anglikaanidega. Ta saatis anglikaanidele 23. veebruaril 1977 läkituse.

Evangeelsed kirikud

Paulus VI kohtus 11. mail 1964 Jaapani evangeelse kiriku liikmetega. Ta kohtus 25. oktoobril 1976 Luterliku Maailmaliidu delegatsiooniga.

Budistid

Paulus VI kohtus 26. juunil 1964 budistide grupiga. 7. novembril 1966 ja 1. juulil 1968 kohtus ta Jaapani budistidega, 5. juunil 1972 Tai budistidega, 8. juunil 1973 Laose budistidega. 17. jaanuaril 1975 saatis ta budistidele läkituse.

Muhameedlased

Paulus VI kohtus 25. oktoobril 1974 moslemite delegatsiooniga.

Šintoism

Ta kohtus 26. veebruaril 1975 ja 3. märtsil 1976 šintoistide delegatsiooniga.

Paulus VI kultuuriloos

muuda

Paulus VI tühistas 14. oktoobril 1966 keelatud raamatute indeksi.

Paulus VI toetas spordi tegemist. Ta tunnustas mitmete spordivõistluste pidamist, nagu 30. juulil 1964 veesuusatamise maailmameistrivõistlusi, 5. veebruaril 1968 1968. aasta taliolümpiamängude avamist Grenoble'is, 27. augustil 1972 1972. aasta suveolümpiamängude avamist Münchenis ja 16. juulil 1976 1976. aasta suveolümpiamängude avamist Montrealis. 6. septembril 1972 mõistis ta hukka Münchenis toimunud pantvangikriisi. Ta kohtus 20. märtsil 1965 Itaalia Spordikomitee liikmetega, 28. aprillil 1966 Rahvusvahelise Olümpiakomitee liikmetega, 17. veebruaril 1968 Genova jalgpalliklubi Sampdoria liikmetega, 4. mail 1968 Milano jalgpalliklubi liikmetega ja 3. mail 1975 Fiorentina jalgpalliklubi liikmetega.

Ta kutsus 4. novembril 1963 seoses Trento kirikukogu avamise aastapäevaga rajama uusi seminare.

Ta pidas oma sünnipäeval 26. septembril 1963 kõne arhivaaridele.

Ta pidas 12. novembril 1964 kõne William Shakespeare 400 sünniaastapäeva puhul ja 5. märtsil 1975 Michelangelo 500 sünniaastapäeva puhul.

Ta kohtus 9. veebruaril 1968 trompetist Louis Armstrongiga.

Paulus VI-t on kujutatud mitmes mängufilmis.

1971 esilinastunud filmis "Tricia's Wedding" mängis paavsti rolli Richard Koldewyn, 1986 linastunud filmis "Il caso Moro" M. Ferrara Santamaria, 2003 filmis "Buongiorno, notte" Giulio Bosetti ja 2007 filmis "Mister Lonely" James Fox.

Dokumentaalkaadreid paavstist on kujutatud ka 1995 esilinastunud mängufilmis "Apollo 13".

1994 teleseriaalis "Devictus Vincit" mängis paavsti osa näitleja Ferenc Némethy.

Naatsaretis asub Paulus VI ja Konstantinoopoli patriarhi Athenagoras I kohtumist kujutav skulptuur.

Milanos asub paavsti kujutav monument, Tabori mäel aga teda kujutav büst.

Ametisse nimetatud kardinalid

muuda
  Pikemalt artiklis Paulus VI ametisse nimetatud kardinalid

Paulus VI nimetas ametisse 143 kardinali 6 konsistooriumil. Tema ajal said kardinalideks hilisemad paavstid Johannes Paulus I, Johannes Paulus II ja Benedictus XVI. Viimane paavst, kelle ametisse nimetatud kardinalidest said kolm kardinali paavstideks oli Innocentius X.

Ta sätestas 11. veebruaril 1965 avaldatud motu proprio's "Ad purpuratorum", et Idariituse patriarhid ei saa kardinalideks nimetatult kuuluda Rooma vaimulikkonda. 21. novembril 1970 avaldatud motu proprio's "Ingravescentem aetatem" sätestas ta, et vanemad kui 80-aastased kardinalid ei tohi osaleda konklaavil. 1. oktoobril 1975 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Romano pontifici" reguleeris ta konklaavi tegevust. 5. märtsil 1973 sätestas ta, et konklaavil tohib osaleda maksimaalselt 120 kardinali.

Paulus VI loodud titulaarikirikud

muuda

5. veebruar 1965

  • Anunziazione della Beata Virgine Maria a Via Ardeatina
  • Gran Madre di Dio
  • Immacolato Cuore della Beata Virgine Maria
  • Nostra Signora del Santissimo Sacramento e Santi Martiri Canadesi
  • Regina Apostolorum
  • Santi Angeli Custodi a Città Girardino
  • San Camillo de Lellis
  • San Croce in Via Flaminia
  • San Cuore di Cristo Re
  • San Cuore di Gesù a Castro Pretorio
  • San Cuore di Maria
  • San Giovanni Bosco in Via Tuscolana
  • San Girolamo della Carità
  • San Leone I
  • Santa Maria Liberatrice in Monte Testaccio
  • San Michele Arcangelo
  • Santi Nome di Gesu
  • San Nostra Signora del Sacro Cuore
  • San Patrizio
  • Santi Pietro e Paolo a Via Ostiense

7. juuni 1967

  • Beata Maria Vergine Addolorata a piazza Buenos Aires
  • Santi Ambrogio e Carlo in via Lata
  • San Filippo Neri in Eurosia
  • San Francesco di Paola ai Monti
  • San Giuseppe in via Trionfale
  • San Luigi dei Francesi
  • Santa Maria Ausiliatrice in via Tuscolana
  • Santa Maria della Mercede e Sant'Adriano a Villa Albani
  • Santi Nomi di Gesù e Maria in via Lata

29. aprill 1969

  • Gesù Divini Lavoratore
  • Gesù Divini Maestro alla Pineta Sacchetti
  • Immaculata al Tiburtino
  • Natività di N.S.G.C. in Via Gallia
  • Nostra Signora della Salette
  • Nostra Signora di Gaudalupe a Monte Mario
  • Santa Chiara a Vigna Clara
  • San Cuore de Gesù agonizzante a Vitinia
  • San Felice da Cantalice a Centocelle
  • San Giovanni Battista de' Rossi
  • San Giovanni Crisostomo a Monte Sacro Alto
  • San Gregorio VII
  • San Luca a Via Prenestina
  • Santa Maria Consolatrice al Tiburtino
  • Santa Maria della Salute a Primavalle
  • Santa Maria Madre della Provvidenza a Monte Verde
  • San Pio X alla Balduina
  • Santi Protomartiri a Via Aurelia Antica
  • San Roberto Bellarmino
  • Ognissanti in Via Apia Nuova
  • San Giovanni Battista Decollato
  • Santi Nome di Maria al Foro Traiano

5. märts 1973

  • San Antonio da Padova in Via Tuscolana
  • Santa Emerenziana a Tor Fiorenza
  • Santi Fabiano e Venanzio a Villa Fiorelli
  • San Gregorio Barbarigo alle Tre Fontane
  • Santa Lucia a Piazza d'Armi
  • San Marco in Agro Laurentino
  • Santa Maria "Regina Pacis" in Ostia mare
  • Santa Maria d'Itria al Tritone
  • San Pier Damiani ai Monti di San Paolo
  • San Pio V a Villa Carpegna
  • San Sebastiano al Palatino

Surm

muuda
 
Paulus VI haud

1974 levisid kuuldused paavsti võimalikust tagasiastumisest. Paulus VI siirdus 14. juulil 1978 Castel Gandolfosse, kus ta sai Issandamuutumise pühal 6. augustil 1978 kell 17 kohaliku aja järgi peetud missa ajal südamerabanduse ja suri samal päeval kell 21.40 kohaliku aja järgi. Paulus VI maeti 12. augustil Rooma Peetri kirikusse.

Kanoniseerimine

muuda

Paulus VI beatifikatsiooniprotsessi alustati 11. mail 1993. Paavst Franciscus kuulutas ta 19. oktoobril 2014 õndsaks ja 14. oktoobril 2018 pühakuks.

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda
Eelnev
Johannes XXIII 		Rooma paavst
1963–1978 		Järgnev
Johannes Paulus I
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Paulus_VI&oldid=6625628"