Robert E. Lee

See artikkel räägib Konföderatsiooni kindralist, teiste kasutuste kohta vaata Robert Lee (täpsustus)

Robert Edward Lee (19. jaanuar 1807 Stratford Halli istandus, Westmorelandi maakond, Virginia – 12. oktoober 1870 Lexington, Virginia) oli Ameerika Ühendriikide ja Ameerika Riikide Konföderatsiooni sõjaväelane. Aastatel 1862–1865 juhatas ta Ameerika Ühendriikide kodusõjas Põhja-Virginia armeed ja oli jaanuarist aprillini 1865 Ameerika Riikide Konföderatsiooni vägede ülemjuhataja.

Elulugu

Lapsepõlv ja haridus

Robert Lee sündis endise Virginia kuberneri ja ratsaväeohvitseri Henry Lee ning tema abikaasa Anne Hill Carteri viienda lapsena.

Aastal 1811 kolis Leede perekond rahamurede tõttu Alexandriasse, kus Robert Lee omandas ka keskhariduse. 1824 kandideeris ta Ameerika Ühendriikide Sõjaväeakadeemiasse West Pointis New Yorgi osariigis ja alustas seal 1825. aastal õpinguid. Akadeemia lõpetas ta 1829 oma kursuse 46 kadeti seas paremuselt teisena ja sai leitnandi auastme. Teenistust alustas ta insenerikorpuses.

Teenistus Ühendriikide armees

Aastatel 1831–1834 juhtis Robert Lee Fort Monroe kindluse rajamist Virginia poolsaare tippu, aastatel 1834–1837 teenis ta abina peainseneri staabis Washingtonis. 1837 juhatas ta St. Louise sadama rajamist Mississippi jõele ja ülendati selle eest kapteniks. Aastal 1841 viidi ta üle New Yorgi sadamasse juhtima Fort Hamiltoni kindluse laiendamistöid.

Aastatel 1846–1848 paistis Robert E. Lee silma Ameerika-Mehhiko sõjas. Paistnud silma lahingus Veracruzi all, oli ta kindral Winfield Scotti abi marsil Veracruzist México peale. 18. aprillil 1847 toimunud Cerro Gordo lahingu järel nimetati ta majoriks ja teenete eest Chapultepeci lahingus septembris 1847, kus ta sai ka haavata, ülendati Lee kolonelleitnandiks.

Pärast Mehhiko sõjakäiku teenis ta kolm aastat Baltimore'i sadama Fort Carrolli kindluses. Aastal 1852 sai Leest aga West Pointi sõjaväeakadeemia ülem. Sellele ametikohale jäi ta kolmeks aastaks ja lahkus sealt omal soovil, asudes 1855 ratsaväerügemendi komandöriks Texase osariigi piirialadel, kus tema põhiülesandeks oli asunike kaitsmine indiaanlaste rünnakute eest.

Oktoobris 1859 juhatas Robert E. Lee Marylandi ja Virginia üksuseid, mis vallutasid abolitsionistliku mässaja John Browni käest tagasi Harpers Ferry arsenali. Lee sundis mässajad kolm minutit kestnud rünnakuga alistuma ja vangistas Browni. Eduka operatsiooni järel pöördus ta tagasi Texasesse, kus jätkas oma teenistust veebruarini 1861, mil Texas lahkus Ameerika Ühendriikide koosseisust ja sealsed föderaalväed alistusid Texase valitsusele.

Lee pöördus tagasi Washingtoni, kus kindral Winfield Scott ja president Abraham Lincoln pakkusid talle kohta Ameerika Ühendriikide armee juhtkonnas. Lee oli valmis seda pakkumist vastu võtma, sest ta ei olnud algselt Konföderatsiooni toetaja, kuid ta ei olnud nõus sõdima oma koduosariigi Virginia vastu. Kui pärast Fort Sumteri langemist 14. aprillil 1861 sai selgeks, et Virginia liitub Konföderatsiooniga, läks Lee sama aasta 20. aprillil erru. Poolte valikul sai tema jaoks niisiis otsustavaks mitte poolehoid Konföderatsioonile, vaid soov kaitsta koduosariiki.

Teenistus Konföderatsiooni armees

23. aprillil 1861 võttis Robert E. Lee vastu pakkumise asuda Virginia osariigi vägede ülemjuhatajaks. Kui sama aasta mais moodustati Ameerika Riikide Konföderatsiooni armee, anti Leele ühena viiest mehest kindrali auaste. Ta jätkas aga kolonelipagunite kandmist, sest leidis, et kindraliks võib ta ülendada alles pärast sõja võitu rahuajal.

Tema sõjalise karjääri algus Konföderatsiooni armees oli õnnetu, sest ta sai lüüa Virginia lääneosas toimunud Cheat Mountaini lahingus septembris 1861 ega suutnud kuigi edukalt organiseerida ka rannajoone kaitset Georgia, Lõuna-Carolina ja Põhja-Carolina osariigis. Sattunud ajakirjanduse rünnakute alla, kutsuti ta aktiivsest teenistusest eemale ja nimetati president Jefferson Davise sõjaväeliseks nõunikuks.

Pöördepunktiks kujunes tema nimetamine Põhja-Virginia armee juhatajaks 1. juunil 1862, mis sai teoks tänu senise armeejuhataja kindral Joseph E. Johnstoni haavata saamisele Seven Pinesi lahingus. Virginia osariik oli sel ajal tugeva põhjaosariikide rünnaku all, kindral George B. McClellani 100 000-meheline armee oli Konföderatsiooni pealinnast Richmondist vaid 11 kilomeetri kaugusel. Tugevdanud Richmondi kaitset, alustas Lee McClellani vägede vastu 25. juunil rünnakuid, mis said tuntuks Seitsme päeva lahingute nime all. Kuigi Konföderatsiooni väed kandsid raskeid kaotusi, taganes McClellan selle kampaania tulemusel Jamesi jõe taha. Augustis 1862 purustas Lee kindral John Pope'i armee Bull Runi teises lahingus ja tungis Marylandi osariiki. Seal õnnestus tal 17. septembril 45 000 mehega tagasi tõrjuda kindral McClellani 87 000-mehelise armee rünnak Antietami lahingus, kuid suurte kaotuste ja kurnatuse tõttu oli ta sunnitud Marylandist lahkuma. Antietami lahingust kujunes Ameerika Ühendriikide kodusõja veriseim päev, kus langes 23 000 meest, neist umbes 13 000 Konföderatsiooni armees.

Taandunud Virginiasse, asus Lee organiseerima sealset kaitset ja tõrjus 12. detsembril 1862 tagasi kindral Ambrose Burnside'i rünnaku Fredericksburgile. Kevadel 1863 purustas kindral Lee 60 892 mehe eesotsas Chancellorsville'i lahingus ülekaaluka põhjaosariikide armee Joseph Hookeri juhtimisel, kuhu kuulus 133 868 meest. Konföderatsiooni armee kaotas seal üle 13 000 mehe ja ühe oma andekaima kindrali Stonewall Jacksoni. Chancellorsville'i lahingu võitmist peetakse Lee suurimaks saavutuseks, mille strateegiat ja taktikat õpitakse tänaseni sõjakoolides üle maailma. On üldse märkimisväärne, et aasta jooksul ei olnud arvulises ülekaalus põhjaosariikide Potomaci armee suutnud Leed purustada, vaatamata sellele, et armee juhatajat oli kolm korda vahetatud.

Suvel 1863 tegi Robert E. Lee viimase katse viia sõjategevuse põhjaosariikide territooriumile, soovides sellega õõnestada Ühendriikide armee võitlusmoraali. 1. juulil Pennsylvania osariigis alanud kolmepäevases Gettysburgi lahingus seisid Lee 71 699 mehe vastas kindral George B. Meade'i 93 921 sõdurit. Suures osas oma alluvate suutmatuse tõttu piisavalt kiirelt ja agressiivselt rünnakule asuda, kandsid Lee üksused raskeid kaotusi ja olid sunnitud 4. juulil taanduma. Mõlemad pooled kaotasid lahingus üle 23 000 võitleja, kuid sõjaõnn oli nüüd lõplikult pöördunud Ühendriikide kasuks ja edaspidi toimus lahingutegevus vaid lõunaosariikide territooriumil.

Sõjast kurnatud Konföderatsiooni armee ei suutnud enam rünnakuid algatada, vaid pidi piirduma Ühendriikide sõjaväe pealetungide tõrjumisega. 1863.–1864. aasta talvel pidid Lee juhitava Põhja-Virginia armee sõdurid ajama läbi vaid umbes poole kilo maisipudru ja 100 grammi peekoniga päevas. Mais ja juunis 1864 pidasid tema üksused mitmeid lahingud Ühendriikide armee uue ülemjuhataja Ulysses S. Granti vägede vastu Virginias. Lee armeel õnnestus Granti pealetung pidurdada Petersburgi all, mida Grant 18. juunil 1864 piirama asus. Konföderatsiooni väed pidasid vastu üheksa kuud, kuid olid sunnitud aprillis 1865 varude lõppemise tõttu taanduma, evakueerides Petersburgi ja Richmondi.

31. jaanuaril 1865 oli Robert Lee nimetatud ühtlasi Konföderatsiooni vägede ülemjuhatajaks, kuid sõja lõpptulemus oli juba otsustatud. Pärast Richmondi loovutamist lääne suunas taandunud Lee armee piirati 200 000 Ühendriikide sõduri poolt ümber Appomattoxi juures, kus ta 9. aprillil 1865 Ulysses S. Grantile alistus.

Tegevus pärast sõda

Elanud paar kuud pärast sõja lõppu Richmondis, kolis Robert E. Lee sõbra istandusse Cartersville'is. Soovides algselt küll tegeleda talupidamisega, otsustas ta siiski vastu võtta Lexingtonis asuva Washingtoni Kolledži pakkumise asuda mainitud kõrgkooli presidendi ametikohale. Seda ametit pidas ta 2. oktoobrist 1865 kuni oma surmani 1870. aastal. Tema teeneks peetakse väikese tundmatu õppeasutuse muutmist üheks esimeseks kõrgkooliks Ameerika Ühendriikides, mis pakkus võimalust õppida tolle aja kohta modernseid erialasid nagu ettevõtlus, ajakirjandus ja hispaania filoloogia. Ta võttis vastu meelsasti õpilasi nii lõuna- kui ka põhjaosariikidest.

Poliitiliselt toetas ta 1865–1866 toiminud president Andrew Johnsoni programmi lõunaosariikide rekonstruktsiooniks, kuid seisis vastu selle radikaalsele edasiarendusele, mille surus 1867. aastal läbi Vabariikliku Partei kontrolli all olnud Ameerika Ühendriikide Kongress. Väidetavalt pakuti talle ka juhi kohta 1867. aastal kuritegelikus rassistlikus valgete lõunaosariiklaste loodud põrandaaluses organisatsioonis Ku Klux Klan, kuid ta lükkas pakkumise tagasi. Tasakaaluka, rahumeelse ja andestava inimesena ei toetanud ta äärmuslikke meetmeid võitluses keskvalitsuse poolt kehtestatud sõjaväelise režiimi vastu lõunaosariikides ja kutsus sageli kirjavahetuses oma endisi võitluskaaslasi üles mõõdukusele.

Robert E. Lee taotles Ameerika Ühendriikide valitsuselt ka amnestiat, mis paraku jäi riigisekretariaati saadetud taotlusega tekkinud segaduse tõttu eluajal andmata. Kuna Lee seda ei teadnud, elas ta surmani kartuses, et tema üle soovitakse kohut mõista.

28. septembril 1870 tabas teda rabandus, mis muutis endise kindrali kõnevõimetuks. Sama aasta 12. oktoobril suri ta Lexingtonis kopsupõletiku tüsistustesse ja maeti Lee kabelisse Washingtoni Kolledžis.

Karjäär

1852–1855 Ameerika Ühendriikide Sõjaväeakadeemia superintendent
1855–1861 ratsaväerügemendi komandör Texases
1861–1865 Põhja-Virginia armee juhataja
1865 Ameerika Riikide Konföderatsiooni vägede ülemjuhataja
1865–1870 Washingtoni Kolledži president

Perekond

30. juunil 1831 abiellus Robert E. Lee Mary Anna Randolph Custisega, Martha Washingtoni lapselapselapsega. Nende laulatus toimus Arlingtonis Custise perekonna mõisas Arlington House'is. Kui 1857 Robert Lee äi suri, siis kolis ta oma perekonnaga elama just sellesse mõisa, mis jäi 1861. aastani tema koduks. Arlingtoni mattis Ameerika Ühendriikide armee kodusõja ajal oma langenud sõdureid ja nii kujunes Leede perekonnavaldusest hiljem üks USA tuntumaid kalmistuid.

Leede perekonnas oli kokku seitse last, kolm poega ja neli tütart:

1. George Washington Custis Lee (1832–1913)
2. William Henry Fitzhugh Lee (1837–1891)
3. Robert Edward Lee
4. Mary Lee
5. Annie Lee
6. Agnes Lee
7. Mildred Lee

Pärand

Robert E. Lee on oma isikuomaduste ja sõjaliste saavutuste tõttu alati olnud lõunaosariikides austatud, kuid 20. sajandil muutus ta populaarseks ka põhjaosariiklaste seas. Sõjaajaloo ja sõjateaduse aspektist on Robert Lee pakkunud eelkõige uurimisainet oma lahingutaktika poolest, tema oskusi strateegina ei ole sama kõrgelt hinnatud.

Robert E. Lee mälestuspäeva tähistatakse tänaseni Alabama, Florida, Georgia, Texase ja Virginia osariigis. Tema järgi on nimetatud arvukalt geograafilisi objekte ja õppeasutusi lõunaosariikides. Tuntuimad Robert Lee monumendid asuvad New Orleansis (püstitatud 1884) ja Richmondis (püstitatud 1890).

Kirjandus

Grissom, Michael Andrew. Southern by the grace of God. Gretna: Pelican Publishing Company, 2001. ISBN 0-88289-761-6

Välislingid

Recollections and Letters of General Robert E. Lee (inglise keeles)
Robert E. Lee: The Biography by Douglas Freeman, 1934 (inglise keeles)