Słuck

Słuck
	[ slutsk ]
valgevene	Слуцк * / Słuck *transkriptsioon: Slutsk
vene	Слуцк (Slutsk)
klassikaline valgevene	Слуцак * / Słucak *transkriptsioon: Slutsak
	Słucki lipp Słucki vapp
	Pindala: 24,6 km²
	Elanikke: 60 056 (1.01.2024)
	Koordinaadid: 53° 1′ N, 27° 33′ E

Słuck (taraškievica: Słucak; transkribeerituna Slutsk; Slutsak) on linn Valgevenes Minski oblastis, Słucki rajooni halduskeskus. Linn asub Sluči jõe kaldal merepinnast 156 meetri kõrgusel. Linnast hargnevad raudteed Asipovičy, Baranavičy ja Salihorski suunas.

Linnas on kultuurimaja, seal antakse välja ajalehti Інфа-Кур'ер ja Слуцкі край. Haridust annavad kaks gümnaasiumit ja üksteist keskkooli. Lisaks on linnas veel neli keskeriharidust andvat kooli.

Tööstusest on linnas kergetööstus ja toiduainetetööstus. Seal töödeldakse puitu, metalli ja lina. Üks tähtsamaid ettevõtteid on sealne suhkruvabrik, kus toodetakse aastas 8000 tonni suhkrut.

Nimi

Linna ametlik nimi on nii valgevene keele kirillitsavariandis kui ka vene keeles Слуцк. Transliteratsioon on mõlemast keelest Sluck. Nii valgevene-eesti transkriptsioonis kui ka vene-eesti transkriptsioonis on linna nimekuju Slutsk. Słuck on linna nimi valgevene keele ladinakirjalises variandis (Łacinka). Ajalooline nimi on Слуцак (Słucak, transkriptsioon: Slutsak). Venepärane Слуцк võeti kasutusele 1933. aastal valgevenelaste venestamisele suunatud valgevene keele reformi tulemusena. Valgevene klassikalises kirjakeeles (taraškievica) kasutatakse ainult ajaloolist nimekuju Słucak.

Leedu keeles on linna nimekuju Sluckas, poola keeles Słuck.

Ajalugu

Esimesed teated Słucki linna kohta pärinevad aastast 1116. Toona kuulus see Turaŭ vürstiriiki. Aastal 1160 sai sellest iseseisva vürstiriigi pealinn.

Linn Leedu suurvürstiriigis

XIV sajandi esimesel poolel läks linn Leedu koosseisu. Aastast 1395 hakkas asula kuuluma Olelkowiczitele, jäädes nende valdusse aastani 1612.

Aastal 1441 sai Słuck Magdeburgi õigused. Tegemist oli esimese läänistatud linnaga, mis need õigused sai. Samal aastal külastas viitteist Leedu suurvürstiriigi kõige suuremat linna Kazimierz IV, nende linnade seas oli ka Słuck. XV sajandist on teada, et linnas asus kolmeosaline kindlus.

Aastal 1502 toimus esimene krimmitatarlaste rüüsteretk Słucki alla. Linna väesalgal õnnestus Babrujski all võita 150-mehelist tatarlaste salka. Aastal 1507 hakkas linn kuuluma Navahradaki vojevoodkonda. Aastal 1508 rüüstas linna Michał Gliński oma mässuliste salgaga, aga kindlust neil vallutada ei õnnestunud. Pärast linna mahapõletmist ja tatarlaste rüüsteretki kaotas Słuck omavalitsuse.

Aastal 1582 jagunes linn pärast Yuryi Olelkowiczi surma tema kolme poja vahel, kes kõik rajasid oma residentsi Słuckisse. Nii oli linn jagatud kolme erineva vürstiriigi ja haldusüksuse vahel. Linn ühendati taas pärast tema poegade surma aastal 1592, mil linna omanikuks sai Yury alaealine tütar Zofia. Aastal 1612 suri ka tema ja linn läks tema abikaasale, saades nii Radziwillide valduseks.

Radziwillid tõid kaasa kalvinismi leviku. Aastal 1617 avati linnas kalvinistlik kool. Bogusław Radziwiłł muutis XVII sajandi esimesel poolel Słucki kindluslinnaks. Aastal 1652 täitis ta linnaelanike palve ja Słuck sai taas Magdeburgi õigused.

Uputuse ajal üritasid Moskva väed Aleksei Trubetskoi juhtimisel korduvalt linna vallutada, ent ebaõnnestunult. Nad rüüstasid siiski Słucki eeslinnad. Ebastabiilsus tõi kaasa ka rahutused, linnaelanikud tõusid sealsete võimude vastu üles aastail 1684, 1685, 1695 ja 1699. Aastal 1672 viidi linna üle seni Jelgavas asunud trükikoda, aastal 1705 viidi see üle Königsbergi. Ka rajati linna XVII sajandil esimene apteek Valgevene territooriumil.

Aastal 1683 oli Słuckis 16 käsitööliste tsunfti. XVIII sajandi alguses oli linnas mitu kangaid ja tekke valmistavat manufaktuuri, neist tuntuim valmistas kuntušše. Manufaktuuri toodang oli sedavõrd tuntud, et kvaliteetsemaid kuntušše hüüti vaatamata nende valmistamiskohale Słucki kuntuššideks. Aastaks 1777 oli tsunftide arv kasvanud kaheksateistkümneni.

Aastal 1767 kogunes Vene valitsuse toel Słucki konföderatsioon, mis võitles õigeusklike ja protestantidest šlahtitšite võrdsete õiguste eest võrreldes valdavalt katoliikliku Poola Šlahtaga. Selle aktsiooni tulemusel moodustasid katoliiklased omakorda (samuti Venemaa toetusel) Radomi konföderatsiooni, astudes vastu reformipüüdlustele, mis destabiliseeris Rzeczpospolita poliitikat veelgi.

Linn Venemaa koosseisus

Aastal 1793 läks Słuck teisel Poola jagamisel Vene impeeriumi koosseisu. Linn hakkas kuuluma Minski kubermangu. XIX sajandi alguses astus linna toonane omanik Dominik Hieronim Radziwiłł Napoleon I sõjaväkke. Selle tagajärjel konfiskeerisid Vene võimud tema valdused, aga aastal 1814 suutsid tema pärijad siiski välja võidelda õiguse oma selleks ajaks langenud isa pärandusele. Słucki päris tema toona viieaastane tütar Stefania Radziwiłł.

Pärast Stefania surma aastal 1832 päris tema vara tema abikaasa. Wittgensteinide valdusse jäi linn aastani 1842, mil riik selle 342 821 hõberubla eest ära ostis.

Aastal 1896 hakati ehitama raudteed Asipovičysse, aga tee ehitus jäi pooleli. Kuni aastani 1904 toimus ühendus selle linnaga autobusside abil, tegemist oli ühe esimese bussiliiniga Valgevene territooriumil. Pärast seda, mil raudtee aastal 1904 valmis, ehitati Słuckist edasi Lachavičysse kitsarööpmeline raudtee.

Linn pärast esimest maailmasõda

Linn läks ametlikult Valgevene NSV koosseisus aastal 1919. Aastal 1920 toimus linnas ülestõus seal võimul olnud bolševike vastu. Selles osalejad soovisid taasluua Valgevene Rahvavabariiki. Halvasti relvastatud ülestõusu surus Punaarmee detsembriks julmalt maha.

Aastal 1924 sai linnast samanimelise rajooni keskus. Aastast 1938 oli oblastilise alluvusega linn. Teise maailmasõja tapeti linna ümbruse surmalaagrites ligi 25 000 inimest. Linn hävis sõjas praktiliselt täielikult, mistõttu linna hooned on valdavalt ehitatud pärast sõda. Aastal 1962 valmis linna Salihorskiga ühendav raudtee.

Aastal 1967 tapeti Słuckis joomingu käigus Alaksandar Nikałajeŭski nimeline mees. Kohus mõistis tema tapjatele kaheksa aastat vangitsust. Linna elanike meelest liiga leebe kohtuotsus tõi kaasa massilised rahvarahutused, mille käigus rünnati kohtuhoonet ja süüdati see põlema. Üks kohtuhoone kaitsjatest suri, tulekahjus hukkus ka üks kohtunik. Seitse sõdurit sai raskeid kehavigastusi. Kokku vahistati 69 rahutustes osalenut, neist kahele mõisteti surmanuhtlus. Kui Valgevene ülemkohus Alaksandar Nikałajeŭski tapjate kohtuasja üle vaatas, siis leidis see hulgaliselt kergendavaid asjaolusid, mistõttu ühe süüaluse vanglakaristust vähendati kaheksalt viiele aastale.

Aastal 1992 muudeti seni linnas olnud sõjaväebaas Valgevene relvajõududele kuuluvaks transpordivägede õppekeskuseks.