Siegfried Taubert

Siegfried Louis Emanuel Taubert (11. detsember 1880 – 13. veebruar 1946) oli Saksamaal Kolmanda Reichi ajal Wewlsburgi kindluseülem ja Haus Wewelburgi SS-Kooli ameti ülem, SS-Obergruppenführer, Waffen-SS kindral ja politsei kindralleitnant.

Siegfried Taubert
Sünninimi	Siegfried Louis Emanuel Taubert
Sünniaeg	11. detsember 1880 Brallentin, Pommeri provints, Preisi Kuningriik, Saksa Keisririik
Surmaaeg	13. veebruar 1946 Kiel, Schleswig-Holstein, Saksamaa (Suurbritannia okupatsioonitsoon)
Rahvus	sakslane
Elukutse	sõjaväelane ( )
Partei	NSFP, NSDAP
Teenistused	SS, SD, Waffen-SS
SS-i auaste	SS-Obergruppenführer ja Waffen-SS kindral
Ametikoht	Wewelsburgi kindluseülem 1938-1945 SS-Peaamet 1939-1940 SD-Peaameti staabiülem 1935-1938
Sõjad	Esimene maailmasõda Teine Maailmasõda
Abikaasa	Arnoldine "Dien" Juta
Lapsed	2 tütart ja poeg
Autasud	, Reichsführer-SS aupistoda,

Elu

Varasem elu

Siegfried Taubert sündis 11. detsembril 1880 Brallentinis protestantliku kirikuõpetaja Karl Tauberti üheksanda lapsena. Hariduse omandas ta algul vanematekodus. 12.–19. eluaastani õppis Schilleri Reaalgümnaasiumis Stettinis.

Pärast keskkooli alustas ta oma säravat sõjaväelist karjääri (1899–1919). Ta oli algselt fahnenjunker (kadett) 8. Westfaali Jalaväerügemendis (JVR) "Herzog Ferdinand von Braunschweig" Nr. 57 Weselis. 1903–1904 teenis ta rügemendi 7. kompaniis.

5. aprillil 1904 abiellus ta Arnoldine "Dien" Jutaga, neil oli kolm last (2 tütart ja poeg).

1.–28. juuni 1906 teenis Taubert Westfaali Pioneeripataljonis nr 7, selle järel määrati ta 8. Westfaali JVR "Herzog Ferdinand von Braunschweig" Nr. 57/10. Kompaniisse.

1. oktoobrist 1907 kuni 30. septembrini 1910 oli Taubert 8. Westfaali JVR "Herzog Ferdinand von Braunschweig" nr 57/II pataljoni adjutant, seejärel kuni 28. veebruarini 1911 rügemendi kohtuohvitser. 1. märtsil 1911 määrati ta rügemendi adjutandiks (kuni 30. septembrini 1911).

1. oktoobrist 1911 kuni 30. juunini 1914 oli Taubert Vorpommeri Kergekahurväe (Feld Artillerie) Rügemendi nr 38 komandör.

1.–21. juulil 1914 harjutas ta Kindralstaapi saatvas Ihukaitse Husaarirügemendis.

21. juuli 1914 lõpetas Kindralstaabi kooli staabiohvitserina.

Esimene maailmasõda ja Weimari vabariik

4. augustil 1914 astus Saksa Keisririik Esimesse maailmasõtta. Selles sõjas sai Taubert neli korda haavata, paistis oma tegevusega korduvalt silma ning teda autasustati mitmete ordenite ja autasudega.

21. juulist 30. septembrini 1914 juhtis Taubert Wilhelmshaveni mereväebaasi. Selle järel (kuni 1915) oli ta 8. Westfaali JVR "Herzog Ferdinand von Braunschweig" Nr. 57/11 kompanii ülem. Selle aja sisse jääb haavatasaamine (11.09.1914) ja kuuajaline haavadest taastumine.

1915 haigestus.

Aastatel 1916–1917 teenis Taubert XVI armee poolt okupeeritud maa-ala sõjaväevalitsuse (sks. Etappeninspektion) staabis Valenciennes’is. Siis kuni septembrini 1918 adjutandina XIV armee staabis, seejärel 29. novembrini 1918 8. ründepataljoni staabis ja pärast seda 31. detsembrini 1918 XVII armee staabis.

11. novembril 1918 sõlmiti liitlaste ja Saksamaa vahel vaherahu. Esimene maailmasõda oli läbi.

10. jaanuarist 1919 oli Taubert Vabatahtliku Kütikorpuse (Freikorps Maercker) liige. Selle ühenduse liikmeteks olid ka Reinhard Heydrich, Karl von Eberstein, Max Jüttner ja teised tuntud natsid.

22. veebruaril 1919 lahkus Taubert majori auastmes armeest ja elas seejärel kuni 22. augustini 1924 Lindenhofis Greifenhageni maakonnas (landkreis). 1921–1924 oli Taubert Pommeri Maaühenduse Greifenhangeni maakonnaühenduse juht ja Greifenhageni maakonna Stahlhelmi sõjaline juht. Sel ajal näitas ta end kui marurahvuslane ilma mingi parteilise kuuluvuseta. Augustis 1925 müüs ta Greifenhageni maakonnas pärast sõda omandatud vara ja läks siis tööle Berliini klaverivabrikusse Hofpianoforte-Fabrik G. Schwechten müügijuhina. Alates 1929 septembri algusest 1931 oktoobri alguseni oli ta kindlustusametnik Schweizerischen Lebensversicherungs- und Rentenanstalt (Berliinis) ja siis töötu. Taubert oli poliitiliselt aktiivne Natsionaalsotsialistlikus Vabadusparteis (sks. Nationalsozialistische Freiheitspartei), Frontbann’is ja Tannenbergi Ühingus. Nende ühendustega ühinesid partei tegevuskeelu ajal paljud NSDAP liikmed.

NSDAP ja SS

Koos mitme teise endise ohvitseriga astus Taubert 1. aprillil 1931 NSDAP-sse (parteipilet nr 525 246) ja SA reservi. Ta oli 8. aprillist novembrini 1931 SA-Reservmann. Taubert astus 1932 SS-i (liikmenr. 35 897 kuni 8. mai 1935, seejärel 23 128). Tema üksuseks sai SS-Sturm 2/I/6. SS-i laienedes edenes seal ka Tauberti karjäär. 1933 alguses (4. jaanuar – veebruar) oli ta ratsaväe referent/SS-Gruppe Ost (SS-Obergruppenführer Kurt Daluege). 19. juunist 1933 aga juba SS-Gruppe Ost staabiülema asetäitja.

15. septembrist 1933 kuni 31. detsembrini 1934 oli Taubert SS-Oberabschnitt Ost (SS-Gruppenführer Sepp Dietrich) staabiülema kohusetäitja.

Pikkade nugade öö 30.06.–02.07.1934

Pikkade nugade öö ajal oli SS-Obersturmbannführer Taubert jäetud juhtima SS-Oberabschnitt Osti (Berliin-Brandenburgi piirkond) ja Leibstandarte SS Adolf Hitler Dietrichi äraoleku ajal. Ta oli kogu Pikkade nugade öö ajal Berliini SS ülemaks ning sealse arveteõiendamise üks peamisi juhte.

30. juunil 1934 kell 11 anti Berliini SS-is häire. Kell 13 sõitis Taubert Göringi juurde Potsdamer Platzile. Lõuna ajal käskis ta mitu korda viia politseinike rühmi Tempelhofi Lennuväljale, kus nad läksid eraldi reserveeritud lennukite peale, et sõita üle kogu maa (arvatavasti, et üles otsida kõrge profiiliga ohvreid nagu Berliini SA ülem Karl Ernst).

Kell 19 kui autojuht jälle politseinike lennuväljale viis, näitas SS-valvur talle Ju 52 istuvat Karl Ernsti.

1. juulil 1934 sõitis Taubert SS-Oberabschnitt Osti peakorterisse ja pärast seda LSSAH kasarmutesse Kadettenanstalti Berliini Lichterfelde linnaosas. Sealt sõitis ta jälle Göringi juurde. Dietrichi lennuk maandus Tempelhofi Lennuväljal alles hilja õhtul. Selleks ajaks oli aktsioon Berliinis juba läbi.

Taubert sai oma käsud otse Göringilt ja eksisteeris pidev telefoniühendus Kadettenanstalti ja Göringi Lennunduse Riigiministeeriumi vahel. Lichterfelde kasarmuid juhtivad kaks meest olid Taubert ja SS-Brigadeführer Jürgen Wagner.

Eeskujuliku teenistuse eest ülendati Taubert paari päeva pärast (4.07.1934) SS-Standartenführeriks.

1. jaanuaril 1935 määrati ta SS-Oberabschnitt Ost staabiülemaks. Seni oli see töökoht olnud talle ajutine. Taubert töötas seal kuni 1. novembrini 1935.

SD-Peaamet 1935–1938

1. novembrist 1935 kuni 29. jaanuarini 1938 töötas Taubert SD-Peaameti (SS-Brigadeführer Reinhard Heydrich) staabiülemana ning selle 1. osakonna (Amt I, Personal ja juhtimine) ülemana. Ta oli ainus juhtpositsioonil olev vanema generatsiooni esindaja "Heydrichi lasteaias". Intellektuaalidest juhtide hulgas lõi ta paljudele töötajatele silma oma sõjalise tooniga.

Sellel kohal aitas ta 1936. aastal paarikümnel SD töötajal saada tööle Dienstelle Ribbentrop’is, kust nad 1938 Välisministeeriumi (Auswärtige Amt) üle viidi.

SS-Peaamet 1939–1940

1939. aastast alates töötas Taubert ka SS-Peaametis, mida juhtisid SS-Obergruppenführer August Heißmeyer ja alates 1. aprillist 1940 SS-Brigadeführer Gottlob Berger. Berger asendas enamuse Heißmeyeri kaastöötajaid.

9. novembrist 1939 kuni 25. maini 1940 oli Taubert Tugevdatud Surnupealuurügementide Inspektuuri (sks. Inspektor der Verstärkten Totenkopfstandarten) staabiülem ja peainspektori (Heißmeyer) asetäitja. See asutus oli 1939 oktoobris ümber nimetatud ning ümber jagatud SS-Surnupealuurügementide ja Koonduslaagrite Inspektuuri (SS-Gruppenführer Theodor Eicke) üks allosa. Allus see SS-Obergruppenführer August Heißmeyerile, kes oli kuni Eicke surmani 1942 tema kui rügementide peainspektori asetäitja.

25. maist 26. juunini 1940 oli Taubert Tugevdatud Surnupealuurügementide Inspektuuri inspektor.

Lisaks oma rollile SS-Peaametis oli Taubert alates veebruarist 1940 Berliini Volksgerichthof (Rahvakohtu) kaaskohtunik (laienrichter). Seal väljendus tema ideoloogiline seisukoht üsna selgelt.

Wewelsburg 1938–1945

Augustis 1934 liisis SS keskaegse Wewelsburgi kindluse Paderborni lähedal. Vastavalt Reichsführer-SS Heinrich Himmleri plaanile pidi sinna ehitatama SS-ohvitseride kool. Valik langes endisele röövelparuni Wewel von Buren lossimäele kuna Himmler oli veendunud, et see on see loss, mis peab ettekuulutuse järgi vastu idast tulevale rünnakule ning milles saab lääne lõpliku võidu (Endsieg) järel asuma "maailma keskpunkt" (Mittelpunkt der Welt).

Himmler asutas Amt Wewelsburgi, mis kuulus nagu Amt Ahnenerbe tema isiklikku staapi. Ameti juhatajaks sai SS-Standartenführer Taubert. Jaanuaris 1934 alustasid vabatahtlikud taastamistöid. 22. septembril 1934 anti kindlus ametlikult Himmlerile üle. 12. veebrusril 1935 läks loss SS-Rassi ja Ümberasustuse Peaameti (SS-Obergruppenführer Walther Darré) vastutusalast Reichsführer-SS Isikliku Staabi alla. Samal ajal sai Wewelsburgi 1. kindluseülemaks Darre väimees SS-Obersturmführer Manfred von Knobelsdorff.

Alates 30. jaanuarist 1938 kuni 30. märtsini 1945 oli Taubert Wewlsburgi Kindluseülem ja Haus Wewelburgi SS-Kooli Ameti ülem Reichsführer-SS Isikliku Staabi Peaametis (sks.k. Burghauptmann von Wewelsburg und Chef des Amtes SS-Schule Haus Wewelsburg/Hauptamt Persönlicher Stab der Reichsführer-SS). Tema adjutant kindluseülema (burghauptmann) ametis oli Gottlieb Bernhardt.

Varem Knobelsdorffi asendanud Taubertil oli peale tema rolli Wewelsburgi kindluse ülemana palju teisi ülesandeid. Seetõttu ta oli tihti kaua Wewelsburgist ära. Taubertit hinnati hea, ideoloogiliselt kindla SS ohvitserina, lisaks oli ta multifunktsionaalne.

SS-Gruppenführerite kokkutulekul 8.-9. novembril 1938 otsustati Taubertile anda SS-Gruppenführeri auaste. Sõja ajal sai ta ka Waffen-SS kindralleitnandiks (21. juuni 1942).

30. jaanuaril 1943 tehti temast SS-Obergruppenführer ja Waffen-SS kindral.

SS Wewelsburgis näitab keerukust selles organisatsioonis. Wewelsburgi kindluseülem juhtis Himmleri pseudoteaduslike uuringute läbiviimist ja SS-juhtide koolitust, tema ametkond pärines erinevatest SS-i osadest: Allgemeine-SS-ist, politsei- ja relvastatud SS-ist. SS-Obergruppenführer Taubert teostas oma tööd erinevates organisatsiooniosades läbi oma juhtiva positsiooni Allgemeine-SS-is, SD-Peaameti staabiülemana, Tugevdatud SS-Surnupealuurügementide Inspektuuri staabiülemana ja inspektorina, Waffen-SS kindralina ja lõpuks Wewelsburg’i kindluseülemana ühes isikus.

Suvel 1940 pühendus Taubert täielikult oma ametisse SS-ohvitseride koolis. See üleminek Wewelsburgi oli tingitud tema nõrgenevast tervisest. Taubert oli tõsiselt kõhnunud ja näis ennast ammendanud olevat. Tauberti viibimist Wewelsburgis serveeris tema raviarst talle kui ravikuuri. Sealse koonduslaagri arsti teine "tähtis" ülesanne oli Taubertile vitamiine vms süstida.

9. novembril 1944 arvati Taubert Reichsführer-SS Isiklikku Staapi kui SS-Ehrenführer (auamet).

30. märtsil 1945 käskis Himmler Wewelsburgi hävitada. Täielikult see ei õnnestunud. Järgmise päeva õhtul põgenes Taubert Wewelsburgist Schleswig-Holsteini, mis sõja lõppedes jäi Suurbritannia okupatsioonitsooni.

Ta suri 1946 Kielis.

Karjääritähised

Auastmed

• 30.08.1899 kadett (fahnenjunker)
• 18.04.1900 lipnik (fähnrich)
• 18.01.1901 leutnant
• 22.03.1910 oberleutnant
• 5.09.1914 kapten (hauptmann)
• 22.02.1919 major a.D. (erus)
• 8.04.1931 SA-Reservmann
• 2.01.1932 SS-Anwärter
• 10.09.1932 SS-Mann
• 17.02.1933 SS-Truppenführer
• 19.06.1933 SS-Sturmführer
• 12.09.1933 SS-Obersturmführer
• 22.11.1933 SS-Haupsturmführer
• 18.01.1934 SS-Sturmbannführer
• 13.06.1934 SS-Obersturmbannführer
• 4.07.1934 SS-Standartenführer (kolonel)
• 20.09.1935 SS-Oberführer
• 16.08.1936 SS-Brigadeführer
• 9.11.1938 SS-Gruppenführer
• 21.06.1942 Waffen-SS kindralleitnant
• 30.01.1943 SS-Obergruppenführer ja Waffen-SS kindral

Autasud

• Raudrist (1914) 2. klass (1917)
• Raudrist (1914) 1. klass (1917)
• Baieri Sõjateenete Orden 4. klass mõõkadega
• Preisi Krooniorden 4. klass
• Mecklenburgi Sõjateenete Rist 1. ja 2. klass
• Hamburgi Hansarist
• Ottomanide Impeeriumi Harp Madalyasi (Sõjamedal) aka Gallipoli Täht
• Must haavatasaamismärk (1918)
• Austria Sõjateenistuse Rist 3. klass KD-ga
• Saksa Esimese Maailmasõja Rindevõitlejate aurist (1934)
• Pühakute Maurizio ja Lazzaro Ordeni komandör (6.12.1939)
• NSDAP Teenistusmärk (hõbe)
• Saksa Sõjateenete Risti 2. klass mõõkadega (30.01.1943)
• Saksa Sõjateenete Risti 1. klass mõõkadega (30.01.1945)
• SS Zivilabzeichen Nr. 11775 (8.04.1933)
• Julleuchter (küünlajalg) der SS (16.12.1935)
• Ehrendegen des Reichsführer-SS
• SS-Surnupealuusõrmus
• Ehrenwinkel der Alten Kämpfer (V SS-i vormi varrukal)

Märkusi

• Tauberti vanem tütar Ilse oli abielus SS-Obergruppenführer Reichsarzt-SS und Polizei Ernst-Robert Grawitziga.
• Taubert oskas klaverit mängida.

Kirjandus

1. Ernst Klee: Das Personenlexikon zum Dritten Reich. Fischer, Frankfurt am Main 2007. ISBN 978-3-596-16048-8. (Aktualisierte 2. Auflage)
2. Kirsten John-Stucke: Wewelsburg 1933 bis 1945 – Kult und der Terrorstätte SS. Eine Dokumentation. Verlag Bonifatius – Druckerei Paderborn – 1982. ISBN 3 87088 534 3.
3. Залесский, К.А.: СС. Охранные отряды НСДАП. Эксмо, 2005, 5000 eksemplari – ISBN 5-699-09780-5
4. Russell, Stewart ja Jost. W. Schneider: Heinrich Himmlers Burg. Das weltanschauliche Zentrum des Nationalsozialismus. Bildchronik der SS-Schule Haus Wewelsburg 1934–1945. Essen, Heitz & Höffkes 1989. Durchgehend bebildert, lk 214.

Välislingid

• Axishistory.com Lühielulugu (inglise keeles)
• Davismilitaria.com Himmleri kingitud nimeline püstol (inglise keeles)