Vikipeedia

Tehumardi öölahing

Tehumardi öölahing toimus 8. oktoobri 1944 hilisõhtul Kuressaarest läänes Tehumardi küla lähedal Saksa ja Nõukogude väeüksuste vahel. Tehumardi öölahing oli üks Teise maailmasõja veriseimaid lahinguid Saaremaal.

Tehumardi öölahing
Osa Teise maailmasõja sõjategevusest Eestis ja Lääne-Eesti saartel
Toimumisaeg 8. oktoober 1944
Toimumiskoht Tehumardi, Eesti
Tulemus Sakslaste taktikaline võit
Osalised
Natsi-Saksamaa Nõukogude Liit
Väejuhid või liidrid
Hauptmann Klaus Ritter Major Vladimir Miller †
Major Grigori Karaulnõi
Väeüksused
23. jalaväediviisi 67. Potsdami grenaderirügemendi 2. pataljon 249. eesti laskurdiviisi 307. üksiku tankitõrjepolgu baasil loodud tugevdatud eelsalk
917. Laskurpolgu 1. pataljon
Jõudude suurus
360 670
Kaotused
u 200 langenut ja vangivõetut u 200 langenut ja vangivõetut

Lahingu taust

muuda

Nasva jõel olnud kaitsepositsioonidelt taandus Saksa vägede 23. jalaväediviisi 67. Potsdami grenaderirügemendi kaks pataljoni (700–750 meest). Pärast seda, kui taanduva väegrupi juhtkonnani oli jõudnud teave Nõukogude vägede olemasolust Tehumardi lähistel, suundus 67. rügemendi 2. pataljon (komandör hauptman Klaus Ritter) vastavalt käsule maanteed mööda edasi, et siis üllatusrünnakuga Nõukogude vägedest läbi murda. Ühtaegu eraldus Järve kõrtsi lähistel kolonnist rügemendi 1. pataljon (komandör hauptman Hermann Ulrichs) ning vastavalt käsule suundus lahingus osalemata piki mereranda Sõrve poolsaarele.

Samal ajal liikusid pealetungivad Nõukogude väeosad, hoidudes lahingust Nasva jõel kaitsele asunud Saksa väeosadega Lääne-Saaremaa suunas, möödudes Mullutu-Suurlahest põhja poolt. Sellest möödumise järel asus Sõrve poolsaare poole tungivate Nõukogude vägede etteotsa 249. Eesti Laskurdiviisi 307. üksiku tankitõrjepolgu baasil loodud tugevdatud eelsalk (umbes 370 meest, komandör major Vladimir Miller), mis jõudis 8. oktoobri õhtuks Tehumardi küla juures mere lähistele. Veidi hiljem jõudis Kogula poolt tulles Kuressaare–Sõrve teeni ka 917. Laskurpolgu 1. pataljon (umbes 300 meest, komandör major Grigori Karaulnõi). Puuduliku luure tõttu puudus Tehumardini jõudnud Nõukogude väeosade juhtkonnal kuni lahingu alguseni teave Nasva poolt taanduvate Saksa väeosade olemasolust.

Lahingu käik

muuda

Ööpimeduses puhkenud lahingu käigus muutis lahingus osalenud Saksa pataljon Nõukogude armee 917. Laskurpolgu 1. pataljoni kiiresti võitlusvõimetuks, kuid kohtas siis endale üllatuseks järgnevalt, soomustehnikaga varustatud, 307. üksiku tankitõrjedivisjoni baasil moodustatud võitlusgruppi, kellega arenes paljuski stiihiline kokkupõrge, mis peagi muutus mõlema poole jaoks ohvriterohkeks käsitsivõitluseks. Omasid ja vastaseid eristati peamiselt peakatte järgi.

Tulemus

muuda

Lahingus osalenud Saksa vägede 67. Potsdami grenaderirügemendi 2. pataljon kaotas läbimurde käigus hukkunute ja teadmata kadunutena umbes 200 meest 360-st, kuid rügemendi 1. pataljon jõudis omade juurde. Nõukogude poolel hukkus vahetult lahingus ligi 200 meest, nende hulgas rida juhtivaid ohvitsere eesotsas 307. üksiku tankitõrjepolgu komandöri V. Milleriga. Lahingus vigastada saanud Nõukogude sõjameeste arvu kohta usaldusväärsed andmed puuduvad.

 

Tehumardi lahingu tõttu Nõukogude vägesid tabanud ajutine peataolek seiskas Nõukogude vägede seni kiirelt kulgenud pealetungi Saaremaal enam kui ööpäevaks. See võimaldas Saksa vägedel asuda edukalt Sõrve poolsaart kaitsma.

Nõukogude propagandistid kujutasid Tehumardi öölahingut oma vägedele võidukana. Uuemal ajal lisandunud materjalid ning seni kättesaadavaks osutunud andmete täiendav analüüs lubavad järeldada, et Saksa poolel osales Tehumardi öölahingus seni peamiselt Nõukogude Liidus ilmunud kirjanduse põhjal väidetust märksa vähem sõdureid ning sakslaste öise läbimurde aegu mõlemal poolel hukkunute arvu on Nõukogude propaganda tugevasti liialdatud. Üle aastakümnete ulatunud kuuldused, nagu oleks Nõukogude poole eelsalga komandör major Vladimir Miller tapetud lahingujärgse päeva hommikul tema enda sõdurite poolt, annavad siiani küll pigem oletusliku selgituse asjaolule, miks seesama eelsalk, vaatamata oma jätkuvalt tugevale tehnilisele lahingupotentsiaalile toodi kohe rindelt ära, millele järgnes võitlejate põhjalik ülekuulamine. Kõnesolevad sõjaväe eriosakonna ülekuulamisprotokollid ei ole seni veel avalikku käibesse jõudnud.

Mälestuse jäädvustamine

muuda

Septembris 1967 avati lahingupaiga lähistel mõõgakujuline betoonist ja dolokivist Tehumardi mälestussammas (autorid Riho Kuld, Allan Murdmaa, Matti Varik). Samba kõrval paiknev Tehumardi vennaskalmistu rajati 1975. aastal, sellel oli 90 hauatähist.[1] Tolleaegsed punavõimud muutsid kunagise lahinguvälja vahetu naabruse Nõukogude sõjaveteranide keskseks kultusepaigaks Saaremaal.

Memoriaal on maastikuarhitektuurseks tervikteoseks, mis koosneb kunstimälestisest (Kultuurimälestiste registris nr 6280[2]) "Tehumardi memoriaal" (tuntud ka kui Tehumardi mõõk) ja ajaloomälestisest "II maailmasõjas hukkunute ühishaud" (tuntud ka kui Tehumardi tahukad).

Teisel pool maanteed paikneb hoopis tagasihoidlikum Tehumardi öölahingus Saksa poolel elu kaotanud sõduritele püstitatud mälestuskivi, mis paigaldati sinna alles 2012. aastal. Kivil on tekst: "Siin puhkes 8. oktoobril 1944 Tehumardi öölahing."[3]

Sõjahaudade avamine

muuda

Tehumardi mälestusväli kerkis avalikkuse huviorbiiti 2022. aastal, kui pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse tekkis küsimus nõukogude perioodi sõjamonumentide sobivusest Eesti avalikku ruumi. Riigikantselei juures tegutsev punamonumentide töörühm soovitas samal aastal Saaremaal asuva Tehumardi memoriaali ja sõjas hukkunute ühishaua (arvatavalt 330 maetut) säilitada ning korrastada.[4] Sellega kaasnes kõrge kunsti- ja maastikuarhitektuurilise väärtusega modernistliku memoriaalansambli säilimise ja säilitamise problemaatika.

2024. aastal rahuldas sõjahaudade komisjon Saaremaa valla poolt esitatud taotluse Tehumardi memoriaalkompleksi kuuluvate sõjahaudade avamiseks ning oletatavate säilmete ümbermatmiseks. Saaremaa vallavalitsuse seisukoht oli: likvideerida 90 viisnurkadega hauakivi, samas mõõgakujuline mälestussammas Tehumardile alles jätta, kattes kinni osa seal olevast tekstist. Haudade avamisel leitavad võimalikud säilmed matta ümber Vananõmme kalmistule.[5]

2024. aasta juuli alguses sõjahauad avati ning selgus, et mingit ühishauda ligi 200 Tehumardi lahingus langenuga seal ei leidu ning Tehumardil maetutega on arvatavasti tegemist hoopis ühe hilisema Punaarmee sanitaarväeosa matmispaigaga, kus sirgetes ridades asusid terved luustikud.[6] Seejärel leiti veel hilisemaid ümbermatmisi, kui hauaplatsil kaevati välja laudadest kokku löödud lihtsad kirstud, kus paiknesid inimluud segamini. Nende ümbermatmiste kohta puuduvad igasugused dokumendid. Arvatavalt oli nii maetuid kokku umbes 150.[7]

Viited

muuda
  1. ↑ "Monumendi uued raamid – Tehumardi" arutelu. Eesti Kunstiakadeemia. 30. aprill 2024.
  2. ↑ Tehumardi memoriaal.
  3. ↑ Saaremaa vald tahab Tehumardi monumendi alles jätta, aga hauakivid ära viia. err.ee, 18.02.2024.
  4. ↑ Komisjon soovitab Tehumardi memoriaali alles jätta. err.ee, 23.11.2022.
  5. ↑ Algas Punaarmee sõdurite hauatähiste eemaldamine. err.ee, 01.07.2024.
  6. ↑ Tehumardil on 190 hautatähisega platsi alt välja tulnud kümmekond luustikku. err.ee, 2. juuli 2024.
  7. ↑ Tehumardilt lahingus hukkunute ühishauda ei leitudki. Maaleht, 11.07.2024.

Kirjandus

muuda
  • Aleksei Kurme. Velikije Luki, Tehumardi, Kuramaa : 917. eesti laskurpolgu võitlejate mälestusi., Tallinn : Eesti Raamat, 1974
  • Мы помним Техумарди / Алексей Иванович Курме., Таллинн : Ээсти раамат, 1979
  • Ulrichs, Hermann. Võitlused Sõrves. – Saaremaa Muuseumi kaheaastaraamat 2007–2008. Kuressaare, 2009, lk 301–316.
  • Ritter, Klaus. Mälestused võitlustest Saaremaal ja Sõrves 1944. aasta sügisel. – Saaremaa Muuseumi kaheaastaraamat 2007–2008. Kuressaare, 2009, lk 278–300.
  • Salumäe, Raul. Tehumardi lahing. – Saaremaa Muuseumi kaheaastaraamat 2011–2012. Kuressaare, 2013, lk 217–241.

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tehumardi_öölahing&oldid=6699036"