Tunnete teadvustamine
Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. (Oktoober 2019) |
Tunnete teadvustamine suhtlemisel ehk oma tunnete mõistmine on oskus, mis võimaldab teadlikumalt oma suhtlemiskäitumist reguleerida. Tunnete teadvustamine määrab, kuidas neid tundeid oma sisimas mõistetakse, mida nende võimuses olles mõeldakse ja tehakse ehk käitutakse. Tunnete teadvustamise oskus kuulub sotsiaalsete oskuste hulka.[1]
.jpg)
Teekond oma tunnete mõistmiseni algab kehaliste tundmuste märkamisest ja teadvustamisest.
Tundeseisundid suhtlemisel
muudaKehaline tundmus tekib, kui meeleelundid võtavad vastu mõjutuse väliskeskkonnast või organismi sisekeskkonnast. Selline aisting on aluseks organismi esmasele orienteerumisele ümbritsevas ja iseendas. Aistingud liituvad suuremateks tervikuteks, mida inimene oma tähelepanu keskendamise korral tajub ja varasemate analoogiate alusel läbi mõtestamisprotsessi mõistab, nii et saab neile anda kognitiivse hinnangu.[2]
Kui inimese tajutud olukord või kehaline seisund on seotud tema vajaduste või väärtustega, käivitub lisaks ratsionaalsele mõistmisele ka emotsionaalne protsess. Tunded on seotud aju varakult arenenud osadega ja võivad olla väga tugevad (nt kadedus, kättemaksuiha vms), kusjuures osa neist tunnetest tulenevaid käitumisi võivad tsiviliseeritud oludes osutuda düsfunktsionaalseks või isegi seadusvastaseks. 1990. aastatel tehtud aju-uuringute tulemusena on selgunud aju ehituses peituvad võimalused emotsionaalse aju kiiremaks reageerimiseks võrreldes nn mõtleva ajuga. Äärmuslikud emotsioonidest põhjustatud kiirotsused võivad viia nii mõrva kui ka elupäästmiseni.[3]
Mida tugevamad on tunded, seda olulisem on, et inimene ise teadvustaks oma sisekeskkonnas ja käitumises toimuvat. See on võimalik ajukoores asuvate keskuste aktiivsuse korral, mille käigus toimub tunnetele sõnalise väljenduse otsing. Aktiviseerunud ajukoore keskused vähendavad emotsioonikeskuse kasutuses olevat energiat ja mõistus taastab olukorra üle kontrolli.[3]
Tunnete reguleerimise oluliseks vahendiks on nende tunnete kohta sõnade leidmine nii oma sisekõnes kui ka neist tunnetest empaatilisele kuulajale rääkides. Inimestel, kelle sõnavaras on rohkem käepäraseid ja hästimeenuvaid tundesõnu, õnnestub sobivate sõnade leidmine kiiremini ja täpsemalt ka emotsionaalse erutuse seisundis. Eesti keel on rikas ka ühe ja sama tunde erinevat intensiivsust väljendavate sõnade poolest (nt pahane – viha – nördimus – raev).[4]
.jpg)
Vaata kõrvalolevat tabelit, kus eesti keele sõnavara tundesõnad on toodud liigendatuna.[5]
Tuleb ka silmas pidada, et viha – üks neljast põhiemotsioonist, mida eestlased nimetasid Ene Vainiku küsitlustes end kõige sagedamini kogevat – moodustab kujundlikult kirjeldatud ilmsete ja varjatud tunnete "jäämäe" veepealse, st teistele tajutava osa. Tunnete paremaks mõistmiseks tuleb uurida ka veealust osa: mis olid need esmased tunded, millele järgnes teisese tundena viha või enesesüüdistus.
Vaata joonist "Tunnete jäämägi"[6]
Emotsionaalsete reaktsioonide reguleerimine
muudaFüüsilises või emotsionaalses hädaolukorras on inimesel nagu teistelgi elusolenditel kolm baasilist käitumisviisi: võitle, põgene, tardu. Inimestevahelises suhtluses on vaja palju suuremat käitumisrepertuaari. Inimene, kes oskab ära tunda ja kasutada seda millisekundit, mille jooksul on võimalik vabaneda primitiivsele käitumisele (nt karjumine, löömine) viivast tundereaktsioonist ja valib selle asemel käitumise, mis võimaldab oma tunded maandada ja konflikti vältida, kohaneb märksa enamate olukordadega kui see, kes asetab oma tunded esikohale.[7][8]
Nii konfliktide lahendamiseks kui üldisemalt stressiga toimetulekuks soovitavad paljud autorid järgmisi enesejuhtimistehnikaid[9][10]:
- oma kehalise enesetunde märkamine
- sügav, nn kõhuhingamine
- pilgu viimine mõnele kaugemale objektile
- püsti tõusmine või seismine
- mõne sammu võrra liikumine või pikem kõndimine
- ettepanek teisele osapoolele võtta aeg maha ja leppida kokku uus kohtumine
Tunnete juhtimine
muudaAjalises järgnevuses koosneb tunde juhtimine kolmest etapist:
- tekkinud tundele sõnaliste vastete leidmine
- endale selle tunde tundmiseks (läbielamiseks) loa andmine, kuni tunde intensiivsus väheneb
- tundest vabanemine (lahtilaskmine, letting go).
See protsess vajab enamasti märksa rohkem aega refleksiooniks (sh toimunu ja oma tunnete läbitöötamiseks), kui seda võimaldab kohtumine, mille käigus tunne tekkis.
Tunnete juhtimiseks on vajalik
- emotsionaalne eneseteadvus (võime tundeid ära tunda ja neile sobiv sõnaline tähistus valida, võime märgata ja mõista tunnete põhjuseid)
- frustratsioonitaluvus
- tähelepanu fokuseerimine, keskendumine võetud eesmärgile
- võime mõista teiste seisukohti
- empaatiavõime (tähelepanelikkus teiste tunnete osas)[3]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ Juusola, M. (2011). Tugevaks armastatud lapsed. Ajakirjade Kirjastus. ISBN 9789949476701.
- ↑ Bachmann, T., Maruste, R. (2011). Psühholoogia alused. Tallinn: Ilo.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 3,0 3,1 3,2 Goleman, D. (2007). Emotsionaalne intelligentsus. Väike Vanker.
- ↑ Vainik, E. (2016). Eesti tunded. Sõnaportreed. Eesti Keele Instituut.
- ↑ Vainik, E. (2002). Millest on tehtud eestlaste emotsioonisõnavara?. Keel ja Kirjandus, 8. Lk 537−553.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: koht sisaldab numbrit (link) - ↑ Gordon, T. (2017). Tark lapsevanem.
- ↑ Frankl, V. (2001). Mõttetahe. Johannes Esto Ühing.
- ↑ Covey,R. (2016). Väga efektiivse inimese 7 harjumust. Tea Kirjastus.
- ↑ Dalai-laama, Goleman, D (2011). Hävitavad emotsioonid - kuidas neist üle saada. Pegasus.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Winch, G. (2014). Emotsioonide esmaabi. Äripäeva Kirjastus.