Võrtsjärv

Võrtsjärv
	Emajõe lähe ning Võrtsjärv.
Valgla maad	Eesti, Läti
Sissevool	Väike-Emajõgi, Tänassilma jõgi, Õhne jõgi, Tarvastu jõgi
Väljavool	Emajõgi
Valgla suurus	3380 km²
Pindala	270,7 km²
Pikkus	35 km
Laius	15 km
Kaldajoone pikkus	109 km
Keskmine sügavus	2,8 m
Suurim sügavus	6 m
Maht	0,75 km³
Kõrgus merepinnast	33,5 m[viide?]
Koordinaadid	58° 16′ N, 26° 2′ E

Võrtsjärv on suurim tervikuna Eesti piires olev järv. On väiksem üksnes Peipsi järvest, millest osa jääb Venemaale.

Droonivideo Võrtsjärvest ja Vaibla külast 2022. aasta augustis

Võrtsjärv piirneb kolme maakonna (Viljandi, Tartu ja Valga) ja kolme vallaga (Viljandi, Elva ja Tõrva vald). Neis valdades elab ligikaudu 21 000 inimest.

Nimi

Paul Ariste hinnangul on Võrtsjärv soomeugrieelne kohanimi. Paul Alvre seostab seda aga murdesõnaga võrrits ("pillirooväli, umbe kasvava järve kõrkjatihnik"), mis tema arvates iseloomustab hästi kõrkjatesse kasvanud kallastega Võrtsjärve.^[2] Vananenud nimi on Virtsjärv.^[3]

Võrtsjärve on esimest korda mainitud Henriku Liivimaa kroonikas, kus seda nimetatakse Worcegerwe, Worcegerrewe ja võib-olla ka Wordegerwe.^[4]

Üldandmed

Järve pindala keskmise veeseisu ajal on 270 km².^[1]
Suurim sügavus on 6 m (Sapi süvik).
Keskmine veeseisu kõrgus on 34,6 m üle merepinna.^[1]

Võrtsjärv kuulub Ida-Eesti vesikonda ja Võrtsjärve alamvesikonda^[5].

Võrtsjärve voolab 18 jõge ja oja, suurimad neist on Väike Emajõgi, Õhne ja Tänassilma. Kevaditi voolab Võrtsjärve Järvejõgi. Ainus väljavoolav jõgi on Emajõgi.

Võrtsjärv

Võrtsjärv on tekkinud mandrijää tekitatud madalasse lohku. Minevikus läbis Võrtsjärve Pärnu–Viljandi–Tartu–Peipsi veetee, mis on maakerke tagajärjel kadunud.

Suurem osa rannast on madal, niidune, kohati ka liivane või kivine. Kõrgemat randa esineb vaid idas, Vehendi kohal ja Tammel. Võrtsjärve kitsenev lõunaosa on mudane ja taimestikurikas.^[6]

Võrtsjärve valglal elab ligikaudu 100 000 inimest.

Saared

Võrtsjärves on mitu saart: Pähksaar, Tondisaar, Rättsaar, Ainsaar, Heinassaar, Petassaar, samuti Leie, Soolika ja Suurkivi vare, Pikkvare ja Heinassaare vare ehk Kanakese saar.

Kliima

Aasta keskmine õhutemperatuur on 4,9 °C. Sademeid langeb keskmiselt 591 mm aastas. Alissovi kliimaklassifikatsiooni järgi on Võrtsjärv parasvöötme kontinentaalse ja merelise kliimavöötme piiril. Köppeni kliimaklassifikatsiooni järgi on Võrtsjärve kliimatüüp Dfb, mida iseloomustab mõõdukalt külm talv ning jahe suvi. Talvel on järv külmunud keskmiselt 135 päeva jooksul.

Elustik

Järves elab 35 (teistel andmetel 27) liiki kalu. Võrtsjärve ääres pesitseb palju linde ning järv on tähtis peatuspaik ka rändlindudele.

Tuntuim Võrtsjärve asukas on angerjas. Angerjas on Võrtsjärve looduslik liik, kuid pärast paisu ehitamist Narva jõele on angerjate loomulik rändetee ära lõigatud. Seetõttu on tänapäevased Võrtsjärve angerjad sinna inimeste poolt sisse lastud.

Probleemid

2006. aasta madala veeseisu ajal paljandunud järvepõhi Valma juures

Suurimad probleemid on liigtoitelisus ja kalameeste arvates ka veepinna taseme kõikumine. Pärast kuiva suve on järve veetase madal ning talvel tekib hapnikupuudus, mis hukutab suure osa kalu. Viimane suur sügisene madal veeseis oli 2006 aastal, kus järve madalas põhjaosas paljandus järvepõhi kuni paarisaja meetri laiuselt paljude kilomeetrite pikkusel rannaalal. Kuna kalurid lasevad Võrtsjärve angerjamaime, on nad huvitatud oma raha tagasisaamisest täiskasvanud angerjate näol. Kalurite plaan on reguleerida järve veetaset, ehitades selleks tammi Emajõe lähtele. See plaan pole seni teostunud ning järv saab elada ühes rütmis loodusega.

Aastas püütakse Võrtsjärvest ligikaudu 250 tonni kala.

Kaitse

2000. aastal moodustati Võrtsjärve Sihtasutus, mille peaeesmärgiks on Võrtsjärve puhkemajanduse ja kaitse korraldamine.

Järv veeteena

Võrtsjärvel oli XX sajandi algusaastatel kolm suuremat sadamat. Need asusid Oius, Tarvastus ja Jõesuus.^[7] Lisaks suubus Võrtsjärve veel vähemaid jõgesid, mil oli ka mõningane tähtsus veeteedena. Järvest väljuva Emajõe kõrval olid laevatatavatena ära toodud veel Tänassilma jõgi, Väike-Emajõgi, Suislepa jõgi ja Tarvastu jõgi. Tarvastu oli sealjuures üksnes laevatatav, puitu sellel ei parvetatud.^[8]

Võrtsjärve Külastuskeskus

Vaata ka

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 ^1,5 *Järvet, A. (2003). Võrtsjärve asend ja valgala loodusolud. – Võrtsjärv : Loodus. Aeg. Inimene. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 11–31.
↑ Paul Alvre. Eesti ja liivi keeleaines Henriku Liivimaa kroonikas, III : Kohanimed. Keel ja Kirjandus, 1985, nr 2, lk 99
↑ "Võrtsjärv". Eesti Entsüklopeedia.
↑ Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XV 7, lk 128–129, XXIV 5, lk 218–219, XXIX 3, lk 256–257
↑ Võrtsjärv keskkonnaportaalis
↑ Eesti maastikud. Tallinn, 1984, Lk. 124-125
↑ Eesti sadamad, veeteed, kaubalaevastik ja laevasõit 1923/1924, lk. 21
↑ Eesti sadamad, veeteed, kaubalaevastik ja laevasõit 1923/1924, lk. 17

Kirjandust

Haberman, J., Pihu, E. & A. Raukas. 2003. Võrtsjärv. Loodus. Aeg. Inimene. (Monograafia). Eesti Entsüklopeediakirjastus, 542 lk.

[võrtsjv-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 ^1,5 *Järvet, A. (2003). Võrtsjärve asend ja valgala loodusolud. – Võrtsjärv : Loodus. Aeg. Inimene. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 11–31.

[2] Paul Alvre. Eesti ja liivi keeleaines Henriku Liivimaa kroonikas, III : Kohanimed. Keel ja Kirjandus, 1985, nr 2, lk 99

[3] "Võrtsjärv". Eesti Entsüklopeedia.

[4] Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XV 7, lk 128–129, XXIV 5, lk 218–219, XXIX 3, lk 256–257

[kkr-5] Võrtsjärv keskkonnaportaalis

[6] Eesti maastikud. Tallinn, 1984, Lk. 124-125

[7] Eesti sadamad, veeteed, kaubalaevastik ja laevasõit 1923/1924, lk. 21

[8] Eesti sadamad, veeteed, kaubalaevastik ja laevasõit 1923/1924, lk. 17

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]