Albert Schweitzer

Albert Schweitzer (14. jaanuar 1875 Kaysersberg, Elsass-Lotring, Saksa keisririik – 4. september 1965 Lambaréné, Gabon) oli saksa filosoof, filantroop, teoloog, arst, organist ja misjonär. Ta sai 1952. aastal Nobeli preemia.

Albert Schweitzer 1952. aastal.

Clara Ewald (1859-1948), "Albert Schweitzer", s.d.

Aukartus elu ees

Ettekanne Prantsuse Teaduste Akadeemias 20. oktoobril 1952

Albert Schweitzer, "Aukartus elu ees", tlk Peeter Tulviste, LR 46/1972

• Eetika, mis ei käsitle meie suhtumist teistesse elusolenditesse, on puudulik. (lk 25)
• Teaduse edusammud seisnevad kõige oleva, seaduspärasuste üha täpsemas tunnetamises. Nad võimaldavad meil kasutusele võtta universumis leiduvaid energialiike. Aga samal ajal sunnivad nad meid üha enam kaotama lootust mõista kõige oleva ja toimuva mõtet. (lk 26)
• Eetilise suhtumise läbi kõigesse elavasse saavutame vaimse sideme universumiga.

Maailmas on elutahe iseendaga konfliktis. Meis teeb ta rahu iseendaga.

Maailmas elutahe avaldub, meis ta ilmutab end.

Vaim nõuab, et me oleksime teistsugused kui maailm.

Aukartusega elu ees saame lihtsalt, sügavalt ja elujõuliselt vagaks. (lk 28)

• Jõud ei lärma. Ta on olemas ja tegutseb. Tõeline eetika algab seal, kus lõpeb sõnadetegemine. (lk 33)
• Inimesest on kõikjal puudus. Sellepärast vaata, kus saaksid oma inimlikkust rakendada. Ära lase end sellest heidutada, kui sa ka ootama või mitu korda katsetama pead. (lk 37)
• Me oleme õigel teel, kui usaldame omaenda mõtlemisvõimet ning ootame temalt eluks vajalikku tunnetust ja tõdesid. (lk 38)
• See on mõtlematuse süü, et tänulikkus meie elus nii visalt võrseid ajab. Astu välja selle mõtlematuse vastu. Võta oma kohustuseks loomulikul kombel tänulik olla ja seda väljendada. Nii leiad ise õndsuse ja kingid seda teistele. (lk 39)
• Kõik väärt teod tehakse hea usu peale. (lk 39)
• Tavaliselt on see, mida meile inimese küpsuse pähe pakutakse, resigneerunud mõistlikkus. Inimene võtab selle omaks teiste eeskujul hüljates ükshaaval need mõtted ja veendumused, mis talle nooruses kallid olid. Kunagi ta uskus, et tõde võidab, nüüd enam ei usu. Kunagi ta uskus inimestesse, nüüd enam ei usu. Kunagi ta uskus headust, nüüd enam ei usu. Kunagi ta taotles õiglust, nüüd enam ei taotle. Kunagi ta lootis headuse ja rahuarmastuse mõjule, nüüd enam ei looda. Kunagi ta oskas vaimustust tunda, nüüd enam ei oska. Ta kergendas oma paadi lasti, et hõlpsamini läbi elu ohtude ja tormide purjetada. Viskas välja asjad, mida ta pidas üleliigseks. Aga tegelikult jättis ta end ilma vee- ja toidutagavarast. Nüüd purjetab ta küll kergemini edasi, aga janussesurijana. (lk 40)
• Püüded määrata üldkehtivaid väärtusevahesid erinevate olendite vahel lõpevad ikka sellega, et olendeid hinnatakse selle järgi, kas nad tunduvad meile, inimestele, lähemal või meist kaugemal seisvat. See mõõdupuu on läbinisti subjektiivne. Kes meist teaks, mis tähendus on teistel olenditel iseeneses või maailmatervikus? (lk 43)
• Nii nagu koduperenaine, kes on toad puhtaks küürinud, hoolitseb selle eest, et uks kinni oleks — muidu võib koer sisse tulla ja tehtud töö käpajälgedega ära rikkuda —, nii on teosoofid ja filosoofid hoolega valvanud, et loomad eetikas ringi ei jookseks. (lk 44)

Kirjutised

• Bach on lõpp. Temast ei lähtu midagi, kuid kõik viib temani.
  • Albert Schweitzer; cit. via: Toomas Siitan, "Õhtumaade muusikalugu I", Tallinn: Talmar & Põhi, Avita, 1998, lk 251

Intervjuud

• Mis on minu jaoks Bach? Trööstija. Ta annab mulle usu, et kunstis, nagu eluski, ei saa eirata ega alla suruda seda, mis on päriselt tõsi, ega vaja see ka inimlikku abi, vaid paneb end ise maksma omaenese jõu läbi, kui selle aeg kord kätte jõuab.
  • Albert Schweitzer, intervjuu: ajakiri Zeitschrift Die Musik, 1905/06

Tema kohta

• Kui lähtuda absoluudieetikast, siis on mis tahes olendite kahjustamine üldse lubamatu. Ja siis oleme seisus, kus pole erilist vahet, kas pistame näiteks nahka kartuli, lööme maha sääse, kes on tulnud meie verd himustama, või läheme must-toonekure pesale oma uudishimu rahuldama. Albert Schweitzer, kes formuleeris printsiibi, et ülim eetiline hoiak on aukartus elu ees, ei mõelnud seda päris nii. Luterlasena asetas ta printsiibi jälgimise kohustuse inimese südametunnistusele: inimene peab iga hetk kaaluma oma tegude tagajärgi ja vastutama nende eest. Nii see tegelikult ju käibki ning samas on alati olemas eksimise võimalus.
  • Rein Kuresoo, "Loodus pole meist kuigi kaugel". Intervjuu Toomas Kukele ajakirjas Eesti Loodus, 2009 nr 11