Hoolimatus

Proosa

Vabadus ei tähenda seda, et indiviid võib lihtsalt suvaliselt lahmida ega hooli mitte millestki. Neoliberaalse individualismi puhul kiputakse kogu aeg vabadust samastama hoolimatusega ja siis ongi nii, et näiteks sõnavabadus tähendab meil sõnahoolimatust. Et võib kasutada ükskõik milliseid sõnu, rääkida ükskõik millist jama ja see kõik peab olema lubatud, sest "muidu ei ole vabadust" – minu jaoks ei tähenda see seda. Hoolimatus ja vabadus ei ole sama asi. Kõige tähtsam ei ole mitte individuaalne, vaid just kogukondlik vabadus – et kogukond saaks teha asju omamoodi, nagu on alati tehtud.
- Hasso Krull, intervjuu: Juhan Raud Hasso Krull: jäägem eurooplasteks, et küsida, kes on eestlased Postimees, 31. jaanuar 2019

Ma ohkasin. See kõik oli sitasti jah. Ma teadsin seda. Aga mida ma siis pidin tegema? Vabandust paluma? Kelle käest? Mille eest? Sellele tohmanile siin olin ma niikuinii üks täiesti tavaline jobu. See naine tegi lihtsalt oma tööd. Ta üritas küll teeselda, kuid ma nägin, et tegelikult ei loksutanud kogu see asi teda karvavõrdki. Ta ootas, et kell saaks viis ja ta saaks koju minna. Enda laste juurde, kes ei olnud näljased ega hirmunud ega külmunud. Persse. (lk 158)
Karl muigas. "Gerri siis ei õppinud kogu sellest loost midagi?"

"Niipalju kui mina tean, on temast saanud narkomaan. Täiesti tõsiselt. Ma lugesin mõni aeg tagasi ajalehest, et ta tabati poevarguselt. Rumal poiss. Aga ma tean, et tal endal on pohhui. Noortel on üldse tänapäeval kõigest pohhui. Või mis?"

"Jah, siin tuleb ikka lõpuks välja see tõsiasi, et noored on hukka läinud," naeris Karl laginal. (lk 164)

Mõni aeg tagasi käis Karl mind vaatamas. Ta tõi mulle kõik oma diktofoni kassetid. Ta vabandas ja ütles, et ei suuda finantsilistel põhjustel minu raamatut välja anda ning lootis, et võib-olla tuleb kunagi päev, mil ma saan seda ise teha. Ta ei pärinud isegi minu tervise kohta ega midagi. Ta ei tahtnud teada, kuidas siinne toit maitseb. See oli suhteliselt masendav, kui aus olla.

Üks valvuritest küsis kord, et mida ma õieti elult tahan.

"Ma tahan, et keegi lihtsalt kunagi tuleks ja küsiks, kuidas mul läheb. Ja et see teda tõepoolest kas või natukenegi huvitaks," ütlesin ma. (lk 167)

Diana Leesalu, "2 grammi hämaruseni", 2005