Die Kunst der Fuge

"Die Kunst der Fuge" ehk "Fuugakunst" on Johann Sebastian Bachi lõpetamata teos (katalooginumbriga BWV 1080). See on kirjutatud Bachi viimasel elukümnendil ning seda on peetud tema üheteemaliste instrumentaalteostega eksperimenteerimise kulminatsiooniks. "Fuugakunst" koosneb 14 fuugast ja 4 kaanonist, mis kõik varieerivad üht põhiteemat ning üldjoontes muutuvad järjest keerukamateks.

Proosa

[Édouard:] Ma tahaksin teha, saage minust aru, midagi umbes sellist nagu "Fuugakunst". Ma ei mõista, miks see, mis oli võimalik muusikas, peaks olema võimatu kirjanduses...
- André Gide, "Valerahategijad", rmt: André Gide, "Kitsas uks. Valerahategijad. Theseus" (romaanid). Tõlkinud ja järelsõna: Leena Tomasberg. Eesti Raamat, Tallinn, 1998, lk 258

Ajad ikka mu ajaloolise tsükli skeemi taga. Kas öelda lausa otse välja, et selle eeskujuks on Bachi "Die Kunst der Fuge", ilma et hakkaksid mind suurusehullustuses kahtlustama. Tean juba algusest peale, et pole võimalik seda skeemi täpselt jälgida. Muusika side matemaatikaga on palju tugevam kui kirjandusel. Võimalusi on selletõttu ka palju rohkem, kombinatsioonide arv ei ole antud, vaid nende hulgast tuleb valida. Sellest ka "skeemi" suurem vabadus ja võimalus seda peita, nii et see üldse välja ei paista. Keegi pole veel üles leidnud, et ma kogu aeg kirjutan tegelikult üht ja sedasama lugu, ainult igakord natuke teisiti. Teema ise on antud juba "Põlevas lipus" — kõik teised on ainult variatsioonid. Vaheldub muidugi miljöö, peategelase tüüp ja missuguse vaatenurga alt seda on nähtud. Ja muidugi ka kompositsioonilised võtted, mille suhtes ma siiski siiamaani olen vahest kõige vähem varieerinud.
- Karl Ristikivi, kiri Bernard Kangrole 1966, rmt: Bernard Kangro, Bernard; Karl Ristikivi. "Kirjad romaanist. 31 kirja aastaist 1966–1977". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1985, lk 23

See on kujuteldamatult ilus - puhas, armas, järelejätmatu, fraas risti läbi fraasi, fraas kajana kordamas fraasi, lõpetamata, lõputu "Fuugakunst". Tasavägine muusika. /---/

Muusika, niisugune muusika on kingitus. Miks tahta veel õnne; miks loota ahastuseta päevadele? Sellest piisab, see ongi õnnistus: elada päevhaaval ja kuulata niisugust muusikat - aga mitte liiga palju, aeg-ajalt, sest hing ei peaks seda vastu.

Vikram Seth, "Tasavägine muusika". Tõlkinud Anne Lange. Tänapäev 2001, lk 397

Kartmatust on kahte liiki. Esimene on armastajate kartmatus, müstikute kartmatus, söakus "Kunst der Fuges", mis tuleb sellest, et inimene on end täielikult avanud, täielikult andunud, ei hoia midagi tagasi, ning siis voolab maailm tema sisse ja täidab ta, ning inimene teab, et ta on saanud kõik endale päriseks, enam ei saa ta midagi kaotada.

Selle mehe julgus oli teistsugune. Mis sünnib siis, kui inimene otsib üles allika ja sulgeb selle alatiseks, kaotades seega oma inimlikkuse. Ja kuigi mängus on elu, ei ole tal põhjust muretseda, sest kaotada ei ole suurt midagi. (lk 306)

Peter Høeg, "Vaikne tüdruk". Tõlkinud Tiina Toomet. Tallinn: Eesti Raamat, 2008

Peale heroiini oli neil valmis varutud sada liitrit diisliõli viieteistkümneliitristes kanistrites, muusikakeskus ja Bachi "Kunst der Fuge" - kogu selle varustuse täpse kirjelduse oli krahv Rickardt saanud ühest päkapikunägemusest — ja siis leidsid nad ühe tühja konteineri, suitsetasid päikese käes heroiini, võtsid ennast üleni paljaks, valasid konteineri põhja diisliõli, panid Bachi muusikakeskuses mängima, ja järgmised neli tundi, ütles Rickardt, viibisid nad paradiisis, nad püherdasid õlis ja neil oli kaaluta oleku tunne.
- Peter Høeg, "Elevanditalitajate lapsed". Tõlkinud Ene Mäe. Tallinn: Eesti Raamat, 2012, lk 312