Labidas

Elizabeth Heaphy Murray, "Tellissein avatud ukse ja labidaga" (1852)

Vincent van Gogh, "Kaevaja", 1881.

Piibel

• Ja sul olgu labidake su relvade juures; kui sa väljas kükitad, siis kaeva sellega auguke ja kata kinni oma roe.
  • Viies Moosese raamat, 23:14

Proosa

• Kuidas vallasurnuid maetakse?

Niisama nagu teisigi. Kellamees lööb kella, õpetaja loeb just needsamad sõnad, enamasti on see aga köster, kes vallasurnud hauda paneb — hauakaevajad ootavad niisamuti juures, labidad käes… "Issa, poja ja püha vaimu nimel, aamen!" Kuulajateks on kalmud, ristid, puud, köster ise ja hauakaevajad ning surnu tooja hobusemees.

• Juhan Liiv, "Vari"

• "Poeg, sinus räägib uskmata meel," vastas vana Andres. "Sa kaevad kraavi, sul on kaks labidat, aga kas sa arvad, et üks labidas küsib teiselt, usub ja usaldab ta sind, oma peremeest, või mitte? Ja ütleme, et üks labidas tõesti teiselt nõnda küsiks, kas see puudub siis sinusse, labida peremehesse? Ei ju puudu. Sina ei taha teadagi, mis labidas sinust arvab. Aga miks siis jumal peaks teada tahtma, mis inimene temast arvab, kas ta usaldab ja usub teda või mitte? Ons inimene jumala ees rohkem kui kraavi labidas? Ja milleks on labidal usk inimesesse? Inime tarvitab ju teda, mitte tema inimest. Nõnda ka jumal: tema peab inimest usaldama ja uskuma, mitte inime teda, sest inime on siinilmas tema tööriist. Ja jumal usaldab! Jumal usub inimest! /---/ Võib-olla on jumal Vargamäel samuti seadnud, nagu sina kraavil: sul on kaks labidat, mättalabidas ja turbalabidas. Kui nüüd inime on jumala kraavilabidas, siis ehk on nõnda, et Pearu on jumalal tema kraavitöö juures mättalabidaks, mina aga turbalabidaks. Aga võib-olla et ka vastupidi — mina mättalabidas ja Pearu turbalabidas —, sest kes võib teada jumala majapidamist."
  • A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" V, 9. peatükk

• Ma tean, et on palju toredaid tegevusalasid, näiteks ajalehtedele artiklite kirjutamine, parlamendis hääletamine, administratiivnõukogus istumine või kroonupaberite kinnitamine; aga kui kaunid ja auväärsed need kõik ka oleksidki, ei pääse inimene seejuures niivõrd mõjule ega ole tal nii monumentaalset, plastilist ja lausa skulptuurset poosi kui mehel labidaga. Issakene, kui te seisate oma peenral, üks jalg toetatud labidale, ise higi pühkides ja öeldes "Oeh!", siis näete te välja otse allegoorilise kujuna; tarvitseb teid vaid ettevaatlikult välja kaevata, maast koos juurtega üles tirida ja paigutada postamendile, millele on kirjutatud "Töö võidukäik" või "Maa isand" või midagi muud säärast.
  • Karel Čapek, "Aedniku aasta". Tõlkinud Lembit Remmelgas. 2008, lk 83

Vanasõnad

• Mul on üks hää kosilane, kiriku kirwes, raud labidas, liiwa-annus.
  • Eberhard Gutsleffi grammatikas ära toodud vanasõna (nr 306), hiljem ära trükitud Karl August Hermanni teoses "Eesti kirjanduse ajalugu" (1898)