Vikitsitaadid

Stiil

Proosa

muuda
  • Stiil ongi inimene.
  • Prantsuse keeles: Le style c'est l'homme.
    • Georges-Louis Leclerc de Buffon kolleegidele peetud kõnes Prantsuse Akadeemia liikmeks valimise puhul, 25. augustil 1753. (Œuvres Completes, 1778; Histoire Naturelle, 1769: Discours sur Style).


  • Joonealustelt märkustelt oodatakse kehvemat stiili.



  • Moodi ei tohiks kunagi järgida liiga täpselt, veel vähem lasta end mõjutada ühestainsast stiilist; valdavat moodi tuleks muuta ja kohandada sobivaks isiklikule omapärale. Iga daam peaks kaaluma värvide erinevat mõju ja riietuse mitmesuguseid vorme, kuna peen maitse riietuses annab tunnistust laitmatust otsustusvõimest. ("Tualett", 5. ptk, "Riietus")




  • Ühelgi kunstnikul pole eetilisi sümpaatiaid. Eetiline sümpaatia on kunstniku puhul stiili andestamatu maneerlikkus.


  • Terve päev selles pisut liiga maamajalikus elamises, mis tundus vaid lõunauinakupaigana kahe jalutuskäigu vahel või vihmahoo ajal, ühes neist elamistest, kus iga salong meenutab lehtlat ja kus toaseinte tapeetidel pakuvad teile seltsi kord aiaroosid, kord metsalinnud — üksteist siiski segamata —, sest need seal olid vanad tapeedid, millelt iga roosi saanuks noppida, olnuks see vaid elav; iga linnu puuri panna ja kodustada, mitte nagu neis tänapäeva tubade suurejoonelistes kujundustes, kus hõbepõhjal on kõik Normandia õunapuud Jaapani stiilis ritta võtnud, et otseteed teie voodiunelustusse tungida [...].


  • Mida kiidame me kõige enam rahvakunstis? Kas mitte ta kindlat stiilitundmust? Kuid just stiil on pantser, mille läbi rahvakunst end kindlustab igasuguste äkiliste hüpete vastu arenemises, iga üksiku kunstniku fantastilise mõtte, iga suurema uuenduse vastu. Läbi aastasadade kujunevad kindlad vormid ja seadused, mille järgi iga mustri kokkuseadmine sünnib, arenevad teatud motiivid ja tüüpused ainuõiguslisteks, mis alalõpmata vaheldudes siiski alalõpmata korduvad. Kõik teatud rahva tööd teatud stiilis on üksteise nägu ja üksteisest kohe tuntavad. Rahvas ise on need tööd loonud oma ilma nimeta kunstnikkude käe läbi, kes oma leidlikkuses ehk ühe või teise variatsiooni stiili vormitagavarale juurde lisavad ja uusi kombinatsioone sünnitavad, kuid kelle loovat tegevust juhib ja valitseb seaduslikuks saanud maitse traditsioon. (lk 149-150)
    • Helmi Neggo, "Rahvakunsti üleüldisest iseloomust". Postimees, 26. ja 27. aprill 1916, tsiteeritud rmt: Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud Hando Runnel, Ilmamaa 2013


  • On huvitav tähele panna, missugune kunstistiil, missugune ajalooline ajajärk kõige kestvamalt mingi maa rahvakunstis jälgi on jätnud. Islandis elab veel praegu puhas romaani stiil. Mõningas Saksamaa osas on usupuhastuse ajajärk nähtavasti kõige iseteadlikuma, jõukama talupojaseisuse leidnud, kelle renessansistiil pärastistele, vaesenevatele põlvedele eeskujulikuks, ideaalseks jäi. Rootsimaal on ainuvalitsus rõõmsa, kerge rokokoo, 18. aastasaja lõpu kunstistiili käes. (lk 172)
  • Helmi Neggo, "Stiilist eesti rahvakunstis". Kõne peetud 1916. Ilmunud: Helmi Neggo. Eesti rahvakunstist. Eesti Rahva Museumi väljaanne nr 16, Tartu 1918, tsiteeritud rmt: Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud Hando Runnel, Ilmamaa 2013


  • Ajajärgu kahva­tust ja loiust värsitoodangust, mida esindab Linda, tema luuletused tungivad lugeja teadvusse esmakordse uuduse ning värskusega. Ning kui hiljem, punasel aastal, jõuab eesti üldsuse kätte Helsingis ilmu­nud Elu tuli, nüüd juba Gustav Suitsu nime all, on autor korraga tun­nustatud luuletaja ning eriti noorsoo lemmik. Selle esikkogu tööle ning võitlusele õhutav paatos mõjub noortele (mäletan seda koolist, kus ma käisin) samavõrt nakatavalt kuivõrt on üllatav selle ebakon­ventsionaalne, haritud stiil ja hoogus rütm.


  • Nii kajastuvad ka Miina Härma koorilauludes eesti looduse kõlad ning eesti naise ja mehe südame sügavamad helid. Ta kargetel, ilutsevatel, ülevatel ja sageli mõtisklevatel lauludel, avar tunnete skaala ulatub naiselikust õrnusest mehise ürgjõulisusem, ei ole enam ühist keelt seni valitsenud stiiliga.


  • Me ei saa kõnelda täiesti adekvaatsest tõlkest siis, kui tõlge annab edasi vaid autori sõnu, lauseid ja mõtteid. Ilukirjanduslik tõlge peab olema ka niisugune, milles oleks edasi antud kirjaniku individuaalsus, tema loomingulise meetodi omapära, see, mis üht kirjanikku eraldab teisest, lühidalt kirjaniku isiku­pärane stiil. Eesti keeles peab teatav teos jätma ka kunstimeisterlikkuse seisu­kohalt ligilähedalt samasuguse mulje, nagu sama teost lugedes algkeeles.
  • Tšehhovit just iseloomustab ta väljenduslik tagasihoidlikkus ja delikaatsus, mis on mitmelgi kohal tõlkes kaduma läinud.


  • Peterburg ei võinud isikut selgitamatuks jätta. Kirja stiilis ja toonis märkas ta midagi, mis sarnanes kadunukeste, "Sovremenniku" ja "Russkoje Slovo" ajakirjanduslike sulgedega. Midagi lubamatut ja poliitilist viirastus talle kirjutaja peenikeses intelligendi käekirjas. Moskva aga lihtsalt muigas. Samuti nagu kriminaalsalapolitseinikud, kes armastavad ütelda, et nad "tunnevad oma kaadrit", kiitles ka Moskva oma publiku tundmisega. Moskva sügava veendumuse järgi ei võinud ükski "poliitiline", välja arvatud ehk mõni välismaine kavalpea, kes kannab maski, pöörduda kirja teel "Teie Hiilguse" ja "Teie Kõrgeaususe" poole, vaid pidi neid oma vaadete kohaselt, mida härrad vene romaanikirjanikud on suurepäraselt esitanud, põlgama ja nende peale sülitama. (lk 23)


  • Lawrence Lefferts oli stiiliküsimustes New Yorki suurimaid asjatundjaid. Tõenäoliselt oli ta selle keerulise ja huvitava teema uurimisele rohkem aega pühendanud kui keegi teine; ent ometi ei saanud ta täielikku ja enesestmõistetavat kompetentsust üksnes uurimistöö arvele kirjutada. Piisas vaid ühest pilgust: alates lagedast längus laubast ja ilusate heledate vuntside lookest kuni pika ninaga lakk-kingades jalgadeni elegantse luidra isiksuse alumises otsas viitas kõik sellele, et niisugune "stiilitunne” peab olema kaasasündinud talent. Inimese juures, kes nii kalleid rõivaid nii hoolimatu vabadusega kanda oskas ja oma pika koguga seesugust lõtva graatsiat väljendas, ei saanud muud seletust ollagi. Nagu üks noor imetleja oli kunagi tema kohta öelnud: "Kui üldse keegi oskab öelda, millal õhtuülikonna juurde musta lipsu kanda ja millal mitte, siis on see Larry Lefferts." Ning ka džimmikingade ja lakknahast "oxfordide" igaveses vaidlusküsimuses polnud keegi tema autoriteeti eales kõigutada suutnud.


  • Neil oli klassi; Yossarian ei teadnud, mida see täpselt tähendab, aga ta teadis, et neil seda on ja temal mitte, ja et nemad teadsid seda ka.


  • Tõlkimine on vastavuste, mitte aseaine otsimine. Ta nõuab stiililist, võibolla isegi psüühilist kongeniaalsust.



  • [George Harrington:] "Kas saate hakkama selle stiiliga - teate küll, kohaga, kus teil on kõigest üks elegantne tool ja klaasplaadiga laud, millel seisab vaas, ja jumal üksi teab, kuhu nad peaksid panema ajalehe?"
"Minimalism," ütles Marion. (lk 33-34)


  • Juba aastaid oli Eleanor Lathrop igal kolmapäevahommikul käinud juukseid pesemas, soengut seadmas ja maniküüri tegemas "Helene'i Juuksuri- ja Ilusalongis", mis asus Helen Barco tagaaias, sealses ümberehitatud garaažis. Helen oli oma nimele lisanud stiilselt kõlava "e"-tähe umbes samal ajal, kui tema abikaasa Slim oli ketassae senisesse asukohta paigutanud kraanikausi, kus juukseid pesta. Eleanor oli olnud Helene'i esimesi kliente ning jäänud talle nüüdki ustavaks. Mõeldamatu, et ta oleks mõne visiidi vahele jätnud, eriti nüüd, kus leidus nii palju põnevat jutuainet. (lk 70)


  • [Paloma:] Kui prantslased tahavad traditsioonilisest "ampiirstiilist" ühes kõigi selle bordoopunaste kangaste ja kuldsete kulinatega loobuda, siis lähevad nad välja haiglastiili peale. Istutakse Le Corbusier’ disainitud toolidel (või "Corbu" toolidel, nagu ema ütleb), süüakse nõukogude bürokraatiat meenutavatelt geomeetriliste vormidega taldrikutelt ja tualetis kuivatatakse käsi rätikutesse, mis on nii õhukesed, et ei kuivata mitte midagi.


  • Nendel harvadel kordadel, kui arvustajad tõlget üldse käsitlevad, keskenduvad nende põgusad kommentaarid tavaliselt tõlke stiilile, jättes kõrvale sellised võimalikud küsimused nagu tõlke täpsus, eeldatavad lugejad, tõlke majanduslik väärtus raamatuturul, tõlke seos ingliskeelses maailmas valitsevate kirjanduslike trendidega ja tõlke koht tõlkija karjääris. (lk 2)


  • Teadmiste omandamine raamatutest annab teistsuguse kogemuse kui internet. Lugemine on suhteliselt aeganõudev ning et seda protsessi lihtsustada, on stiil oluline. Kuna ei ole võimalik lugeda kõiki raamatuid mingil teemal, veel vähem üldse kõiki raamatuid, või süstematiseerida lihtsalt kõike, mida on loetud, asetab raamatutest õppimine rõhu kontseptuaalsele mõtlemisele – võimele ära tunda võrreldavaid andmeid ja sündmusi ning projitseerida mustreid tulevikku. Ja stiil viib lugeja suhtesse autori või teemaga, kinnistades ainet ja esteetikat.
    • Henry Kissinger, "Maailmakord: mõtisklusi rahvaste iseloomust ja ajaloo kulust" (World Order, 2014), tõlkinud Elle Vaht, Tallinn, 2017, lk 315



  • Enamik akadeemilisest ja kirjanduslikust tegevusest on ühemõõtmeliselt mimeetiline, sest rakendatakse üht metoodikat, üht stiili, üht mõistete võrgustikku, üht autorit või teooriat. Huvitavaks läheb aga alles siis, kui mõtlemises saavad kokku eri autorite või teooriate kokkusobimatud, ent sobitamist vajavad mõistete võrgustikud. Siis ei taastooda me enam etteantud diskursust, vaid murendame seda, küsime, otsime, loome. Sõna on siis jälle kord Herakleitose tules – ta on poleemiline, ta peab jälle leidma tee inimeste ja asjade enesteni.



  • Kirjutamise stiil oli siin- ja sealpool raudset eesriiet erinev. Siin püüti panna kõik võimalikult kokku – kui sa juba midagi kirjutasid, siis panid kõik, mida sa avaldada tahtsid, korraga kirja. Nõukogude stiil oli väga kompaktne ja raskesti loetav. Välismaal, vastupidi, tehti terahaaval – natukene ja siis jälle natukene, et [artikleid] oleks hästi palju. See jätkub endiselt. (lk 74)
    • Enn Tõugu, rmt: Virgo Siil, "Teadlane miiniväljal. Lähen ütlen tihastele, et teeme uuesti", Argo, 2019


  • Mu isa ütleb, et ma olen "paras tegelane", sest mul on komme välja öelda esimene asi, mis pähe tuleb. Ta ütleb, et ma olen nagu minu tädi Lily, keda ma ei ole näinudki. Veider tunne on, kui sind pidevalt võrreldakse kellegagi, keda sa ei tunne. Kui ma oma lillade saabastega alla tulen, siis isa noogutab emale ja küsib: "Kas sa tädi Lily lillasid saapaid mäletad, ah?" ning ema kõkutab seepeale naerda, nagu oleks see nende salanali. Ema ütleb, et ma olen "omapärane", mis on tema viisakas viis öelda, et ta ei mõista minu riietumisstiili. (lk 23)


  • Küsimus on ikkagi selles stiilis, kuidas me oma vaateid inimesteni toome. Meie hinnangud ja meie vaated jäävad paraku inimeste eest varju, sest meie suhtlus- ja käitumisstiil paraku omab esimest kohta inimeste hulgas. [---] Meil on õige maailmavaade, aga selle välja ütlemine... Ma näen, kuidas see ei jõua inimesteni, sest kogu see meelsus ja tonaalsus on selline, mis siiski ei võida inimeste usaldust.

Film

muuda

Allikata tsitaadid

muuda
  • Mulle ei meeldi, kui räägitakse Chaneli moest. Chanel - see on eelkõige stiil. Sest mood muutub vanamoodsaks, stiil mitte kunagi.
  • Tango on seltskonnatants, lihtrahva tants. Mis mõtet oleks õpetajate juures õppimisel, kui me kõik õpetaksime sedasama? Selles seisnebki tango võlu: igaühe juures leiad sa erineva iseloomu ja stiili.
  • Miks me jumaldame Griškovetsi kui dramaturgi? Mitte päris samal põhjusel, miks me jumaldame paljusid teisi dramaturge. Kõrvuti oma monoloogidega kirjutab ta ju ka teisi näidendeid, pealtnäha üsna sarnaseid lugematutele teistele - vähe tegelasi, otsene kõne, remargid, tegevus on jagatud stseenideks, finaalis langeb eesriie. Kuid lähemal uurimisel osutuvad ka need näidendid monoloogideks, mis on lihtsalt vormistatud dialoogidena. Teised dramaturgid - kes paremini, kes halvemini - kujutavad oma teostes miskipoolest erilisi, tavaliselt enda isikule üldse mitte sarnaseid inimesi. "Kirsiaia" Jepihhodovil, veel vähem Charlottal või Gajevil, on väga vähe ühist Tšehhovi endaga. Ent kõik Griškovetsi tegelased, isegi kui nad on parajasti omavahel konfliktis, on väga sarnased autorile, kes on nad loonud. Nad räägivad sõnadega, mis on iseloomulikud Griškovetsile, ilmutavad tähelepanelikkust, mis on just talle iseloomulik, ironiseerivad just sel viisil nagu võiks ironiseerida ainult tema. Kõigis Griškovetsi teostes võime vaevata ära tunda just temale omaseid fraase, reaktsioone ja tajusid, mille kirjeldamiseks meie - erinevalt temast endast - ei suuda leida õigeid sõnu.

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Stiil&oldid=126713"