Fotogravüür: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Viimane redaktsioon: 14. detsember 2022, kell 09:48

Fotogravüür on fotomehaanilise menetluse tulemusel saadud trükis, mis saadakse paberile trükiplaadi abil. Trükiplaat on valmistatud 1852. aastal Talboti leiutatud meetodi järgi.

Fotogravüüri täiustatud meetod, mis võeti laialdaselt kasutusele 19. sajandi lõpus ja mida kasutatakse tänaseni, põhineb 1879. aastal Karel Kliči välja töötatud meetodil. Tema nimest tuleb ka sõna "klišee" ('trükiplaat').

Ajalugu

Fotomehaaniline reprodutseerimine arenes välja 19. sajandi lõpus, millega rahuldati üha kasvavat nõudlust fotoreprode järele. Esimesed fotogravüüri klišeed töötasid 1820. aastate lõpus välja fotograafiapioneerid William Fox Talbot Inglismaal ja Nicéphore Niépce Prantsusmaal.

Esimese "valgusega joonistatud" kujutise sai prantslane Nicéphore Niépce 1826. aastal. Ta kasutas lavendliõliga kaetud vask- ja tinaplaate. Niépce asetas plaadi objektiiviga varustatud pimekambris (camera obscura) kujutise tekkimise tasapinnale. Selle tulemusel sai Niépce negatiivse reljeefse kujutise, mille kattis trükivärviga ja tegi sellest positiivsed pabertõmmised.

Mitmeid eksperimente tegi ka inglane William Henry Fox Talbot. 19. sajandi keskel töötas ta välja fotomehaanilise menetluse ja patenteeris selle 1852. aastal nimetusega "fotogravüür" (photographic engraving). Talbot avastas, et želatiin, mis on muudetud valgustundlikuks kaaliumdikromaadilahusega, muutub valguse käes hoidmisel lahustumatuks. Säärase želatiiniga kattis Talbot terasplaadi ja asetas siis sellele mõne lameda eseme (enamasti puulehe või taime). Pärast eksponeerimist pesi ta maha valgust mittesaanud ja seega lahustuva želatiini ning söövitas paljastunud metalli sobivate reaktiividega. Saadigi korralik sügavtrükiplaat, millega oli võimalik teha hulgaliselt kvaliteetseid tõmmiseid.

Tänu oma kõrgele kvaliteedile oli fotogravüür kasutuses nii originaalväljatrükkide jaoks kui ka fotode paljundamisel. Fotogravüüri tehnoloogiat arendas edasi tšehhi kunstnik Karel Klič. Ta leiutas fotogravüüri täiustatud meetodi 1879. aastal. Protsess, mis on tänapäevalgi kasutusel, kannab nime Talboti-Kliči protsess.

Hilisemad fotogravüüri arendajad

Mitmed fotogravüüri praktiseerijad, nt Peter Henry Emerson, Alvin Langdon Coburn ja Alfred Stieglitz, viisid selle reprodutseerimistehnika 19. sajandi lõpus kõrgele tasemele. Alfred Stieglitz jätkas põhjalikku tööd 20. sajandi alguses seoses oma ajakirjaga Camera Work , mis oli Alvin Langdon Coburni fotogravüüridest.

Üks viimaseid suuri raamatuid fotogravüüri alal oli Paul Strandsi "Mehhiko fotod" ("Photographs from Mexico", 1940). Kirjastus DaCapo Press andis selle uuesti välja 1967. aastal pealkirjaga "Mehhiko portfoolio" ("The Mexican Portfolio").

Fotogravüür on võetud uuesti kasutusele tänu Aperture ja Jon Goodmanile, kes õppisid seda Euroopas. Fotogravüüriga tegeldakse mitmekümnes töötoas üle maailma.

Tehnoloogia

Fotogravüüri plaadid läbivad mitu eraldi etappi.

Filmipositiiv on valmistatud algsest fotograafilisest negatiivist. Väiksemat negatiivi saab laiendada paberilehele ja seejärel töödelda konkreetse tihedusega toonideks.

Pigmenteeritud želatiinleht tundlikuks muutmine: leht pannakse 3 minutiks 3,5% kaaliumdikromaadilahusesse ja seejärel kuivab leht pleksiklaasi pinnal.

Järgmisel päeval tuleb panna filmipositiiv tundlikustatud lehele. Seejärel hoitakse seda ultraviolettkiirguse all, mis läbib positiivi ja ekraani (kui kasutatakse kordamööda). Iga korraga valgus kõvendab želatiini.

Želatiinkude tuleb kinnitada või "üle kanda" hästi lihvitud vaskplaadile jaheda veekihi all.

Kuumaveevannis tuleb eemaldada pabertoestus ning pesta maha pehmem, valgustamata želatiin. Tahke želatiini kiht jääb vaskplaadile.

Vaskplaati söövitatakse korduvalt raudkloriidi vannis (iga kord lahust lahjendades). Tihedust mõõdetakse Baume'i kraadides. Pilt söövitatakse vaskplaadile raudkloriidiga, luues gravüürplaadi, millel on imepisikesed "augud". Tint koguneb "aukudesse", mida sügavam on vagu, seda rohkem on seal tinti.

Viimaseks etapiks on trükkida puhastatud plaat.

Alternatiiv

Ettevõte Macdermid Autotype, viimane želatiinipigmendiga paberi tootja, teatas 2009. aasta augustis tootmise lõpetamisest. Seda paberit on aga vaja traditsioonilise vaskplaadi valmistamiseks. Seega võib fotogravüüri protsess asenduda alternatiivsete graveerimistehnoloogiate ja -materjalidega.

Donald Farnsworthi kunstiseminaril "Magnolia Editions" töötati välja digitaalne "otse plaadile" fotogravüür, milles ei kasutata želatiini. Selle asemel kasutatakse trükise tegemiseks ultraviolett-akrüülprinterit, mis söövitab trükise vaskplaadile.

Fotogravüür mängib tähtsat rolli fotograafia arenguloos, seda praktiseeriti kui konkreetset pildi jäädvustamise meetodit. 1878. aastal Karel Kliči täiustatud fotogravüüri meetod – mis on kõige täpsem, ökonoomsem ja ilusam fotogravüüri trükiviis – on kasutusel tänapäevani.

Allikad

Peeter Tooming. "Hõbedane teekond". Kirjastus Valgus. Tallinn 1990. Lk 20–22.
http://www.photogravure.com

@@ 1. rida: / 1. rida: @@
+{{Toimeta|lisaja=Kuriuss|aasta=2019|kuu=märts}} {{Keeletoimeta|lisaja=Kuriuss|aasta=2019|kuu=märts}}
-{{keeletoimeta}}
-[[Pilt:Victor_Hugo.jpg|thumb|Fotogravüür Victor Hugost (1883)]]
+[[Pilt:Victor_Hugo.jpg|pisi|Fotogravüür Victor Hugost (1883)]]
-'''Fotogravüür''' on fotomehaanilise menetluse tulemusel saadud [[trükis]]. Trükis saadakse paberile trükiplaadi abil.
+'''Fotogravüür''' on fotomehaanilise menetluse tulemusel saadud [[trükis]], mis saadakse paberile trükiplaadi abil. Trükiplaat on valmistatud [[1852]]. aastal Talboti leiutatud meetodi järgi.
-Fotogravüüri täiustatud meetod, mis võeti laialdaselt kasutusele [[19. sajand]]i lõpus ja kasutatakse tänaseni, põhineb 1879.aastal [[Karel Klič]]i poolt välja töötatud meetodil. Tema nimest tuleb ka sõna "klišee" ('[[trükiplaat]]').
+Fotogravüüri täiustatud meetod, mis võeti laialdaselt kasutusele [[19. sajand]]i lõpus ja mida kasutatakse tänaseni, põhineb [[1879]]. aastal [[Karel Klič]]i välja töötatud meetodil. Tema nimest tuleb ka sõna "[[Klišee (trükindus)|klišee]]" ('[[trükiplaat]]').
 == Ajalugu ==
+Fotomehaaniline reprodutseerimine arenes välja [[19. sajand]]i lõpus, millega rahuldati üha kasvavat nõudlust fotoreprode järele. Esimesed fotogravüüri klišeed töötasid [[1820. aastad|1820. aastate]] lõpus välja fotograafiapioneerid [[William Fox Talbot]] [[Inglismaa]]l ja [[Nicéphore Niépce]] [[Prantsusmaa]]l.
+[[Pilt:View from the Window at Le Gras, Joseph Nicéphore Niépce.jpg|pisi|Maailma esimene foto (1826). Nicéphore Niépce. Vaade aknast Le Gras's]]
-Fotomehaaniline reprodutseerimine arenes välja [[19. sajand]]i lõpus, mis oli vastuseks fotoreproduktsiooni kasvavale nõudlusele. Esimesed fotogravüüri klišeed töötasid [[1820. aastad|1820-ndate]] lõpus välja fotograafia pioneerid [[William Fox Talbot]] [[Inglismaa]]l ja [[Nicéphore Niépce]] [[Prantsusmaa]]l.
+Esimese "valgusega joonistatud" kujutise sai prantslane Nicéphore Niépce [[1826]]. aastal. Ta kasutas [[lavendliõli]]ga kaetud [[vask]]- ja [[tina]]plaate. Niépce asetas plaadi objektiiviga varustatud [[pimekamber|pimekambris]] (''[[camera obscura]]'') kujutise tekkimise tasapinnale. Selle tulemusel sai Niépce [[negatiiv]]se reljeefse kujutise, mille kattis [[trükivärv]]iga ja tegi sellest [[positiiv]]sed pabertõmmised.
-[[Pilt:View from the Window at Le Gras, Joseph Nicéphore Niépce.jpg|thumb|260px|Maailma esimene foto (1826). Nicéphore Niépce. Vaade aknast Le Gras's]]
+Mitmeid eksperimente tegi ka inglane William Henry Fox Talbot. [[19. sajand]]i keskel töötas ta välja fotomehaanilise menetluse ja patenteeris selle [[1852]]. aastal nimetusega "fotogravüür" (''photographic engraving'').
-Esimese "valgusega joonistatud" kujutise sai prantslane Nicéphore Niépce aastal [[1826]]. Ta kasutas [[vask]]- või [[tina]]plaate, mis olid kaetud [[asfalt|asfaldi]], [[lavendliõli]] ja [[petrooleum]]i seguga. Niépce asetas plaadi objektiiviga varustatud ''[[camera obscura]]''s kujutise tekkimise tasapinnale. Kujutise saamiseks vajalik [[säriaeg]] pidi olema 4–8 tundi. Selle tulemusel sai Niépce [[negatiiv]]se reljeefse kujutise, mille kattis [[trükivärv]]iga ja tegi sellest [[positiiv]]sed pabertõmmised.
+Talbot avastas, et [[želatiin]], mis on muudetud valgustundlikuks kaaliumdikromaadilahusega, muutub [[valgus]]e käes hoidmisel lahustumatuks. Säärase želatiiniga kattis Talbot terasplaadi ja asetas siis sellele mõne lameda eseme (enamasti puulehe või taime). Pärast eksponeerimist pesi ta maha valgust mittesaanud ja seega lahustuva želatiini ning söövitas paljastunud [[metall]]i sobivate reaktiividega. Saadigi korralik sügavtrükiplaat, millega oli võimalik teha hulgaliselt kvaliteetseid tõmmiseid.
+Tänu oma kõrgele kvaliteedile oli fotogravüür kasutuses nii originaalväljatrükkide jaoks kui ka fotode paljundamisel.
-Mitmeid eksperimente teostas ka prantslane William Henry Fox Talbot. 19. sajandi keskel töötas ta välja fotomehaanilise menetluse ja patenteeris selle [[1852]]a. nimega "fotogravüür" ("''photographic engraving''"). Järgmise patendi võttis Talbot [[1858]]a. ("''photoglyphic engraving''").
+Fotogravüüri tehnoloogiat arendas edasi tšehhi kunstnik Karel Klič. Ta leiutas fotogravüüri täiustatud meetodi [[1879]]. aastal. Protsess, mis on tänapäevalgi kasutusel, kannab nime [[Talboti-Kliči protsess]].
+[[Pilt:Edward Burne-Jones Photogravure Hollyer.jpg|pisi|Fotogravüür Edward Burne-Jonesist (1898)]]
-Tänu oma kõrgele kvaliteedile oli fotogravüür kasutuses nii originaal väljatrükkide jaoks kui ka fotode paljundamisel.
-Fotogravüüri täiustatud vormi töötas välja [[tšehhi]] kunstnik Karel Klič [[1879]].aastal. Ta täiustas Talboti uuringuid. Protsess, mis on tänapäevalgi kasutusel, kannab nime [[Talboti-Kliči protsess]].
-[[Pilt:Edward Burne-Jones Photogravure Hollyer.jpg|thumb|Fotogravüür Edward Burne-Jonesist (1898)]]
 == Hilisemad fotogravüüri arendajad ==
+Mitmed fotogravüüri praktiseerijad, nt [[Peter Henry Emerson]], [[Alvin Langdon Coburn]] ja [[Alfred Stieglitz]], viisid selle reprodutseerimistehnika 19. sajandi lõpus kõrgele tasemele. Alfred Stieglitz jätkas põhjalikku tööd [[20. sajand]]i alguses seoses oma ajakirjaga [[Camera Work]] , mis oli Alvin Langdon Coburni fotogravüüridest.
-Mitu fotogravüüri praktiseerijat, näiteks [[Peter Henry Emerson]], [[Alvin Langdon Coburn]] ja [[Alfred Stieglitz]] viisid selle reprodutseerimistehnika 19. sajandi lõpus kõrgele tasemele. Alfred Stieglitz jätkas põhjalikku tööd [[20. sajand]]i alguses seoses oma ajakirjaga [["Camera Work"]], mis oli Alvin Langdon Coburni Coburni fotogravüüridest.
-Üks viimaseid suuri [[portfoolio]]id fotogravüüri alal oli [[Paul Strands]]i "Mehhiko fotod" ("''Photographs from Mexico''", [[1940]]). Kirjastus DaCapo Press andis selle uuesti välja [[1967]]a. nime all "Mehhiko portfoolio" ("''The Mexican Portfolio''").
+Üks viimaseid suuri raamatuid fotogravüüri alal oli [[Paul Strands]]i "Mehhiko fotod" ("Photographs from Mexico", [[1940]]). Kirjastus DaCapo Press andis selle uuesti välja [[1967]]. aastal pealkirjaga "Mehhiko portfoolio" ("The Mexican Portfolio").
-Fotogravüür on tulnud uuesti kasutusse tänu Aperture ja [[Jon Goodman]]ile, kes õppisid seda Euroopas. Fotogravüür on aktiivselt  praktiseeritud mõnekümnes töötoas üle maailma.
+Fotogravüür on võetud uuesti kasutusele tänu Aperture ja [[Jon Goodman]]ile, kes õppisid seda Euroopas. Fotogravüüriga tegeldakse mitmekümnes töötoas üle maailma.
-== Tehnika ==
+== Tehnoloogia ==
+Fotogravüüri plaadid läbivad mitu eraldi etappi.
+Filmipositiiv on valmistatud algsest fotograafilisest negatiivist. Väiksemat negatiivi saab laiendada paberilehele ja seejärel töödelda konkreetse tihedusega toonideks.
-Fotogravüüri plaadid läbivad mitu eraldiseisvat etappi:
+Pigmenteeritud želatiinleht tundlikuks muutmine: leht pannakse 3 minutiks 3,5% [[kaaliumdikromaat|kaaliumdikromaadi]]lahusesse ja seejärel kuivab leht [[pleksiklaas]]i pinnal.
-Filmipositiivi toon on valmistatud algsest fotograafilisest negatiivist. Väiksemat negatiivi saab laiendada paberilehele ja seejärel töödelda konkreetse tihedusega toonideks.
+[[Pilt:Photogravure steps.jpg|pisi|380px|Fotogravüüri etapid]]
-Pigmenteeritud želatiinleht tundlikuks muutmine: leht pannakse 3 minutiks 3,5% [[kaaliumdikromaat|kaaliumdikromaadi]] lahusesse ja seejärel kuivab leht [[pleksiklaas]]i pinnal.
+Järgmisel päeval tuleb panna filmipositiiv tundlikustatud lehele. Seejärel hoitakse seda [[ultraviolettkiirgus]]e all, mis läbib positiivi ja ekraani (kui kasutatakse kordamööda). Iga korraga valgus kõvendab želatiini.
+Želatiinkude tuleb kinnitada või "üle kanda" hästi lihvitud vaskplaadile jaheda veekihi all.
-[[Pilt:Photogravure steps.jpg|thumb|500px|Fotogravüüri etapid]]
-Järgmisel päeval tuleb panna filmipositiiv tundlikustatud lehele. Seejärel hoitakse seda [[ultraviolettkiirgus]]e all, mis läbib positiivi ja ekraani (kui sama positiivi kasutatakse korduvalt). Iga korraga valgus kõvendab želatiini.
+Kuumaveevannis tuleb eemaldada pabertoestus ning pesta maha pehmem, valgustamata želatiin. Tahke želatiini kiht jääb vaskplaadile.
-Želatiinkude tuleb kinnitada või "asetada" hästi lihvitud vaskplaadile jaheda veekihi all.
+Vaskplaati söövitatakse korduvalt [[raudkloriid]]i vannis (iga kord lahust lahjendades). Tihedust mõõdetakse [[Baume'i kraad]]ides. Pilt söövitatakse vaskplaadile raudkloriidiga, luues gravüürplaadi, millel on imepisikesed "augud". Tint koguneb "aukudesse", mida sügavam on vagu, seda rohkem on seal tinti.
-Kuumaveevannis tuleb eemaldada pabertoestus ja pesta maha pehmem, valgustamata želatiin. Tahke želatiini kiht jääb vaskplaadile.
-Vaskplaati tuleb söövitada korduvalt [[raudkloriid]]i vannis, mille lahus muutub järjest lahjemaks. Tihedus on mõõdetud [[Baume´i kraad]]ides. Pildi söövitab vaskplaadile raudkloriid, luues gravüürplaadi, millel on imepisikesed "augud" tindi erineva sügavuse hoidmiseks. "Augud" säilitavad tindi erineva paksuse, mis on fotogravüüri ainulaadne omadus.
 Viimaseks etapiks on trükkida puhastatud plaat.
@@ 48. rida: / 46. rida: @@
 == Alternatiiv ==
-Ettevõte [[Macdermid Autotype]], viimane želatiinipigmendiga paberi tootja, teatas [[2009]]. aasta augustis, et toodet enam ei valmistata. Seda paberit on aga vaja traditsioonilise vaskplaadi loomiseks. Seega võib fotogravüüri protsess asenduda alternatiivsete gravüüri tehnoloogiate ja materjalidega.
+Ettevõte [[Macdermid Autotype]], viimane želatiinipigmendiga paberi tootja, teatas [[2009]]. aasta augustis tootmise lõpetamisest. Seda paberit on aga vaja traditsioonilise vaskplaadi valmistamiseks. Seega võib fotogravüüri protsess asenduda alternatiivsete graveerimistehnoloogiate ja -materjalidega.
-[[Donald Farnsworth]]i kunstiseminaril "''Magnolia Editions''" arendati välja digitaalne "otse plaadile" fotogravüür, milles ei kasutata želatiini. Selle asemel kasutatakse trükise tegemiseks ultraviolett-akrüülprinterit, mis söövitab trükise vaskplaadile.
+[[Donald Farnsworth]]i kunstiseminaril "Magnolia Editions" töötati välja digitaalne "otse plaadile" fotogravüür, milles ei kasutata želatiini. Selle asemel kasutatakse trükise tegemiseks ultraviolett-akrüülprinterit, mis söövitab trükise vaskplaadile.
-Fotogravüür mängib tähtsat rolli fotograafia tekkes ja arengus, seda praktiseeriti kui konkreetset pildi jäädvustamise meetodit.
+Fotogravüür mängib tähtsat rolli fotograafia arenguloos, seda praktiseeriti kui konkreetset pildi jäädvustamise meetodit.
+[[1878]]. aastal Karel Kliči täiustatud fotogravüüri meetod – mis on kõige täpsem, ökonoomsem ja ilusam fotogravüüri trükiviis – on kasutusel tänapäevani.
-[[1878]] Karel Kliči poolt täiustatud fotogravüüri meetod - mis on kõige täpsem, ökonoomsem ja ilusam fotogravüüri trükkimisstiil - on kasutusel tänapäevani.
 == Allikad ==
+* Peeter Tooming. "Hõbedane teekond". Kirjastus Valgus. Tallinn 1990. Lk 20–22.
 * http://www.photogravure.com
+[[Kategooria:Fotograafia]]
+[[Kategooria:Trükindus]]
+[[fa:گراورسازی]]
-[[cs:Heliogravura]]
-[[da:Fotogravure]]
-[[de:Heliogravüre]]
-[[en:Photogravure]]
-[[fr:Photogravure]]
-[[pl:Heliograwiura]]
-[[ru:Фотогравюра]]