Nihilism: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 11. veebruar 2006, kell 21:57

Nihilism (ladina sõnast nihil 'eimiski') on filosoofiline positsioon või maailmavaade, mille järgi maailmal, aga eriti inimese elul ei ole tähendust, eesmärki, mõtet ega väärtust.

Terminit 'nihilism' kasutati esimesena Prantsusmaal 1787. Sõna 'nihilist' kasutati Prantsusmaal juba 1761, kuid mitte praeguses tähenduses, vaid ketserite kohta. Filosoofiasse tõi mõiste "nihilism" 1799 saksa filosoof Friedrich Heinrich Jacobi.

Eetikas ja moraalis tähendab nihilism autoriteedi, moraali ja sotsiaalsete tavade eitamist või koguni nende vastu võitlemist. Nihilistide meelest peaks moraal põhinema mitte kultuurilistele, vaid individuaalsetele alusele.

Filosoofias käsitles nihilismi esmakordselt Friedrich Nietzsche, kes kuulutas välja "väärtuste", s.o. kultuuri, moraali ja õiguse ümberhindamise. Nietzsche pidas kristlikke väärtusi nihilistlikeks ja nimetas kristlust nihilistlikuks religiooniks, sest selle meelest on maapealne elu mõttetu, olles vaid ettevalmistus surmajärgseks eluks. Nietzsche nägi väljapääsu nihilismist võimutahte ja sama igavese taastuleku mõtlemises, mida aga suudab mõtelda ja kanda ainult üliinimene.

Oswald Spengler pidas nihilismi langusühiskonna maailmavaateks. Martin Heideggeri eksistentsialismis oli nihilismi olemuseks metafüüsika; Albert Camus'l iseloomustas nihilism absurdset eksistentsi. 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse filosoofias väljendas nihilism kodanliku ühiskonna kriisi, selle võõrandunud teadvust.

19. sajandi II poolel tekkis Venemaal hulgaliselt revolutsioonilisi ja anarhistlikke liikumisi, mis eitasid aadlikultuuri, isevalitsuslikku korda, religiooni negatiivset külge (Lev Tolstoi) ja valitsevat moraali. Seetõttu tundus Venemaa valitsevatele ühiskonnakihtidele, et sellised liikumised eitavad üldse igasuguseid väärtusi, ja neid hakati kutsuma nihilistlikeks. See nimi levis laialdaselt tänu Ivan Turgenevi romaanile "Isad ja pojad" (1862). Sellest vaata lähemalt artiklist narodniklus.

Nüüdisajal on nihilism omane mitmele protestiliikumisele, näiteks pungile.

Vaata ka

Välislinke

@@ 7. rida: / 7. rida: @@
 Eetikas ja moraalis tähendab nihilism autoriteedi, [[moraal]]i ja sotsiaalsete tavade eitamist või koguni nende vastu võitlemist. Nihilistide meelest peaks moraal põhinema mitte kultuurilistele, vaid individuaalsetele alusele.
-[[Filosoofia]]s käsitles nihilismi esmakordselt [[Friedrich Nietzsche]], kes kuulutas välja "väärtuste", s.o. [[kultuur]]i, [[moraal]]i ja [[positiivne õigus|õigus]]e ümberhindamise. Nietzsche pidas [[kristlus|kristlikke]] väärtusi nihilistlikeks ja nimetas kristlust nihilistlikuks religiooniks, sest selle meelest on maapealne elu mõttetu, olles  vaid ettevalmistus surmajärgseks eluks. Nietzsche nägi väljapääsu nihilismist [[võimu tahe|võimu tahte]] ja [[sama igavene taastulek|sama igavese taastuleku]] mõtlemises, mida aga suudab mõtelda ja kanda ainult [[üliinimene]].
+[[Filosoofia]]s käsitles nihilismi esmakordselt [[Friedrich Nietzsche]], kes kuulutas välja "väärtuste", s.o. [[kultuur]]i, [[moraal]]i ja [[positiivne õigus|õigus]]e ümberhindamise. Nietzsche pidas [[kristlus|kristlikke]] väärtusi nihilistlikeks ja nimetas kristlust nihilistlikuks religiooniks, sest selle meelest on maapealne elu mõttetu, olles  vaid ettevalmistus surmajärgseks eluks. Nietzsche nägi väljapääsu nihilismist [[võimutahe|võimutahte]] ja [[sama igavene taastulek|sama igavese taastuleku]] mõtlemises, mida aga suudab mõtelda ja kanda ainult [[üliinimene]].
 [[Oswald Spengler]] pidas nihilismi langusühiskonna maailmavaateks. [[Martin Heidegger]]i [[eksistentsialism]]is oli nihilismi olemuseks [[metafüüsika]]; [[Albert Camus]]'l iseloomustas nihilism [[absurdne|absurdset]] [[olemine|eksistents]]i. [[19. sajand]]i lõpu ja [[20. sajand]]i alguse filosoofias väljendas nihilism kodanliku [[ühiskond|ühiskonna]] [[kriis]]i, selle [[võõrandumine|võõrandunud]] teadvust.