Fotogravüür

Fotogravüür on fotomehaanilise menetluse tulemusel saadud trükis, mis asetseb trükiplaadil. Esimesed fotogravüüri kližeed töötati välja 1820.aastate lõpus, nende autoriteks olid Henry Fox Talbot Inglismaal ja Nicephore Niepce Prantsusmaal. Fotogravüüri täiustatud meetod, mis võeti laialdaselt kasutusele 19.sajandi lõpus ja kasutatakse tänaseni, põhineb 1879.aastal Karel Klic´i poolt välja töötatud meetodil. Tema nimest tuleb ka sõna klišee ehk trükiplaat.

Ajalugu

Fotomehaaniline reprodutseerimine arenes välja 19.sajandi lõpus, mis oli vastuseks fotoreproduktsiooni kasvavale nõudlusele. Esimesed fotogravüüri vormid töötati välja 1820.aastate lõpus, nende autoriks olid fotograafia pioneerid Henry Fox Talbot Inglismaal ja Nicephore Niepce Prantsusmaal. Esimese "valgusega joonistatud" kujutise sai prantslane Joseph Nicephore Niepce aastal 1826. Ta kasutas valgustundliku elemendina vask- või tinaplaate, mis olid kaetud asfaldi, lavendliõli ja petrooleumi seguga. Ta asetas plaadi objektiiviga varustatud Camera Obscura´s kujutise tekkimise tasapinnale, kujutise saamiseks vajalik säriaeg pidi olema 4-8 tundi. Selle tulemusel sai Niepce negatiivse reljeefse kujutise, mille kattis trükivärviga ja tegi sellest positiivsed pabertõmmised.

Samuti tegi mitmeid eksperimente, mida on peetud fotogravüüri eelkäijateks, prantslane Henry Fox Talbot. Lõpuks töötas ta välja fotomehaanilise menetluse, mille patenteeris 1852.aastal kui fotogravüüri (photographic engraving) ja teise patenti võttis 1858.aastal (photoglyphic engraving). Tänu oma kõrgele kvaliteedile oli fotogravüür kasutuses nii originaal-väljatrükkide puhul kui ka fotode paljundamisel.

Fotogravüüri küpsema vormi töötas välja Tšehhi kunstnik Karel Klic, aastal 1878. Ta täiustas Talbot teadusuuringuid ning protsess, mis on tänapäevalgi kasutusel, kannab nime Talbot-Klic protsess.

Hilisemad fotogravüüri arendajad

Mitmed fotogravüüri praktiseerijad, näiteks Peter Henry Emerson, Coburn ja Stieglitz, viisid selle kunstivormi kõrgele tasemele 19.sajandi lõpus. Alfred Stieglitz jätkas tööd 20.sajandi alguses, põhjalikult seoses tema kirjatööga "Camera Work". See väljaanne oli Alvin Langdon Coburn´i fotogravüüridest - Coburn teostas oma töid eelkõige läbi fotogravüüri tehnika. Fotogravüür asendus hõbe-želatiin fotograafiaga peale Edwars S. Curtise gravüüri 1920.aastatel, põhjuseks hõbe-želatiini kiirus ja mugavus.

Üks viimaseid suuri portfoolioid fotogravüüri alal oli Paul Strand´si "Photographs from Mexico" (1940), uuesti välja antud nime all "The Mexican Portfolio" 1967.aastal DeCapo Press´i poolt. Fotogravüür on tulnud uuesti kasutusse tänu Aperture ja Jon Goodman´ile, kes õppisid seda Euroopas. Fotogravüür on praegu aktiivselt praktiseeritud mõnekümnes workshopis (töötoas) üle maailma.

Tehnika

• Fotogravüüri plaadid läbivad mitu eraldiseisvat etappi:

1. 1. Filmipositiivi toon on valmistatud algsest fotograafilisest negatiivist. Väiksemat negatiivi saab laiendada paberilehele ja seejärel töödelda konkreetse tihedusega erinevateks toonideks.
   2. Pigmenteeritud želatiin-lehe tundlikuks muutmine. Leht pannakse 3 minutiks 3,5% kaaliumdikromaadi lahusesse ja seejärel kuivab leht pleksiklaasi (Perspex) pinna vastas.
   3. Järgmisel päeval tuleb panna filmipositiiv sensibiliseeritud gravüüri koele. Positiiv on asetatud sensibiliseeritud lehele. Seejärel hoitakse seda ultraviolettkiirguse all. UV valgus läbib positiivi ja ekraani (kui kasutatakse järjepidevalt), iga korraga valgus kõvendab želatiini.
   4. Želatiinkoe kinnitamine või "asetamine" hästi lihvitud vasest plaadile jaheda veekihi all.
   5. Kuumavee vanni kasutamine, et eemaldada pabertoestus ning pesta maha pehmem, valgustamata želatiin. Tahke želatiini kiht jääb vaskplaadile.
   6. Vaskplaadi söövitamine korduvalt raudkloriidi vannis, tihedamast lahjema lahuseni, astmeliselt. Tihedus on mõõdetud Baume´i kraadides. Pilt on söövitatud vaskplaadile raudkloriidi kaudu, luues gravüürplaadi, millel on imepisikesed "augud" tindi erineva sügavuse hoidmiseks. "Augud" säilitavad tindi erineva paksuse, mis on fotogravüüri ainulaadne omadus.
   7. Trükkida puhastatud plaat.

Alternatiiv

Macdermid Autotype,viimane želatiini pigmendiga paberi tootja, teatas 2009a Augustis, et toodet ei valmistata enam. Seda paberit on aga vaja traditsioonilise vaskplaadi loomiseks. Seega fotogravüüri protsess võib asenduda alternatiivsete gravüüri tehnoloogiate ja materjalidega.

Donald Farnsworth´i kunsti workshopil Magnolia Editions arendati välja digitaalne „otse plaadile“ fotogravüür, mille puhul ei kasutata želatiini. Selle asemel kasutatakse vaskplaadile trükise tegemiseks UV akrüülprinterit, mille abil on võimalik trükis söövitada vaskplaadile.

Fotogravüür mängib tähtsat rolli fotograafia tekkes ja selle arengus. Kui algselt oli fotogravüür mõeldud eelkõige tehniliste probleemide lahendamiseks, siis ajapikku hakati seda praktiseerima kui üht konkreetset meetodit pildi jäädvustamiseks. 1878.aastal Karel Klic´i poolt täiustatud fotogravüüri meetod - mis on kõige täpsem, ökonoomsem ja ilusaim fotogravüüri trükkimisstiil - on kasutuses tänapäevani.

Allikad

• http://en.wikipedia.org/wiki/Photogravure
• http://www.photogravure.com
• http://en.wikipedia.org/wiki/William_Fox_Talbot
• http://en.wikipedia.org/wiki/Nic%C3%A9phore_Ni%C3%A9pce

[ca:Fotogravat] [en:Photoengraving] [es:Fotograbado] [it:Fotoincisione] [ru:Фотогравировка]