Mine sisu juurde

Lydia Koidula: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
P Tühistati kasutaja 193.40.110.50 (arutelu) tehtud muudatused ja pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille tegi Neptuunium.
Märgis: Tühistamine
Eemaldatud muudatus 5460506, mille tegi Pikne (arutelu) Tõendid, et Lydia Jannsen/Michelson nimetas end oma eluajal "Lydia Koidula", mitte lihtsalt Koidula?
Märgis: Eemaldamine
1. rida: 1. rida:
{{See artikkel| on kirjanikust; jõereisilaeva kohta vaata [[Lydia Koidula (jõelaev)]]; mootorpurjeka kohta vaata [[Lydia Koidula (mootorpurjekas)]].}}
{{See artikkel| on kirjanikust; jõereisilaeva kohta vaata [[Lydia Koidula (jõelaev)]]; mootorpurjeka kohta vaata [[Lydia Koidula (mootorpurjekas)]].}}
{{Infokast kirjanik
{{Infokast kirjanik
| nimi = Lydia Koidula
| nimi = Koidula
| pilt = Lydia Koidula-Sachker.jpg
| pilt = Lydia Koidula-Sachker.jpg
| pildisuurus = 200px
| pildisuurus = 200px
| pildiallkiri = Lydia Koidula (fotograaf [[Reinhold Sachker]])
| pildiallkiri = Koidula (fotograaf [[Reinhold Sachker]])


<!-- -->
<!-- -->
34. rida: 34. rida:
}}
}}


'''Lydia Koidula''' (sünninimi '''Lydia Emilie Florentine Jannsen'''; {{VanaKalendriAeg|24. detsember|1843|12. detsember}} [[Vana-Vändra vald]] – {{VanaKalendriAeg|11. august|1886|30. juuli}} [[Kroonlinn]]<ref name="ISIK">{{ISIK|2273}} (vaadatud 26.03.2016)</ref>) oli eesti luuletaja ja kirjanik, [[Johann Voldemar Jannsen]]i tütar.
'''Koidula''' (sünninimi '''Lydia Emilie Florentine Jannsen'''; {{VanaKalendriAeg|24. detsember|1843|12. detsember}} [[Vana-Vändra vald]] – {{VanaKalendriAeg|11. august|1886|30. juuli}} [[Kroonlinn]]<ref name="ISIK">{{ISIK|2273}} (vaadatud 26.03.2016)</ref>) oli eesti luuletaja ja kirjanik, [[Johann Voldemar Jannsen]]i tütar.


Kokku kirjutas ta 4 näidendit, 86 proosateost ja üle 300 luuletuse. Tema kuulsaimate luuletuste hulka kuuluvad "[[Mu isamaa on minu arm]]", "[[Kodu (Koidula luuletus)|Kodu]]" ja "[[Sind surmani]]". Koidula kirjutatud näidenditest võib tuntuimaks pidada 1872. aastal ilmunud "[[Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola]]".
Kokku kirjutas ta 4 näidendit, 86 proosateost ja üle 300 luuletuse. Tema kuulsaimate luuletuste hulka kuuluvad "[[Mu isamaa on minu arm]]", "[[Kodu (Koidula luuletus)|Kodu]]" ja "[[Sind surmani]]". Koidula kirjutatud näidenditest võib tuntuimaks pidada 1872. aastal ilmunud "[[Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola]]".


==Elulugu==
==Elulugu==
[[Fail:Lydia Koidula noores eas.jpg|pisi|püsti|vasakul|Lydia Koidula noores eas]]
[[Fail:Lydia Koidula noores eas.jpg|pisi|püsti|vasakul|Koidula noores eas]]
[[Pilt:Lydia Koidula A-37-3152.jpg|pisi|püsti|Lydia Koidula]]
[[Pilt:Lydia Koidula A-37-3152.jpg|pisi|püsti|Koidula]]
Lydia sündis esiklapsena Vändra kiriku köstri ja kooliõpetaja Johann Voldemar Jannseni peres. [[1850]] aprillis kolis pere Pärnusse, kus isa sai kooliõpetaja koha valmivas Ülejõe vallakoolis. [[1854]].aastani oli Lydia koduõppel, 10-aastaselt alustas ta õpinguid [[Pärnu Linna Kõrgem Tütarlastekool|Pärnu Linna Kõrgemas Tütarlastekoolis]], mille lõpetas [[1861]] detsembris. Juba kooli ajal abistas ta isa ajalehetöös – aastal 1857 alustas ilmumist Jannseni toimetatud nädalaleht [[Perno Postimees]]. [[1862]] sügisel sooritas Lydia Tartu Ülikooli juures koduõpetaja eksamid, kuid sellel alal ta tööle ei hakanud. [[1863]] detsembris kolis pere Pärnust Tartusse. Tartus elades võttis Lydia osa tärkavast eesti vaimuelust ning väljendas loomingus [[ärkamisaeg|ärkamisaja]] aateid. Lydia töötas kuni abiellumiseni isa ajalehe toimetuses, lugusid tõlkides ja kirjutades, lehe ilukirjanduslikku lisa "Jututuba" koostades, tellimustega tegeledes jms. Lydia kirjutised ilmusid lehes esialgu anonüümselt või isa nime all. [[1867]]. aastal algas Lydia kirjavahetus [[Friedrich Reinhold Kreutzwald]]iga.
Lydia sündis esiklapsena Vändra kiriku köstri ja kooliõpetaja Johann Voldemar Jannseni peres. [[1850]] aprillis kolis pere Pärnusse, kus isa sai kooliõpetaja koha valmivas Ülejõe vallakoolis. [[1854]]. aastani oli Lydia koduõppel, 10-aastaselt alustas ta õpinguid [[Pärnu Linna Kõrgem Tütarlastekool|Pärnu Linna Kõrgemas Tütarlastekoolis]], mille lõpetas [[1861]] detsembris. Juba kooli ajal abistas ta isa ajalehetöös – aastal 1857 alustas ilmumist Jannseni toimetatud nädalaleht [[Perno Postimees]]. [[1862]] sügisel sooritas Lydia Tartu Ülikooli juures koduõpetaja eksamid, kuid sellel alal ta tööle ei hakanud. [[1863]] detsembris kolis pere Pärnust Tartusse. Tartus elades võttis Lydia osa tärkavast eesti vaimuelust ning väljendas loomingus [[ärkamisaeg|ärkamisaja]] aateid. Lydia töötas kuni abiellumiseni isa ajalehe toimetuses, lugusid tõlkides ja kirjutades, lehe ilukirjanduslikku lisa "Jututuba" koostades, tellimustega tegeledes jms. Lydia kirjutised ilmusid lehes esialgu anonüümselt või isa nime all. [[1867]]. aastal algas Lydia kirjavahetus [[Friedrich Reinhold Kreutzwald]]iga.


21. novembril [[1871]] tehti avalikkusele teatavaks Lydia ja Tartu Ülikooli arstiteaduskonna läti rahvusest üliõpilase [[Eduard Michelson]]i kihlus. 19. veebruaril [[1873]] nad abiellusid ning asusid elama [[Kroonlinn]]a. Kroonlinnas elades jäi Lydia eemale oma sõprus- ja suhtlusringkonnast ning rahvuslikust liikumisest – see muserdas teda väga. Aastal [[1874]] sündis Lydial esimene laps – Hans Voldemar, kaks aastat hiljem sünnitas Lydia tütre, kellele pandi nimeks Hedvig. [[1876]]. aastal sõitis Lydia koos abikaasa ja pojaga ligi kaheks aastaks Saksamaale ja Austriasse, kuna Eduard sai õppestipendiumi. Noorim laps jäi Tartusse vanavanemate ja lapsehoidja hoolde. [[1878]]. aastal tuli Viinis ilmale tütar Anna. Lydia naasis lastega Tartusse, suvel nakatus poeg Hans nakkushaigusse ja suri 4-aastaselt. [[1884]] veebruaris sündis Lydial poeg Max, kes suri mõne päeva vanuselt. [[1885]]. aasta suvel kosutas Lydia koos tütardega tervist Kuressaare mudaravilas.
21. novembril [[1871]] tehti avalikkusele teatavaks Lydia ja Tartu Ülikooli arstiteaduskonna läti rahvusest üliõpilase [[Eduard Michelson]]i kihlus. 19. veebruaril [[1873]] nad abiellusid ning asusid elama [[Kroonlinn]]a. Kroonlinnas elades jäi Lydia eemale oma sõprus- ja suhtlusringkonnast ning rahvuslikust liikumisest – see muserdas teda väga. Aastal [[1874]] sündis Lydial esimene laps – Hans Voldemar, kaks aastat hiljem sünnitas Lydia tütre, kellele pandi nimeks Hedvig. [[1876]]. aastal sõitis Lydia koos abikaasa ja pojaga ligi kaheks aastaks Saksamaale ja Austriasse, kuna Eduard sai õppestipendiumi. Noorim laps jäi Tartusse vanavanemate ja lapsehoidja hoolde. [[1878]]. aastal tuli Viinis ilmale tütar Anna. Lydia naasis lastega Tartusse, suvel nakatus poeg Hans nakkushaigusse ja suri 4-aastaselt. [[1884]] veebruaris sündis Lydial poeg Max, kes suri mõne päeva vanuselt. [[1885]]. aasta suvel kosutas Lydia koos tütardega tervist Kuressaare mudaravilas.


Lydia Koidula suri [[1886]]. aastal [[rinnavähk]]i ning maeti Kroonlinna. Aastal [[1946]] toodi tema [[põrm]] [[Tallinn]]a ja sängitati [[Metsakalmistu]]le. Luuletaja mehe ja tema noorelt surnud lapse kirstud jäid aga perekonna hauaplatsile Kroonlinna kalmistul<ref>[http://paber.ekspress.ee/Arhiiv/1999/25/Aosa/Elu.html Ainult üks kirst], Eesti Ekspress</ref>.
Koidula suri [[1886]]. aastal [[rinnavähk]]i ning maeti Kroonlinna. Aastal [[1946]] toodi tema [[põrm]] [[Tallinn]]a ja sängitati [[Metsakalmistu]]le. Luuletaja mehe ja tema noorelt surnud lapse kirstud jäid perekonna hauaplatsile Kroonlinna kalmistul<ref>[http://paber.ekspress.ee/Arhiiv/1999/25/Aosa/Elu.html Ainult üks kirst], Eesti Ekspress</ref>.


==Looming==
==Looming==
[[Fail:L. Koidula Kroonlinnas.jpg|pisi|vasakul|püsti|Lydia Koidula Kroonlinnas, 1886]]
[[Fail:L. Koidula Kroonlinnas.jpg|pisi|vasakul|püsti|Koidula Kroonlinnas, 1886]]
Koidula oli oma aja luule suurkuju, romantiline isamaalaulik. Tema varasem looming koosnes põhiliselt tõlgetest-mugandustest saksakeelsetest kirjatöödest. 1861 ilmus Perno Postimehes Lydia trükidebüüt – tõlgitud lugu "Kivirist". 1863 ilmus eraldi raamatukesena "Ojamölder ja tema minia". Selle kaanel oli ka tema nimi: Lydia Jannsen. Teos oli vaba mugandus saksa kirjaniku L. Würdigi jutust "Auf der Grabenmühle oder Geld und Herz". 1865 ilmus Lydia teine raamat (seekord isa nime all), taas mugandus (saksa kirjaniku W.O.v.Horni teose "Huaskar" aineil) – "Peru oma viimane Inka". Lydia luuledebüüt ilmus 28. juulil 1865 [[Eesti Postimees|Eesti Postimehes]] – luuletus "Koddo" ilmus nimemärgi "L" all. [[1866]] märtsis ilmus anonüümselt õhuke luulekogu "[[Vainulilled]]" ("Waino-Lilled", 32 luuletust, inspireeritud saksa luulest). Peagi lisandus teine luulekogu, "[[Emajõe ööbik]]" ("Emmajöe Öpik" [[1867]]). Sellest sattus vaimustusse [[Carl Robert Jakobson]], kes soovis kogumikust lisada luuletusi oma värskeltilmuvasse "Kooli lugemise raamatusse" ning andis anonüümsele autorile kirjanikunime L.KOIDULA. Selle raamatu kaudu said Koidula luuletused rahva seas üldtuntuks ja armastatuks. Edaspidi ilmusid tema luuletused Eesti Postimehes lühendallkirjaga L.K..d.la
Koidula oli oma aja luule suurkuju, romantiline isamaalaulik. Tema varasem looming koosnes põhiliselt tõlgetest-mugandustest saksakeelsetest kirjatöödest. 1861 ilmus Perno Postimehes Lydia trükidebüüt – tõlgitud lugu "Kivirist". 1863 ilmus eraldi raamatukesena "Ojamölder ja tema minia". Selle kaanel oli ka tema nimi: Lydia Jannsen. Teos oli vaba mugandus saksa kirjaniku L. Würdigi jutust "Auf der Grabenmühle oder Geld und Herz". 1865 ilmus Lydia teine raamat (seekord isa nime all), taas mugandus (saksa kirjaniku W. O. v. Horni teose "Huaskar" aineil) – "Peru oma viimane Inka". Lydia luuledebüüt ilmus 28. juulil 1865 [[Eesti Postimees|Eesti Postimehes]] – luuletus "Koddo" ilmus nimemärgi "L" all. [[1866]] märtsis ilmus anonüümselt õhuke luulekogu "[[Vainulilled]]" ("Waino-Lilled", 32 luuletust, inspireeritud saksa luulest). Peagi lisandus teine luulekogu, "[[Emajõe ööbik]]" ("Emmajöe Öpik" [[1867]]). Sellest sattus vaimustusse [[Carl Robert Jakobson]], kes soovis kogumikust lisada luuletusi oma värskeltilmuvasse "Kooli lugemise raamatusse" ning andis anonüümsele autorile kirjanikunime L.KOIDULA. Selle raamatu kaudu said Koidula luuletused rahva seas üldtuntuks ja armastatuks. Edaspidi ilmusid tema luuletused Eesti Postimehes lühendallkirjaga L.K..d.la


1868 ilmus Eesti Postimehe "Jututoas" Lydia esimene pikem algupärane proosatöö "Ainuke".
1868 ilmus Eesti Postimehe "Jututoas" Lydia esimene pikem algupärane proosatöö "Ainuke".
67. rida: 67. rida:


Aastal 1944 nimetati Pärnu II Keskkool ümber Lydia Koidula nimeliseks Pärnu II Keskkooliks (praegu [[Pärnu Koidula Gümnaasium]]).
Aastal 1944 nimetati Pärnu II Keskkool ümber Lydia Koidula nimeliseks Pärnu II Keskkooliks (praegu [[Pärnu Koidula Gümnaasium]]).
Aastail 1992–2011 kasutusel olnud Eesti 100-[[Eesti kroon|kroonisel]] rahatähel oli kujutatud Lydia Koidulat.
Aastail 1992–2011 kasutusel olnud Eesti 100-[[Eesti kroon|kroonisel]] rahatähel oli kujutatud Koidulat.


==Teosed==
==Teosed==
92. rida: 92. rida:


==Isiklikku==
==Isiklikku==
[[Fail:Lydia Koidula rahvariietes.jpg|pisi|püsti|Lydia Koidula rahvariietes]]
[[Fail:Lydia Koidula rahvariietes.jpg|pisi|püsti|Koidula rahvariietes]]
Lydial oli viis õde-venda: Eugenie Cäcilie Fanni Rosenthal (Jannsen, 1845–1897), Johannes (Johann) Emil Leopold Jannsen (1847–1880), August Julius Wilhelm Jannsen (1849–1869), Heinrich (Harry) Woldemar Amandus Jannsen (1851–1913) ja Eugen Friedrich Reinhold Jannsen (1853–1930).
Lydial oli viis õde-venda: Eugenie Cäcilie Fanni Rosenthal (Jannsen, 1845–1897), Johannes (Johann) Emil Leopold Jannsen (1847–1880), August Julius Wilhelm Jannsen (1849–1869), Heinrich (Harry) Woldemar Amandus Jannsen (1851–1913) ja Eugen Friedrich Reinhold Jannsen (1853–1930).


115. rida: 115. rida:
*[http://dea.nlib.ee/fullview.php?pid=s985550&nid=53218&frameset=1 "Koidula tütarde karm saatus"] Postimees, 13. august 1934, lk 5.
*[http://dea.nlib.ee/fullview.php?pid=s985550&nid=53218&frameset=1 "Koidula tütarde karm saatus"] Postimees, 13. august 1934, lk 5.


{{JÄRJESTA:Koidula, Lydia}}
{{JÄRJESTA:Koidula}}
[[Kategooria:Eesti luuletajad]]
[[Kategooria:Eesti luuletajad]]
[[Kategooria:Eesti Kirjameeste Seltsi liikmed]]
[[Kategooria:Eesti Kirjameeste Seltsi liikmed]]

Redaktsioon: 3. oktoober 2019, kell 13:26

 See artikkel on kirjanikust; jõereisilaeva kohta vaata Lydia Koidula (jõelaev); mootorpurjeka kohta vaata Lydia Koidula (mootorpurjekas).
Koidula
Koidula (fotograaf Reinhold Sachker)
Sünninimi Lydia Emilie Florentine Jannsen
Sündinud 24. detsember 1843
Vana-Vändra vald
Surnud 11. august 1886 (42-aastaselt)
Kroonlinn, Vene keisririik
Puhkepaik Metsakalmistu, Tallinn
Rahvus eestlane
Haridus Pärnu Linna Kõrgem Tütarlastekool
Kirjandusvool Rahvusromantism
Tuntud teoseid
Abikaasa Eduard Michelson (a. 1873)
Lapsed 4
Sugulased Johann Voldemar Jannsen (isa)
Autogramm

Koidula (sünninimi Lydia Emilie Florentine Jannsen; 24. detsember (vkj 12. detsember) 1843 Vana-Vändra vald – 11. august (vkj 30. juuli) 1886 Kroonlinn[1]) oli eesti luuletaja ja kirjanik, Johann Voldemar Jannseni tütar.

Kokku kirjutas ta 4 näidendit, 86 proosateost ja üle 300 luuletuse. Tema kuulsaimate luuletuste hulka kuuluvad "Mu isamaa on minu arm", "Kodu" ja "Sind surmani". Koidula kirjutatud näidenditest võib tuntuimaks pidada 1872. aastal ilmunud "Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola".

Elulugu

Koidula noores eas
Koidula

Lydia sündis esiklapsena Vändra kiriku köstri ja kooliõpetaja Johann Voldemar Jannseni peres. 1850 aprillis kolis pere Pärnusse, kus isa sai kooliõpetaja koha valmivas Ülejõe vallakoolis. 1854. aastani oli Lydia koduõppel, 10-aastaselt alustas ta õpinguid Pärnu Linna Kõrgemas Tütarlastekoolis, mille lõpetas 1861 detsembris. Juba kooli ajal abistas ta isa ajalehetöös – aastal 1857 alustas ilmumist Jannseni toimetatud nädalaleht Perno Postimees. 1862 sügisel sooritas Lydia Tartu Ülikooli juures koduõpetaja eksamid, kuid sellel alal ta tööle ei hakanud. 1863 detsembris kolis pere Pärnust Tartusse. Tartus elades võttis Lydia osa tärkavast eesti vaimuelust ning väljendas loomingus ärkamisaja aateid. Lydia töötas kuni abiellumiseni isa ajalehe toimetuses, lugusid tõlkides ja kirjutades, lehe ilukirjanduslikku lisa "Jututuba" koostades, tellimustega tegeledes jms. Lydia kirjutised ilmusid lehes esialgu anonüümselt või isa nime all. 1867. aastal algas Lydia kirjavahetus Friedrich Reinhold Kreutzwaldiga.

21. novembril 1871 tehti avalikkusele teatavaks Lydia ja Tartu Ülikooli arstiteaduskonna läti rahvusest üliõpilase Eduard Michelsoni kihlus. 19. veebruaril 1873 nad abiellusid ning asusid elama Kroonlinna. Kroonlinnas elades jäi Lydia eemale oma sõprus- ja suhtlusringkonnast ning rahvuslikust liikumisest – see muserdas teda väga. Aastal 1874 sündis Lydial esimene laps – Hans Voldemar, kaks aastat hiljem sünnitas Lydia tütre, kellele pandi nimeks Hedvig. 1876. aastal sõitis Lydia koos abikaasa ja pojaga ligi kaheks aastaks Saksamaale ja Austriasse, kuna Eduard sai õppestipendiumi. Noorim laps jäi Tartusse vanavanemate ja lapsehoidja hoolde. 1878. aastal tuli Viinis ilmale tütar Anna. Lydia naasis lastega Tartusse, suvel nakatus poeg Hans nakkushaigusse ja suri 4-aastaselt. 1884 veebruaris sündis Lydial poeg Max, kes suri mõne päeva vanuselt. 1885. aasta suvel kosutas Lydia koos tütardega tervist Kuressaare mudaravilas.

Koidula suri 1886. aastal rinnavähki ning maeti Kroonlinna. Aastal 1946 toodi tema põrm Tallinna ja sängitati Metsakalmistule. Luuletaja mehe ja tema noorelt surnud lapse kirstud jäid perekonna hauaplatsile Kroonlinna kalmistul[2].

Looming

Koidula Kroonlinnas, 1886

Koidula oli oma aja luule suurkuju, romantiline isamaalaulik. Tema varasem looming koosnes põhiliselt tõlgetest-mugandustest saksakeelsetest kirjatöödest. 1861 ilmus Perno Postimehes Lydia trükidebüüt – tõlgitud lugu "Kivirist". 1863 ilmus eraldi raamatukesena "Ojamölder ja tema minia". Selle kaanel oli ka tema nimi: Lydia Jannsen. Teos oli vaba mugandus saksa kirjaniku L. Würdigi jutust "Auf der Grabenmühle oder Geld und Herz". 1865 ilmus Lydia teine raamat (seekord isa nime all), taas mugandus (saksa kirjaniku W. O. v. Horni teose "Huaskar" aineil) – "Peru oma viimane Inka". Lydia luuledebüüt ilmus 28. juulil 1865 Eesti Postimehes – luuletus "Koddo" ilmus nimemärgi "L" all. 1866 märtsis ilmus anonüümselt õhuke luulekogu "Vainulilled" ("Waino-Lilled", 32 luuletust, inspireeritud saksa luulest). Peagi lisandus teine luulekogu, "Emajõe ööbik" ("Emmajöe Öpik" 1867). Sellest sattus vaimustusse Carl Robert Jakobson, kes soovis kogumikust lisada luuletusi oma värskeltilmuvasse "Kooli lugemise raamatusse" ning andis anonüümsele autorile kirjanikunime L.KOIDULA. Selle raamatu kaudu said Koidula luuletused rahva seas üldtuntuks ja armastatuks. Edaspidi ilmusid tema luuletused Eesti Postimehes lühendallkirjaga L.K..d.la

1868 ilmus Eesti Postimehe "Jututoas" Lydia esimene pikem algupärane proosatöö "Ainuke".

Koidula luule Tartu-aastate paremik ilmus väljaandes "Eesti Postimehe Kalender ehk aastaraamat 1871. aasta peale".

Vanemuise seltsis oma näidendeid (1870 "Saaremaa onupoeg", 1871 "Säärane mulk") lavastades pani ta aluse eesti teatrile.

Oma loominguperioodi vältel kirjutas ta 4 näidendit, 7 artiklit, 86 proosatööd ja üle 300 luuletuse.

Mälestuse jäädvustamine

Koidula autograaf 100-kroonisel rahatähel
Lydia Koidula monument Pärnus

Juunis 1929 avati Pärnus Koidula monument, mille autor on Amandus Adamson. Avamisjärgsel pidustusel Endla teatrimajas pidas Koidulast kõne Aino Kallas.

Pärnus asub Koidula memoriaalmuuseum.

Aastal 1944 nimetati Pärnu II Keskkool ümber Lydia Koidula nimeliseks Pärnu II Keskkooliks (praegu Pärnu Koidula Gümnaasium). Aastail 1992–2011 kasutusel olnud Eesti 100-kroonisel rahatähel oli kujutatud Koidulat.

Teosed

Luulekogud

Avaldatud postuumselt

  • 1925 "Kogutud luuletused"
  • 1934 "Valitud laulud"
  • 1943 "Valitud luuletused"
  • 1948 "Valik luulet"
  • 1949 "Valitud luuletused"
  • 1957 "Teosed" I: Luuletused, II: Jutud ja näidendid
  • 1967 "Väike luuleraamat"
  • 1969 "Luuletused" (tekstikriitiline väljaanne)
  • 1978, 1993 "Mu isamaa on minu arm"
  • 2005 "Löö, süda, õitsele!"

Luuletusi

Isiklikku

Koidula rahvariietes

Lydial oli viis õde-venda: Eugenie Cäcilie Fanni Rosenthal (Jannsen, 1845–1897), Johannes (Johann) Emil Leopold Jannsen (1847–1880), August Julius Wilhelm Jannsen (1849–1869), Heinrich (Harry) Woldemar Amandus Jannsen (1851–1913) ja Eugen Friedrich Reinhold Jannsen (1853–1930).

Tema tütred kasvasid Kroonlinnas saksa- ja venekeelses keskkonnas. Hedvig (Hedda) Michelson (1876–1941) elas ja töötas Peterburis. Anna Michelson (1878–1965) õppis ja elas Prantsusmaal ja Itaalias, viibis aastail 1934–1944 Eestis ning seejärel surmani taas Itaalias, Firenzes.

Viited

  1. ↑ Lydia Koidula Eesti biograafilises andmebaasis ISIK (vaadatud 26.03.2016)
  2. ↑ Ainult üks kirst, Eesti Ekspress

Kirjandus

  • Karl Mihkla, "Lydia Koidula elu ja looming", Eesti Raamat, Tallinn, 1965
  • Aino Kallas, "Tähelend", Eesti Raamat, Tallinn, 1999
  • Madli Puhvel, "Lydia Koidula. Elu ja aeg", Ajakirjade Kirjastus 2016
  • Malle Salupere, "Koidula: Ajastu taustal, kaasteeliste keskel", Tänapäev 2017

Välislingid

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Lydia_Koidula&oldid=5460912"