Mine sisu juurde

Eesti Vabariigi naisministrid

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia
Redaktsioon seisuga 22. november 2011, kell 16:25 kasutajalt Numbriga kärumees (arutelu | kaastöö)

Ülevaade Eesti Vabariigi naisministritest ja nende tegevusest aastatel 1971-2011.

Arvukus ja kuuluvus

Aastatel 1918-1971 polnud Eesti Vabariigi täidesaatva võimu liikmete seas ühtegi naist. Esimene naisminister nimetati ametisse 1971. aastal ning sellest ajast kuni 2011. aastani on Eestil kokku olnud 19 naisministrit 29 korral. Osad neist on kuulunud eksiilvalitsusse ning teised üleminekuvalitsuse või taasiseseisvunud Eesti täidesaatva võimu koosseisu. Eksiilvalitsuses Rootsis olid ministriteks Renate Kaasik ja Aino Lepik von Wirén. Edgar Savisaare üleminekuvalitsuses oli esindatud Siiri Oviir ning Tiit Vähi omas Klaara Hallik. Ülejäänud naised on kõik juba taasiseseisvunud Eesti Vabariigi ajal ametis olnud. Naiste osakaal Eesti valitsuses on tavaliselt madal. Keskmiselt on aastatel 1971-2011 iga täidesaatva võimu koosseisu kuulunud kaks naist. Erandina paistab silma Siim Kallase aegne võimukorraldus, milles töötas ministrina viis naist, moodustades 36% valitsuse liikmetest.

Ametiaeg

Kõige rohkem on naistest Eestis minister olnud Siiri Oviir (kolm korda) ning talle järgnevad kahe korraga Liia Hänni, Liina Tõnisson, Tiiu Aro, Andra Veidemann, Signe Kivi, Mailis Reps (Rand), Kristiina Ojuland ja Ester Tuiksoo. Ühekordse ametiajaga on Eestis ministrirolli täitnud Renate Kaasik, Aino Lepik von Wirén, Klaara Hallik, Lagle Parek, Marju Lauristin, Katrin Saks, Laine Randjärv (Jänes), Urve Palo, Maret Maripuu, Keit Pentus.

Roll valitsuses

Tiina Raitviir (2004) kirjutab, et „Nii Eestis kui teistes riikides on sageli tavaks, et naisministrid täidavad kõige sagedamini sotsiaal-kultuurilisi funktsioone, olles rakendatud sotsiaal-, rahvastiku-, kultuuri- ja haridusministrina“[1]. Selle väite tõestuseks räägib statistika, mille järgi kahekümne üheksast korrast on sotsiaalministrirollis olnud naised viiel, rahvastiku ja kultuuri kolmel ning hariduse kahel korral. Raskesti kättesaadavad on BEIS-tüpoloogia[2] järgi jagatud alusfunktsiooni täitjate ja infrastruktuuriga tegelevate ministrite kohad.

Naisministritega Vabariigi Valitsused:[3]

  • Alates 32. valitsusest sai Eesti esimeseks naisministriks Renate Kaasik, kes oli ametis Heinrich Marga eksiilvalitsuses Rootsis 1971-1990.
  • 33. valitsuse kui Enno Penno eksiilvalitsuse koosseisus aastatel 1990-1992 oli kohtuministriks Aino Lepik von Wirén.
  • 34. valitsus Siiri Oviir sotsiaalhooldusministrina Savisaare üleminekuvalitsuses 1990-1992.
  • 35. valitsus Klaara Hallik oli rahvussuhete minister Tiit Vähi üleminekuvalitsuses 1992. aastal.
  • 36. valitsus Lagle Parek 1992-1993 siseminister, Marju Lauristin 1992-1994 sotsiaalminister, Liia Hänni 1992-1994 reformiminister.
  • 37. valitsus Liia Hänni 1994-1995 reformiminister.
  • 38. valitsus Liina Tõnisson 1995. aastal kui majandusminister ja Siiri Oviir 1995. aastal sotsiaalminister.
  • 39. valitsus Tiiu Aro 1996-1997 sotsiaalminister ja Andra Veidemann 1996-1997 eurominister.
  • 40. valitsus Tiiu Aro 1997-1999 sotsiaalminister, Andra Veidemann 1997-1999 rahvastikuminister.
  • 41. valitsus Signe Kivi 1999-2002 kultuuriminister, Katrin Saks 1999-2002 rahvastikuminister.
  • 42. valitsus Mailis Reps (Rand) 2002-2003 haridus- ja teadusminister, Signe Kivi 2002 kultuuriminister, Liina Tõnisson 2002-2003 majandus- ja kommunikatsiooniminister, Siiri Oviir 2002-2003 sotsiaalminister, Kristiina Ojuland 2002-2003 välisminister.
  • 43. valitsus Ester Tuiksoo 2004-2005 põllumajandusminister, Kristiina Ojuland 2003-2005 välisminister.
  • 44. valitsus Mailis Reps (Rand) 2005-2007 haridus- ja teadusminister, Ester Tuiksoo 2005-2007 põllumajandusminister.
  • 45. valitsus Laine Randjärv (Jänes) 2007-2011 kultuuriminister, Urve Palo 2007-2009 rahvastikuminister, Maret Maripuu 2007-2009 sotsiaalminister.
  • 46. valitsus Keit Pentus alates 2011. aastat keskkonnaminister.

Taganemised

2002. aastal rahuldati kultuuriminister Signe Kivi tagasiastumispalve seoses mitme miljoni krooni kadumisega Kultuurkapitalist. 2005. aastal vabastas Eesti president Arnold Rüütel peaminister Juhan Partsi palvel ametist väliminister Kristiina Ojulandi. Ajendiks oli usalduse kaotamine Ojulandi vastu, kes oli vastutav 91 saladokumendi kadumise eest välisministeeriumi arhiivist aastatel 1996-2004. 2009. aastal astus pärast ebaõnnestunud umbusaldusavaldust vabatahtlikult ametikohalt tagasi sotsiaalminister Maret Maripuu. Umbusalduse põhjuseks oli oponentide kahtlus Maripuu initsiatiivil läbiviidavate uuenduste mõistlikkuses.

Viited

  1. ↑ Tiina Raitviir (2011) „Naised poliitikas“, rmt: Raili Marling (toim.) Sissejuhatus soouuringutesse. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 158-159.
  2. ↑ Soolise võrdõiguslikkuse kompetentsikeskus. Põhiterminid. http://gender.sm.ee/index.php?097943390 (külastatud 13.11.2011).
  3. ↑ Vabariigi Valitsus. Valitsuste loetelu. http://www.valitsus.ee/et/valitsus/valitsuste-loetelu (külastatud 13.11.2011).

Kirjandus

  • Eesti Naisüliõpilaste Selts; Tartu Ülikooli eetikakeskus (2007) Eesti Vabariigi naisministrid. Koguteos naistest poliitika tipus. Tartu: Eesti Keele Sihtasutus.

Vaata ka

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eesti_Vabariigi_naisministrid&oldid=2781045"