Värviteooria
Värviteooria ehk värvusõpetus on õpetus värvuste korrastamisest mingisse süsteemi.
Värviteooria eri harud käsitlevad järgmisi nähtusi:
- Värvuse füüsikaline teke ja seos teatud lainepikkusega
- Värvuste segunemise ja segamise seaduspärasused aditiivses ja subtraktiivses värvisünteesis, primaarvärvused
- Värvuste jaotus matemaatiliselt kirjeldatavatesse värvisüsteemidesse (tooni, kromaatilisuse jm karakteristikute alusel)
- Värvuste mõõtmine ehk kolorimeetria
Värviteooriat tuleb eristada värvitajust, värvipsühholoogiast ja värvipigmentide ja sideainete keemiast ning praktilisest kasutamisest kujutavas kunstis.
Värviteoreetikuid
Värvusi on püütud süstematiseerida juba alates antiikajast, kuid enamasti põhinesid need praktilistel tähelepanekutel kunstis kasutatavate värvipigmentide segamise ja lahjendamise kohta. Esimese füüsikal põhineva katse värve korrastada tegi Isaac Newton, kes toetus tähelepanekule, et prisma lahutab valge valguse spektri nähtavateks värvideks. Fenomeni kirjeldas Newtoni teos "Optika" 1704. aastal.
Värvusi ja nende omadusi, samuti värvuste tajumise ja koosmõju nähtusi on rohkem või vähem süsteemselt käsitlenud oma teostes näiteks järgmised autorid:
- Demokritos (u 460. eKr – u 370. eKr), filosoof
- Leon Battista Alberti (1404–1472), arhitekt, maalikunstnik, polühistor ja kunstiteoreetik
- Leonardo da Vinci (1452–1519), maalikunstnik ja polühistor
- Sigfrid Aronus Forsius (u 1550 – 1624), vaimulik, astronoom ja loodusteadlane
- Isaac Newton (1643–1727), füüsik
- Louis-Bertrand Castel (1688–1757), matemaatik ja füüsik
- Tobias Mayer (1723–1762), astronoom, matemaatik, füüsik, geograaf ja kartograaf
- Johann Heinrich Lambert (1728–1777) matemaatik ja füüsik
- Christian Ernst Wünsch (1744–1828) matemaatik ja arst
- Matthias Klotz (1748–1821) maalikunstnik
- Johann Wolfgang von Goethe (1749–1832) kirjanik ja universaalõpetlane
- Arthur Schopenhauer (1788–1860), filosoof
- Thomas Young (1773–1829), silmaarst ja füüsik
- Philipp Otto Runge (1777–1810), maalikunstnik
- George Field (1777–1854), keemik
- Eugène Chevreul (1786–1889), värvikeemik
- Jan Evangelista Purkyně (1787–1869), tajupsühholoog
- Gustav Theodor Fechner (1801–1887), arst ja natuurfilosoof
- Hermann Graßmann (1809–1877), matemaatik, füüsik ja keeleteadlane
- Hermann von Helmholtz (1821–1894) füüsik ja universaalõpetlane
- Wilhelm Wundt (1832–1920), füsioloog
- Ewald Hering (1834–1918), füsioloog
- Wilhelm von Bezold (1837–1907), füüsik
- Wilhelm Ostwald (1853–1932), universaalõpetlane
- Adolf Hölzel (1853–1934), maalikunstnik ja õppejõud
- Albert Henry Munsell (1858–1918), maalikunstnik
- Robert Thomas Dietrich Luther (1868–1945), fotograaf
- Paul Baumann (1869–1961), värvikaardikomplektide ja -atlaste tootja
- Otto Prase (1874–1956), maalija ja dekoratiivkunstnik
- Erwin Schrödinger (1887–1961), kvantfüüsik
- Johannes Itten (1888–1967), Bauhausi maalikunsti õppejõud
- Josef Albers (1888–1976), maalikunstnik ja kunstiteoreetik
- Hinnerk Scheper (1897–1957), Bauhausi maalikunsti õppejõud
- Siegfried Rösch (1899–1984), mineraloog
- Manfred Richter (1905–1990), füüsik
- Heinrich Frieling (1910–1966) zooloog ja värvipsühholoog
- Max Lüscher (1923–), psühholoog ja filosoof
- Harald Küppers (1928–), trükitehnika spetsialist ja värviteoreetik