Wilhelm Lehmbruck

Wilhelm Lehmbruck (4. jaanuar 1881 Meiderich – 25. märts 1918 Berliin) oli saksa skulptor, maalikunstnik ja graafik. Teda peetakse üheks esimestest, kui mitte esimeseks moodsa aja kunstnikuks, kes eiras oma loomingus inimkeha loomulikke proportsioone.

Lehmbruck on tuntud gootikast mõjutatud sihvakate ning pikaks- ja väljavenitatud ekspressionistlike figuuride poolest.

Noorus ja õpingud

Wilhelm Lehmbruck sündis Duisburgi lähedal Meiderichi linnas kaheksalapselise perekonna neljanda lapsena.

Aastatel 1895–1899 õppis Lehmbruck Düsseldorfi rakenduskunsti koolis kohaliku omavalitsuse stipendiaadina skulptuuri ja dekoratiivkunsti. Pärast kooli lõpetamist teenis ta 1899–1901 elatist teaduskirjanduse illustraatorina.

1901–1907 õppis ta Düsseldorfi kunstiakadeemias (Kunstakademie Dusseldorf) skulptor Karl Jansseni käe all.

Aasta enne akadeemia lõpetamist astus Lehmbruck üles oma esimese näitusega Kölnis Saksa Kunstausstellung, lisaks külastas ta Inglismaad, Hollandit, Itaaliat ja Pariisi Prantsusmaal. Ilmselt reisil nähtud ja kogetud Itaalia kõrgrenessansi kunsti mõjul ilmus Lehmbrucki loomingusse ema ja lapse motiiv.

1906. aastal, õpingute viimasel aastal, valmis Lehmbruckil oma tulevase abikaasa Anita Kaufmanni esimene portree ning seejärel rida idüllilise iseloomuga ema ja last kujutavaid töid.

Elukutseline kunstnik Saksamaal

1907. aastal abiellus Lehmbruck Kaufmanniga. Perekonnale tagasid sissetulekud portreede ja hauamonumentide tellimused ning abikaasa oli paljude Lehmbrucki selle ajajärgu teoste modelliks.

Lehmbrucki õpingutele järgnenud ajajärgu loomingu iseloomustamiseks on välja toodud Adolf von Hildebrandi, Donatello, Michelangelo Buonarroti ja Auguste Rodini loomingu mõjud. 1910. aastal valminud “Seisja” on esimene Lehmbrcuki elusuurusest suurem inimfiiguur.

Aastad Pariisis

Aastal 1910 asus Lehmbruck elama Pariisi. Sel perioodil tegeles Lehmbruck lisaks skulptuurile ka ofordi, litograafia ja maalimisega. Pariisi kolimise järel saabus Lehmbrucki läbilöök ka rahvusvahelisel tasandil.

1911. aastal valmis Lehmbrucki üks tuntumaid skulptuure “Põlvitaja”. Teos oli väljas näitustel Pariisi Sügissalongis ja 1912. aastal Kölnis. 1913. aastal viidi teos USA-sse, kus seda eksponeeriti Armory Show' näitustesarjas.

Kuna “Põlvitaja” polnud müüa, veeti see USA-st see tagasi Prantsusumaale. Transpordi käigus sai skulptuur kannatada. Lehmbruck ei pidanud katkist kuju vastuvõetavaks ning see jäi kuni 1938. aastani transpordifirma lattu. Unustusehõlma skulptuur siiski ei jäänud ning kahekümnendate keskpaigas paigutati “Põlvitaja” pronksi valatud versioon Duisburgi parki. Kuna natsid pidasid Lehmbrucki mandunud kunsti esindajaks, kõrvaldati skulptuur pargist.

Lehmbrucki teised tuntumad Pariisis veedetud aastatel valminud skulptuurid on “Seisev naine” (1910), “Põlvitav naine” (1911, asub New Yorgi Moodsa kunsti muuseumis) ja “Seisev noorus” (1913).

1913. aastal valminud üleelusuurune “Suur mõistus” jäi viimseks täispikaks naisfiguuriks Lehmbrucki loomingus. Hiljem kujutas Lembrucki naisekeha vaid osaliselt ning täisfiguuri kasutas ta vaid mehi ja noorukeid kujutades.

1912. aastal olid Lembrucki teosed näitusel eksponeeritud koos Austria kunstniku Egon Schiele (1890–1918) töödega, 1914. aastal oli Pariisis Levesque'i galeriis esimest korda üleval Lehmbrucki isikunäitus. Tema viimane näitus Pariisis oli vahetult enne maailmasõja puhkemist Levesque&Cie galeriis.

“Langenu”.
“Põlvitaja”
"Nooruki pea"

Tagasi Saksamaal

Esimese maailmasõja puhkedes oli Lehmbruck sakslasena sunnitud Pariisist kodumaale naasma. Algul teenis Lehmbruck Berliinis sõjaväelaatsaretis, 1916. aasta algul lähetati ta Strasbourgi kui rindekunstnik, 1914. aastal valmis Lehmbrucki ilmselt kuulsaim teos, skulptuur “Langenu”, mis kujutab käpuli väljavenitatud alasti mehefiguuri, mille pea toetub vastu maad ning maas vedeleb kasutu mõõk.

Lehmbrucki selle perioodi tuntumate teoste sekka kuulub ka autoprtree “Mõtleja pea”.

Elu lõpuaastad

Pärast kahte Berliinis veedetud aastat asus depressiooni põdev Lehmbruck 1916. aasta detsembris elama Šveitsi Zürichisse. Perekond kolis talle järele. Lehmbruck tutvus Šveitsis oma elu femme fatale'i, näitleja Elisabeth Bergneriga ning kolis perekonnast lahku.

1919. aasta algul naasis Lehmbruck Berliini, kus ta valiti Preisimaa Kunstiakadeemia liikmeks.

25. märtsil sooritas Lehmbruck gaasiga enesetapu.

1962. aastal maeti Lehmbrucki põrm ümber Waldfriedhofi kalmistule Duisburgis ning kaks aastat hiljem avati Duisburgis Lehmbrucki muuseum.

Suurim Lehmbrucki teoste kollektsioon asub Saksamaal Duisburgis Lehmbrucki muuseumis. Hoone arhitekt on kunstniku poeg Manfred Lehmbruck (1913–1992). Muuseumi kogus on ligi sada Lehmbrucki skulptuuri, lisaks veel ligi 900 joonistust, 200 graafilist lehte ja 40 maali. Lehmbrucki töid leidub näiteks Stadeli muuseumis Frankfurdis, New Yorgi moodsa kunsti muuseumis, Washingtoni Rahvusgaleriis, ning Tate'i galeriis Londonis. Kuna Lehmbrucki lähedane sõber arhitekt Ludwig Mies van der Rohe (1886–1969) kasutas korduvalt Lehmbrucki skulptuure enda kavandatud ruumide kujunduses, võib mitmeid Lehmbrucki teoseid näha van der Rohe kujundatud hoonetes.

Isiklikku

1907. aastal abiellus Lehmbruck Anita Kaufmanniga ning kümme kuud hiljem sündis poeg Gustav Wilhelm. Poeg Manfred sündis Pariisis 1913. aastal ja poeg Guido 1919. aastal.