M4 Sherman

M4 Sherman
M4 Shermani tehnilised andmed
Pikkus	5,84 m
Laius	2,62  m
Kõrgus	2.74  m
Kaal	30,3  t
Kiirus	maastikul 40–48 km/h
Käiguvaru	maanteel 193 km
Suurtükk	75 mm M3; 105 mm M4 haubits; 76 mm M1; Ordnance QF 17-pounder (Briti Firefly versioonis)
Kuulipildujad	2X .30 cal, 1X.50 cal 6250 .30 cal
Soomus	Kere esikülg: 51 mm 56° nurga all (varasemad mudelid) 63 mm 47° nurga all (hilisemad mudelid Kere küljed: 38 mm Kere tagakülg: 38 mm Torni esikülg: 76 mm 30° nurga all 51 mm kahurikilp Torni küljed: 51 mm Torni tagakülg: 38 mm
Mootor	Continental R975 (M4, M4A1), GM 6046 Twin Diesel (M4A2), Ford GAA V8 (M4A3), Chrysler A57 Multibank (M4A4)
Mootori võimsus	400 hj (R975) 410 hj (GM 6046) 500 hj (GAA V8) 425 hj (A57) hj
Meeskond	5 inimest

M4 Sherman oli Ameerika Ühendriikide Teise maailmasõja aegne keskmine tank, mis põhines USA keskmisel tankil M3 Lee.

Neid tanke valmistati sõja jooksul üle 50 000 ja tootmise käigus täiustati tehnilist lahendust pidevalt. Lisaks kasutati Shermani veermikku mitmete erisõidukite, näiteks tankihävitajate ja liikursuurtükkide valmistamiseks, M4 võeti teenistusse 1942. aastal ja see oli oma aja kohta arenenud tank. Hiljem jäi M4 soomuse paksuse ja kahuri võimsuse poolest Saksa tankidele alla, kuid see oli töökindel, paindlik, laialt toodetud ja moodustas sõja teisel poolel enamuse liitlaste tankiväest. Pärast Teist maailmasõda kasutati seda tanki veel Korea sõjas ja mitme riigi kodusõjas. Paljud riigid kasutasid Sherman tüüpi tanke veel kuni 20. sajandi lõpuni treeningu- või isegi lahingutankidena. Iisrael kasutas M50 ja M51 Super-Shermani tanke sõdades Araabia riikidega.

Pärast Teist maailmasõda jättis Ühendriikide armee tankid veel teenistusse ning need võtsid osa ka Korea sõjast. Hiljem vahetas armee Shermanid välja uuemate Patton-tüüpi tankide vastu. Liigsed Shermanid müüdi USA liitlastele üle maailma.

Arendus ja tootmine

USA tankid Teise maailmasõja alguses

Kahe maailmasõja vahel oli USA armee väike ja halvasti varustatud. See kehtis eriti tankide kohta, mille arendamiseks puudusid nii rahalised vahendid kui ka ülemjuhatuse huvi. Kui 1939. aastal Euroopas sõda puhkes, oli USA armee kõige moodsam tank M2 keskmine tank. Sellel oli tornis 37 mm kahur ja kuni üheksa kuulipildujat. Üks kuulipilduja paiknes tornis kahuri kõrval, kaks kere esiosas, kus neid sai liigutada ainult üles ja alla ning nende sihtimiseks pidi tervet tanki pöörama ja neli tükki kandilistes sponsoonides kere küljel. Lisaks sai katusele paigutada kaks kuulipildujat. 1940. aasta sündmuste valguses sai kiiresti selgeks, et sellisest relvastusest ei piisa. Pikemas plaanis oli tarvis ehitada keskmine tank 75 mm kahuriga pöörlevas tornis, kuid sellega läks aega. Seega ehitati 1940. aasta lõpu poole keskmine tank M3, mis kasutas M2 töökindlat käiguosa, aga selle relvastus ja soomus olid oluliselt paremad. Lisaks 37 mm kahurile tornis oli sellel veel 75 mm kahur paremal käel sponsoonis. Esimesena kasutasid M3 lahingus britid, kes andsid sellele USA kodusõja kindrali järgi nime Lee. Briti modifitseeritud torniga versioon sai nime Grant. Siiski oli 75 mm pearelva paigutus sponsoonis vähem kui ideaalne ning M3 oligi loodud ainult kohatäitjana, kuni oli võimalik toota piisavalt suur torn, et mahutada 75 mm kahur. 1941 aasta lõpuks saigi valmis keskmine tank 75 mm kahuriga pöördtornis. Selle tähistuseks sai M4, britid andsid sellele nime Sherman.

1. põlvkonna Shermani disain

Ameerika ajaloolane Steven Zaloga on jaganud oma raamatus "Armored Thunderbolt: The Sherman Tank in World War II" M4 Shermani tankid "põlvkondadesse": 1. 1,5. ja 2. põlvkond. Niinimetatud 1. põlvkonna Shermani tankid, mis läksid tootmisse 1942. aasta alguses ja mida kasutati esimest korda lahingus 1942. aasta sügisel, olid oma aja kohta vägagi arenenud tankid. Kere esiküljel oli 51 mm soomust, mis paiknes 56° nurga all, mistõttu soomuse efektiivne paksus oli ≈ 80 mm, mis pakkus päris head kaitset Saksa 37 ja 50 mm kahurite vastu. Kere eesosas vasakul paiknes juhi iste. Kohe tema peakohal oli luuk. Tanki esiküljel olid väikesed kühmud kohtades, kus juhi ja kuulipilduri luugid paiknesid. Juht võis sõita nii avatud luugiga, hoides pead luugist väljas või kinnise luugiga. Sellisel juhul oli tema ainus võimalus välja näha läbi periskoobi, mis paiknes luugi küljes. Juhist paremal paiknes käigukast ja kere paremas otsas istus kuulipildur/abijuht. Tema peamiseks ülesandeks oli tulistada 7,62 mm Browning M1919 kuulipildujast, mis paiknes kere esisoomuses ja mida sai pöörata ainult piiratud määral. Just sellel kohal alustasid tavaliselt uued tankistid, sest seal ei olnud vaja palju väljaõpet. Kere tagaosas paiknes mootor.

Üks Shermani suuri eeliseid oli selle tornirõnga suur diameeter, 175 cm, mis võimaldas tanki relvastada võimsamate kahuritega. Tornis paiknesid kolm meeskonnaliiget: komandör, sihtur ja laadur. Komandör oli torni tagumises osas paremal. Tema ees oli sihtur, vasakul pool kahur ja tema seljataga oli raadio. Komandöril oli kahepoolne ümmargune luuk, mille sees paiknes periskoop. Tema juures paiknes 12,7 mm kuulipilduja. Sellega tulistamiseks tuli seista püsti tanki tagaosa peal. Komandöri ees istus sihtur, kelle ülesandeks oli kahuriga tulistada. Päästikud nii kahuri kui ka sellega kõrvuti paikneva kuulipilduja jaoks paiknesid pedaalidena tema jalgade juures. Tema ees olid käepidemed torni manuaalseks ja hüdrauliliseks või elektriliseks pööramiseks ning kahuri tõstmiseks ja langetamiseks. Shermanil oli ka vertikaalne stabiliseerimissüsteem, mis võimaldas tanki liikumise ajal kahuril samasse kohta jäänud. See oli oma aja kohta väga uuenduslik süsteem, mida aga tihti meeskonnaliikmed ei osanud kasutada. Shermani üheks suureks eeliseks oli selle tulejuhtimissüsteem. Enamikus tankides oli sihturil ainult teleskoopsihik, millega oli tal väga piiratud vaateväli. Selle tõttu pidi komandör sihturi sihtmärgini juhatama, mis võttis aega. Shermanil oli sihturil periskoopsihik, mis paikne torni katusel ja pakkus talle laia vaatevälja, mis tegi sihtmärgi leidmise lihtsamaks. Esimestel Shermanitel teleskoopsihikut ei olnudki. Laadur paiknes torni vasakus osas. Varajastel Shermanitel puudus laaduri luuk, seega laadur pidi minema ümber kahuri ja ootama, et komandör ja sihtur läbi komandöri luugi välja läheksid.

1.5. põlvkonna Sherman

1943. aasta suvel hakkasid ilmuma nn 1.5. põlvkonna tankid, millel olid parandatud mitmed varasemad puudujäägid. Kahurile lisati teleskoopsihik. Selleks tuli muuta Shermani M34 kahurikilpi muuta laiemaks. Selle tähistuseks sai M34A1. Samuti oli Shermanitel probleeme laskemoonaga: osa laskemoonast paiknes lahtiselt torniplatvormis. Vaenlase mürsud, mis läbistasid tanki soomuse, võisid väga lihtsalt neid mürske tabada ja need põlema süüdata, põhjustades katastroofilise laskemoonaplahvatuse. Need mürsud eemaldati ja samuti paigutati tanki külgedele, laskemoona kohale, lisasoomust. Tankidele lisati ka laaduri luuk. Sellised tankid võitlesid 1943.-1944. aastal Itaalias ning need moodustasid Ameerika ja Briti vägede tuumiku enne 1944. aasta Normandia dessanti. Üldiselt jäi relvastus ja soomus siiski samaks.

Relvastuse parandamine

Shermanit on peetud alarelvastatuks, sest selle 75 mm kahur ei saanud vastu võimsamatele Saksa tankidele, nagu Tiger ja Panther. On väidetud, et USA armee kandis 1944. aasta suvel Normandias liiga suuri kaotusi, sest vägedele ei olnud antud 76 mm kahuriga tanke. 76 mm kahuril oli palju pikem toru kui 75 mm, mis andis selle mürskudele suurema algkiiruse ja parema soomusläbistavuse. Plaanid Shermanile tankitõrjerelva andmiseks olid tekkinud juba enne, kui Tiger ja Panther lahinguväljale ilmusid (vastavalt 1942. aasta september ja 1943. aasta juuli). Alguses oli plaan relvastada tank 3-tollise (76,2 mm) tankitõrjekahuriga, mida kasutati M10 tankihävitajas. See oli aga liiga suur, et Shermani torni ära mahtuda, nii et tuli leida uus relv. 1942. aasta suveks oli valmis saanud uus relv: 76 mm M1. 3-tolline ja 76 mm on küll täpselt sama kaliiber, aga nad kasutasid teistsugust laskemoona ja segaduse vältimiseks kasutati ka erinevaid nimesid. 76 mm M1 paigutati Shermani torni, kuid USA armee soomusvägi polnud sellega rahul. Nad leidsid, et tornis oli liiga kitsas, et meeskond saaks efektiivselt töötada. 1943. aasta kevadel algas M4E6 programm: Shermanile pandi peale torn T23 keskmise tanki prototüübilt ja sinna paigutati 76 mm kahur. Neid testiti 1943. aasta juunis ja septembriks kavatseti juba 75 mm kahuriga tankide tootmine katkestada. Seda siiski ei toimunud, peamiselt selle tõttu, et nii britid kui ka USA merejalavägi nõudsid 75 mm tanke. 76 mm tankid olid Normandia dessandi ajal suures koguses olemas, aga üksuste ülemad ei soovinud neid. Sellel oli lihtne põhjus: nad lihtsalt ei arvanud, et neid vaja läheb. Shermani 75 mm kahur oli osutunud piisavalt võimekaks Panzer III ja Panzer IV vastu, mis olid Põhja-Aafrikas ja Itaalias Saksa peamised tankid. Tuneesias, Sitsiilias ja Itaalias olid toimunud esimesed kokkupõrked Tigeri ja Pantheri tankidega. Samuti oli nende vastu võidelnud ka Punaarmee. USA armee järeldas, et kuigi neil oli võimas relvastus ja soomus, olid nad tõenäoliselt väikese toodanguarvuga rasketankid, mille vastu ei tule tulevikus eriti palju võidelda. Tiigri puhul oli see tõsi: see jäi haruldaseks rasketankiks, millega USA väed võitlesid ainult paar korda. Panther aga osutus keskmiseks tankiks, mida toodeti võrdlemisi laialdaselt ja mis moodustas 1944. aasta suvel juba veidi alla poole Saksa tankiväest Prantsusmaal. Lisaks sellele oli 75 mm kahuril parem kildfugassmürsk, mida kasutati palju rohkem, kui soomustläbistavaid mürske. Britid olid paigaldanud mõnele Shermanile oma 17-naelased (76,2 mm) tankitõrjekahurid võtsid need ka Normandiasse kaasa. Selline versioon on tuntud kui Firefly. Selle tõttu oligi Shermanitel raskusi Normandias Saksa tankidega võideldes.

2. põlvkonna Sherman

2. põlvkonna Shermanid hakkasid üksustesse ilmuma 1944. aasta suvel, kuid suuremal hulgal hakkasid need tulema alles 1945. aasta alguses. Neil oli mitmeid uuendusi: paljudel oli uuendatud vedrustus, 76 mm kahurid ja uut tüüpi keredisain. Esiplaat oli väiksema nurga all, aga soomus oli sellevõrra paksem. Paljudel oli ka "märg" laskemoon. Mürsud paiknesid torniplatvormi põrandas, veeümbrisega metallkastides. See vähendas drastiliselt laskemoonatulekahjusid ja muutis Shermanid meeskonnale väga turvaliseks. Selliseid Shermaneid kasutati ka Korea sõjas.

Shermani mudelid

M4

Nimetuse järgi esimene Shermani mudel, mis tootmisse läks alles neljandana. M4-l oli keevitatud kere ja R975 Continentali mootor. Mõningatel tankidel oli kere esiosa valatud ja tagaosa keevitatud. Neid nimetati M4 Composite.

M4A1

Esimesel Shermani mudelil, mis masstootmisse läks oli R975 Continentali mootor ja valatud metallist kere. M4A1 on kerge ära tunda ümmarguste kere servade järgi. See oli sõja alguses USA Armee kõige levinum mudel.

M4A2

M4A2-l oli keevitatud kere ja GM 6046 diislimootor. Seda mudelit kasutas USA armee harva, kuid neid saadeti Lend-Leasi raames suurel hulgal Suurbritanniale ja Nõukogude Liidule.

M4A3

M4A3-l oli keevitatud kere ja Ford GAA V8-mootor. See oli sõja lõpus USA armee eelistatud Shermani mudel.

M4A4

Mudel keevitatud kere ja Chrysler A57 Multibanki mootoriga, mida kasutasid peamiselt britid.

M4A5

See ei olnud tegelikult Shermani mudel, vaid Ameerika tähistus Kanada Ram tankidele, mis põhinesid samuti M3 Lee-l.

M4A6

Ainult 75 mudelit toodetud. Keevitatud kere ja Caterpillar D-200A diiselmootoriga.

Shermanid lahingutegevuses

Põhja-Aafrika ja Itaalia

Esimesena kasutasid Shermanit lahingus britid, kellele anti umbes 250 tanki enne teist El-Alameini lahingut, oktoobris-novembris 1942. Britid olid varem kasutanud M3 Lee ja Grant tanke, mis neile meeldisid, sest need oli paremad kui paljud nende endi tankid. M3 oli mehaaniliselt töökindel ja lihtne hooldada. Selle soomus oli võrdlemisi tugev, suutes vastu pidada Saksa 37 ja 50 mm kahuritele. Kõige tähtsam oli siiski selle kahur. Briti tankid olid seni olnud relvastatud peamiselt 2-naelaste (40 mm) ja 6-naelaste (57 mm) kahuritega. Need olid väga head tankitõrjerelvad, aga nende madala kaliibri tõttu ei olnud neil efektiivset kildfugassmürsku. Seetõttu ei saanud nad võidelda "pehmete" sihtmärkide vast nagu näiteks jalavägi ja tankitõrjekahurid, sealhulgas Saksa kardetud 88 mm õhutõrjekahurid, mis suutsid hävitada kõiki nende tanke. M3 Leel selliseid probleeme ei olnud, sest selle 75 mm kahuril olid lisaks soomust läbistavatele mürskudele ka head kildfugassmürsud. Shermanil olid kõik need omadused isegi paremad. USA Armee kasutas neid esimest korda lahingus 8. novembril 1942 operatsioonis "Torch" (tõrvik), kui toimusid dessandid prantsuse Põhja-Aafrikas. Esimestes suuremates lahingutes osales USA armee alles 1943. aastal Tuneesias. Seal kanti esialgu suuri kaotusi, nagu Sidi Bou Zidi ja Kasserine'i kuru lahingutes, kuid see oli peamiselt seotud vägede kogenematusega, mitte tankide kvaliteediga.

Vaata ka

• Ram – M3 Leel põhinev Kanada tank, sarnanes Shermaniga

Kirjandus

• Peter Chamberlain, Chriss Ellis. British and American Tanks of World War II ARCO 1984 ISBN 0668018674
• Steven Zaloga Armored Thunderbolt: The Sherman Tank in World War II