Mine sisu juurde

Eesti Töörahva Kommuun

Allikas: Vikipeedia
Redaktsioon seisuga 14. mai 2024, kell 21:38 kasutajalt InternetArchiveBot (arutelu | kaastöö) (Lisatud 0 allikale arhiivilink ja märgitud 1 mittetöötavaks.) #IABot (v2.0.9.5)
Eesti Töörahva Kommuun
Eesti Töörahva Kommuuni lipp
Asutatud 29. november 1918
Tegevuse lõpetanud 18. jaanuar 1919
Peakorter Narva
Tegevuspiirkond Osa Eestimaast
Juhtkond Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu

Eesti Töörahva Kommuun (ka Eesti Töörahwa Kommuna (lühend ETK); ka Eestimaa Töörahva Kommuun; vene keeles Эстляндская трудовая коммуна, ЭТК) oli Narvas 29. novembril 1918 välja kuulutatud ja kuni 18. jaanuarini 1919 eksisteerinud administratiivüksus, omanimetusega nõukogude vabariik ja tegelikult Nõukogude Venemaa "ripatsriik" (enamik riigile omaseid tunnuseid puudus).

Nõukogude võim kehtis Narva piirkonnas 50 päeva, Tartus 24 päeva, Rakveres vähem kui kuu aega, Võrus aga poolteist kuud.

Pärast Eestimaa Punaarmee ja Nõukogude Venemaa Punaarmee tõrjumist Nõukogude Venemaa pinnale eksisteeris ETK juhtkond ETK Nõukogu eksiilis Nõukogude Venemaal Lugas ja Staraja Russas. 5. juunil 1919 kuulutas ETK Nõukogu ja VK(b)P KK Eesti Osakondade Keskkomitee ühisel koosolekul Dno raudteejaamas Eesti Töörahwa Kommuuna tegevuse lõpetatuks[1][2].

Eesti Töörahva Kommuuni juht oli Jaan Anvelt, sõjalise jõuna toetasid valitsust Eesti kütiväed ja Nõukogude Venemaa Punaarmee.

ETK moodustamise olustik

ETK Nõukogu esimees Jaan Anvelt

Pärast Saksamaal Saksa keisririigis toimunud Novembrirevolutsiooni, kui Saksamaa Sõjaministeerium andis käsu Saksa vägede taandumiseks Saksamaale, tungisid 28. novembril seni Narva piiril olnud Nõukogude Venemaa Põhjarinde 7. armee (ülem J. Golubintsev) 6. Kütidiviisi (ülem N. Ivanov) väeosad üle Narva jõe ja hõivasid Saksa okupatsioonivägede poolt mahajäetud Narva linna ja Narva-Jõesuu 29. novembriks ning kuulutasid välja Eesti Töörahva Kommuuni. 28. novembri lahingut loetakse ka Eesti Vabadussõja alguseks.

Vabadussõja käigus Nõukogude Punaarmee poolt vallutatud ja ETK võimu all olnud territoorium

Eesti Töörahva Kommuuni asutamine sai võimalikuks, kui 3. märtsil 1918 Saksamaa ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud Bresti rahulepingugu tingimustel oli Saksamaa okupeerinud Eesti ning pärast seda 13. novembril 1918 tühistas Nõukogude Venemaa rahulepingu koos kõigi lisadega ja püüdis taastada rahueelset seisu sakslastele kaotatud aladel, millest said alguse Eesti Vabadussõda ja Vene kodusõda teistel endise Venemaa Keisririigi aladel, kus ei tunnistatud oktoobrirevolutsiooni tulemusel võimu haaranud bolševikke võimu.

Väljakuulutamine ja legitiimsus

 Pikemalt artiklis Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu

Nõukogude Venemaal Petrogradis VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee esindajate poolt Eestis sõjalise võimuhaaramise eesmärgil moodustatud Eestimaa Ajutise Revolutsioonikomitee ja VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee ühiskoosolekul Narvas 29. novembril 1918 kuulutati välja Eesti Töörahwa Kommuuna (Eestimaa Nõukogude Vabariik) ning avaldati manifest, mis kuulutas 1917. aastal Eestis oktoobrirevolutsiooni tulemusel kehtestatud ja Saksa keisririigi sõjalise okupatsiooni tagajärjel kukutatud nõukogude võimu taastamisest Eestis.

Eesti Töörahva Kommuun kuulutati välja Narva Aleksandri kirikus[3],[4] ning samas hoones tegutses ka Eestimaa Töörahva Kommuuni (ETK) Nõukogu.

30. novembril 1918 kuulutas Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu Eesti iseseisvaks nõukogude vabariigiks.

Eestimaa Nõukogude Vabariiki tunnustas 8. detsembril 1918 ainult Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu Vladimir Lenini juhtimisel ja andis sellele 10 miljonit rubla laenu.[5] 23. detsembril ratifitseeris Vene SFNV Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee Jakov Sverdlovi juhtimisel Eesti NV iseseisvumise tunnistamise.

ETK sõjajõud

ETK sisejulgeolekuasutused

1919. aasta alguseks alustas ETK Ida-Eestis hõivatud aladel laiaulatuslikku klassivõitluse põhimõtetest lähtuvat punast terrorit, mida suunasid Nõukogude poliitilise politsei Tšekaa eeskujul loodud erikomisjonid. Kokku tegutses 1918. aasta detsembris ja 1919. aasta jaanuaris ETK võimualusel territooriumil neli piirkondlikku tšekaa osakonda, tegevust alustanud Narva (Eesti kontrrevolutsioniga võitlemise kommisjoni Narwa osakond (kirjaviis muutmata)), Tartu (Eesti kontrrevolutsioniga võitlemise kommisjoni Tartu osakond), Võrumaa ja Virumaa osakonda. Eesti sõjaväe 8. jaanuaril 1919 alanud vastupealetung ei võimaldanud tööd alustada Viljandimaa ja Pärnumaa Kontrrevolutsiooni Vastu Võitlemise Komisjonidel[7].

Lisaks Kontrrevolutsiooni Vastu Võitlemise Komisjonidele tegutsesid ka Eesti Töörahva ja Sõjaväelaste Nõukogu Revolutsiooniline Tribunal, Võru Sõjarevolutsiooniline Tribunal, Tartu Sõjarevolutsiooniline Tribunal, Rakvere Sõjarevolutsiooniline Tribunal ja Narva Revolutsiooniline Tribunal.

Pärast 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni moodustatud Ajutise Valitsuse miilitsaasutuste isikkoosseis vahetati nõukogudemeelsete aktivistidega, keda toetasid Punakaardi üksused.

  • ETK Siseasjade komisjoni Virumaa Jõhvi miilitsa jaoskonna ülem: A. Liebman.

1918. aasta lõpul ja 1919. aastal väljaspool sõjategevust arvukamad ja tooremad veretööd pandi toime Rakveres (surmati 83 ln.), Valgas (55), Võrus (49), Narvas (45), Rõuge khk. (35), Tartus (23, nende hulgas piiskop Platon), Jõhvis (9), Sangastes (9), Eilstveres (8), Rakes (8), Kärslnas (T), Tõrvas (7), Hummulis (5), Särgveres (5). Kokku tapeti Eestis umbes 509 kodanikku[8].

ETK välissuhtlus

Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu Rahvusvahelise Ühenduse (Välisasjade) Valitsuse juhataja oli Johannes Mägi.

ETK Nõukogu määras 6. detsembril 1918 ETK Nõukogu esindaja kohusetäitjaks Petrogradi, Põhjapiirkondade Kommuuni valitsuse juurde Eestimaa Ajutise Revolutsioonikomitee Petrogradi Büroo esindaja G. Vaino.

ETK Nõukogu määras 16. detsembril 1918 ka esindaja Moskvasse Vene NFSV Rahvakomissaride Nõukogu juurde, Johannes Jürgensoni, alates 1919. aasta veebruarist täitis neid ülesandeid Ivan Rabtšinski.

ETK Nõukogu määras pärast Pihkvasse ümberasumist 7. veebruaril 1919 ETK esindajaks Soome KP KK juurde Georg Teiteri ja moodustas ka ETK esinduse Jamburgis, kus esindajaks määrati Aleksander Randmer.

ETK Nõukogu määras 9. veebruaril 1919 nimetas ETK Nõukogu Rahvusvahelise Ühenduse Valitsuse juhatajaks Maks Trankmanni ja Nõukogude Lätisse Johannes Tauts, Ukraina Nõukogude Vabariiki Madis Reinbachi. ETK esindajaks Petrogradi Põhjapiirkondade Kommuuni valitsuse juurde seal Rahvusasjade Rahvakomissariaadi Eesti osakonna juhataja Peeter Petersoni, keda asendas alates 29. märtsist Georg Teiter, kes jäi ka ETK esindajaks Soome KP KK juurde.

ETK piirkondlikud võimuorganid

ETK organiseeris 29. novembrist 1918 kuni 31. jaanuarini 1919 valitsusasutused viies täielikult hõivatud maakonnas (Narva, Tartu, Rakvere, Võru, Valga) ja neljas osaliselt hõivatud maakonnas määrati ajutised valitsusasutused.

ETK Narva TSN Täidesaatev Komitee

Tallinnas Eestimaa Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee 1917. aasta võimuhaaramisest kuni linna okupeerimiseni Saksa vägede poolt 4. märtsil 1918 oli linnas peale valitud linnapea Ants Daumani võimul ka Narva Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee, mille esimees oli Arnold Neibut (Нейбут Арнольд Яковлевич (õige nimi – Арнольд Екабович), pärast Eesti Töörahva Kommuuni väljakuulutamist 1918. aasta novembrist olid Narvas kohaliku nõukogude võimu esindajad linnapea Ants Dauman ja Narva linna täitevkomitee esimees Albert Tiimann.

Pärast 28. novembril 1918 alanud Nõukogude Venemaa vägede pealetungi ning Narva vallutamist moodustati Narvas 29. novembril 1918 Eesti Töörahva Kommuun, mille nõukogu juhiks oli Jaan Anvelt ning sõjalise jõuna toetasid ETK-d Eesti kütiväed ning Nõukogude Venemaa Punaarmee. ETK Nõukogu moodustas 1. detsembril 1918, 1917. aasta detsembris Peterburi kubermangust eraldunud ja Eestimaa kubermanguga liitunud Narva linnast ja eeslinnadest iseseisva haldusüksuse, kuhu kuulus 14 valda ning millel oli omaette valitsusasutus Narva Töörahva Nõukogu, mida juhatas kommunist Jaan Saks, kuid linnal ja maakonnal oli ühine Virumaa RSN ja Täitevkomitee. Narva kohalikuks võimuks kujunes ETK poolt määratud ajutine Narva täitevkomitee (esimees Albert Tiimann), 5. detsembril valiti Narva Tööliste ja Punaväelaste Saadikute Nõukogu ning Narva TPSN TK esimeheks valiti A. Tiimann, TK liikmeteks: O. Klaser[küsitav], V. Anni (TK sekretäriks), Aleksander Kits, M. Danilov, A. Vilkes jt. Nõukogus moodustati 7 osakonda: rahvamajanduse, administratiiv-, sõjaväe-, sotsiaalkindlustuse, rahvahariduse, üld- ja põllumajanduse osakond.

Narvas moodustati lisaks kogu "Nõukogude Eesti" valitsusorganile ETK ka kohalik VK(b)P Narva komitee, kuhu 4. detsember 1918 valiti juhtidena Aleksander Kits ja Aleksander Randmer; liikmetena Aleksandr Balevski jt. VSDT(b)P Narva komitee tegutses Narvas senise karskusühingu "Võitleja" ruumides.

Moodustati ka VK(b)P Ivangorodi rajoonikomitee Narva Kalevi- ja Linavabriku kommunistidest, komitee koosseisu valiti Jaan Viltšak, Ansis Daumanis, Gavriil Derjagin jt ja VK(b)P Kreenholmi rajoonikomitee Narva Kreenholmi kommunistidest, komitee koosseisu valiti Albert Mesilane, Aleksander Kallas, Aleksandr Nikolajev jt.

ETK korraldusel viidi Narvas läbi tööstusettevõtete natsionaliseerimine, mille käigus natsionaliseeriti: Kreenholmi Manufaktuur, Kalevi- ja Linavabrik, malmivabrik, Erikssoni telefonivabrik, metallitehas, mööblivabrik mis allutati ETK Rahvamajanduse Valitsusele.

Lisaks arendatud sõjategevusele Tallinna suunal alustasid ETK-le allunud piirkondlikud kontrrevolutsiooniga võitlemise kommisjonid, Revolutsioonilised Tribunalid kehtestatud nõukogude võimu vastaste vastaseid repressioone. Narvas moodustati ETK Narva kontrrevolutsiooniga võitlemise komisjon 5. detsembril 1919[9], komisjoni esimees oli Oskar Ellek, kelle korraldusel 30. detsembril 1918 arreteeriti Ivangorodi Uspenski kiriku Õigeusu kiriku vaimulikud Aleksandr Volkov (1873–1919)[10] ja Dmitri Tšistoserdov (1861–1919)[11],[12] kes hukati koos teiste Narva elanikega 8. jaanuaril 1919. Narvas tegutses koos kontrrevolutsiooniga võitlemise komisjoni Narva Revolutsiooniline Tribunal (kuhu kuulusid ka Albert Tiimann ja Ants Dauman) ja selle tribunali uurimiskomisjon.

 Pikemalt artiklis Narva Tööliste ja Punaväelaste Saadikute Nõukogu ja Täidesaatev Komitee
 Pikemalt artiklis Virumaa Töörahva Saadikute Nõukogu ja Täidesaatev Komitee

ETK Võru linna ja maakonna Täitevkomitee

Võrus teostas nõukogude võimu alates võimu võtmist 10. detsembrist Võru Linna ja Maakonna TSN Täitevkomitee esimees ja Võru Sõjalis-Revolutsioonilise Komitee esimees Ernst Leegen, sekretäriks Otto Rästas, TK liikmeteks: J. Mägi, Juhan Soo ja V. Leegen. 15. jaanuarist aga määrati TK esimeheks Otto Rästas, kuna E. Leegen põgenes koos TK liikmetega Pihkvasse Eesti vägede pealetungi ajal.

Mõisate natsionaliseerimist juhendas Võru inna ja maakonna täitevkomitee põllumajandusosakonna juhataja Juhan Soo. Võrus viis läbi repressioone Võru Sõjarevolutsiooniline Tribunal ja Võru Sõjarevolutsioonilise Tribunali uurimiskomisjon.

ETK Virumaa Töörahva Nõukogu Täidesaatev Komitee

Virumaa ja Rakvere linn oli enamlaste võimu all alates 16. detsembrist 1918 kuni 11. jaanuarini 1919. aastal.

Virumaal moodustati 16. detsembril 1917 Virumaa TN Täidesaatev Komitee asukohaga Rakvere Ringkonnakohtu kohtumajas Rohuaia tänav 8[13] Osvald Palgi juhtimisel. Virumaa TN TK oli kümme osakonda: : Osvald Palgi (esimees), Nikolai Riuhkrand (haridusosakonna juhataja), A. Meibaum (põllumajandusosakonna juhataja), Arnold Saage (või Grauberg) (toitlustusosakonna juhataja), M. Mintel (rahvamajandusosakonna juhataja) ja Administratiivosakond (Peitak), Sotsiaalhoolekande os. (Saage), Sõjaväeosakond (Kask), Rahanduseosakond (Anni), Uurimiseosakond (Hansing) ja lõpuks Postkontoriosakond. (Preisman)[14] Kohtumajas asus ka Rakvere Sõjarevolutsiooniline Tribunal, haridusosakond asus hilisemas pioneeride majas, Lydia Koidula tänav 4 ja toitlustusosakond Pikk tänav 7.

Nõukogude, Rakvere komandantuur tegutses endises Rakvere Linnavalitsuse hoones Tallinna maantee 5. Komandant A. Stein ja hiljem Glusde, abi Sandberg ja asjaajaja A. Alamets[15].

13. (26.) detsembril 1917 Virumaa ainuvõimu haaranud Virumaa Töörahva Nõukogu TK esimeheks[16] valiti hiljem Aleksander Kippar, TK sekretäriks Anna Leetsmann, TK liikmeks Leopold Linder, põllumajandusosakonna (mis viis läbi mõisate natsionaliseerimist) juhatajaks A. Meibaum, kes asendati Birnbaumiga. Virumaa TN rakendas tööle seitse osakonda: administratiiv-, kohtu-, raudteetranspordi-, rahandus-, põllumajandus-, hoolekande- ja haridusosakonna. Administratiivosakonda hakkas juhtima Aseri bolševik, tsemendivabriku elektrik ja Virumaa Punakaardi ülem Leopold Linder, Aseri bolševik kooliõpetaja Anna Leetsmann sai haridusosakonna juhatajaks.

Jõhvi TK esimeheks määrati Adolf Kesler.

Virumaa Töörahva Nõukogu Täidesaatev Komitee kuulutas 23. veebruaril 1918, 49. jalaväekorpuse täidesaatva komitee nõusolekul ja Eestimaa Töörahva Nõukogu Täidesaatva Komitee heaksarvamisel Virumaal välja piiramiseisukorra. 24. veebruaril otsustas kohalik nõukogude võim Rakverest kiiresti lahkuda. 24. veebruaril saatis töörahva nõukogu Rakvere Linnavalitsusele kirja, kus teatas, et on otsustanud “strateegilistel põhjustel” oma asjaajamise Narva üle viia, ja pani linnavõimule ette “täielikult linna kaitset enese peale võtta”[17]

ETK Nõukogu moodustas 1. detsembril 1918, 1917. aasta detsembris Peterburi kubermangust eraldunud ja Eestimaa kubermanguga liitunud Narva linnast ja eeslinnadest iseseisva haldusüksuse, kuhu kuulus 14 valda (Järve vald, Jõhvi vald, Iisaku vald, Mäetaguse vald jt) ning millel oli omaette valitsusasutus Narva Töörahva Nõukogu, mida juhatas kommunist Jaan Saks ja Täitevkomitee, kuid linnal ja maakonnal oli ühine Virumaa TK ja Täitevkomitee ja maakonna TK esimees oli Albert Tiimann, kuni suunamiseni Tartu TK esimeheks 28. detsembril 1918.

Virumaal tegutses ka liikuv karistussalk, kelle eesotsas seisid juhtidena Johannes Käspert, G. Reinvaldt, J. Mandel ja A. Kukke. See karistussalk, mille tegevusalaks oli kogu Virumaa, kandis „Erakorralise revolutsioonilise korra komisjoni“ või ka „Kontrrevolutsiooni vastu võitlemise komisjoni” nimetust. 19. detsembril 1918 arreteeriti ETK Virumaa TN TK ja Rakvere Erakorralise Komisjoni esindajate poolt vana režiimi esindajad. Hukkamine toimus Palermo metsas, kus praegu asub mälestuskivi kõigile neile, kes tol ajal hukati. Maidla mõisas hukati 18. detsembril Jõhvi kirikuõpetaja Carl Immanuel Philipp Hesse. Virumaa vabastamise järele Eesti Vabadussõjas jaanuaris 1919. a. võidi saada algelist ülevaadet enamlaste poolt seal korraldatud veretööde ja mõrvade üle. Viru maakonna enamlaste tegevuse uurimise komisjoni” poolt tehtud kokkuvõtte järele 5. aprillist 1919. a. olid Viru maakonnas enamlased hukanud 141 inimest, kelledest 8 naist ja 133 meest.

ETK Tartu Töörahva Täidesaatev Komitee

Tartus moodustasid 22. detsembril kohalikud linna töölisaktivistid V. Rätseppa juhtimisel moodustasid 12-liikmelise revolutsioonikomitee ja 15-liikmeline Tartu Tööliste Nõukogu Täitevkomitee. Tartu langes Punaarmee 49. kütipolgu kätte alles 22. detsembril.

22. detsembril moodustati Tartu kohalike bolševike poolt Punaarmee toel uus Tartu Kommunistlik Revolutsiooniline Komitee ja 7-liikmeline erakorraline komisjon võitluseks kontrrevolutsionääride ja spekulantide vastu.

ETK Nõukogu esindaja Albert Tiimann jõudis koos O. Klaseri, A. Kulli ja E. Ottiga Tartusse ETK võimu teostama aga alles 28. detsembril 1918. Selleks ajaks olid täpselt nädala saanud linnas võimutseda kohalikud Tartu enamlased, Tiimani juhitud ETK esindajad asusid ümberkorraldusi läbi viima ETK Nõukogu määruste ja korralduste alusel. Sama päeva õhtul kuulutati kohalik revolutsiooniline komitee likvideerituks ning asemele moodustati ETK emissaride juhtimisel Tartu linna ja maakonna ühine kõrgemat võimu teostav Tartu Töörahva Täidesaatev Komitee, mille esimeheks valiti Albert Tiimann ja tema asetäitjaks E. Ott. Täitevkomitee juures moodustati TK Presiidium, rahvamajanduse, toitluse, põllumajanduse, sotsiaalkindlustuse, rahvahariduse ja administratiivosakond (juhataja L. Vissak). Administratiivosakonna juures tegutses ka erakorraline komisjon võitluseks kontrrevolutsiooniga, juhataja A. Kull.

31. detsembril saabusid Tartusse veel kolm ETK juhtivat tegelast, nende seas haridusvalitsuse juhataja Artur Vallner. Tähtsate võimumeeste Tartus viibimise puhul otsustati korraldada Tartu Peetri kirikus suur miiting. ETK tegelaste Tartusse naasmisel avaldati ajalehes «Edasi» kuu aega varem ETK Nõukogu koostatud ja avaldatud manifest, mida Tartu elanikkonnale nüüd esmakordselt tutvustati. Läbivaks jooneks on käsk täita täpipealt kõiki korraldusi ning ähvardus rängalt karistada käskude mittetäitjaid.

„«Vabadus läheneb meile Narva suunalt, – kõlas üleskutse,- eesti töölised ja Punaarmee, kes olid sunnitud taganema saksa imperialismi tääkide ees, tulevad tagasi kodumaale punaste kommunistlike polkude lippude all. Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu poolt välja antud manifest, kuulutas, et kõik varem välja antud nõukogude dekreedid ja määrused on jälle jõus. Jälle võib lugeda mõisad, vabrikud, tehased, majad ja raudteed jne. töörahva omandiks. Seltsimehed! Te veel ägate Sekendorfi, Pätsi, Poska ikke all, aidake et ilma suure verevalamiseta vabastada Eesti valgekaartlastest. Kapitalistid ja parunid värbavad teid armeesse, nad tahavad organiseerida eesti polke mõisnike, suurkaupmeeste, rikaste maavaldajate ja spekulantide kaitseks. Ärge laske ennast petta! Eestimaa Sõjanõukogu kindlustab teile elu ja vabaduse. Mingid kitsendused ei laiene eesti sõduritele, kes vabatahtlikult tulevad üle kommunistlikku armeesse. Seltsimehed! Eestimaa saatus on otsustatud. Ta saab Nõukogude vabariigiks!»“

– Eesti Tööliste Kommuuni sõjakomisssar Jaan Anvelt

30. detsembriks koostas Tartu uus võimukandja esimesed omapoolsed sundmäärused ning pani need ka kohe kehtima. Kõigepealt keelustati ETK Nõukogu juba varasema dekreedi põhjal nüüd ka Tartus jumalateenistuste pidamine ning igasugune muu ametlik usukommete täitmine. Pärast Tartu hõivamist bolševike vägede poolt vahistati ETK kontrrevolutsiooniga võitlemise komisjoni Tartu osakonna juhtimisel 24 päeva jooksul linnas umbes 500 inimest, kes paigutati Tartu Krediidikassa keldrisse Kompanii 5. 14.-15. jaanuaril 1919 vabastati Tartu eesti vägede poolt, kuid enne lahkumist hukkasid Tartu Sõjarevolutsiooniline Tribunal ja bolševikud komissaride (Kull, Rästas, Otter) juhtimisel 20 vangi – nende seas Tallinna piiskopi Platoni (Kulbusch), ülempreestrid Mihhail Bleive ja Nikolai Bežanitski[18], luteri kiriku pastorid Traugott Hahni ja Moritz Wilhelm Paul Schwartzi ning 14 Tartu kodanikku (vt Tartu Krediidikassa massimõrv).

Kommuuni tegevus

Eesti Töörahva Kommuun jätkas Nõukogude Venemaalt Eestisse tulnud bolševike poliitikat:

Vormiliselt pidi Eesti Töörahva Kommuun olema eesti tööliste riik, pikemas perspektiivis Nõukogude Venemaa koosseisus. Tegelikult polnud Eesti Töörahva Kommuun iseseisev riik, sest ETK juhtkonnal polnud reaalset võimu ning ETK juhtkond allus Nõukogude Venemaa sõjaväe juhatusele. ETK-l polnud õigust väljendada kogu eesti rahva tahtmist – demokraatlikult valitud rahvaesindus oli Tallinnas asuv Eesti Ajutine Valitsus, ETK-d ei tunnustanud riigina ükski teine maailma riik peale Nõukogude Venemaa (mida samuti selleks ajaks polnud veel ükski riik tunnustanud) ja ETK-s kehtis vene raha.[viide?] Samuti toimus ETK rahvusvaheline suhtlus Vene SFNV Välisasjade Rahvakomissariaadi kaudu[22]

Oma tegevuse jooksul andis ETK välja rea dekreete:

  • 1. detsember 1918 – avaldati ETK Nõukogu dekreet, millega kuulutati "Kõik määrused ja dekreedid, mis Töörahva Nõukogu poolt enne, kui Saksa sõjaväed Eesti oma alla võtsid, tuleb jõuliseks lugeda", sh mõisate kuulutamine uuesti töörahva omandiks, kaotati igasugune rendimaksmine ja annulleeriti töötava talurahva võlad.
  • 3. detsember 1918 – keelati toiduainete väljavedu Eestimaalt;
  • 3. detsembril 1918 – anti välja dekreet "valgekaartlaste perekondade pantvangidena vahi alla võtmiseks"[23]
  • 5. detsember 1918 – Eesti Ajutine Valitsus kuulutati lindpriiks
  • 10. detsember 1918 – kõigi vaimulike Eestist väljasaatmise kohta, 12. detsembril järgnes jumalateenistuste korraldamise keeld[24];
  • 12. detsember 1918 – avaldati ETK dekreet Kreenholmi Manufaktuuri natsionaliseerimisest;
  • 15. detsember 1918 – kuulutati, et korra hoidmiseks ETK territooriumil luuakse revolutsioonilise kaitse polk (полк революционной охраны);
  • 23. detsember 1918 – avaldati ETK dekreet Narva Kalevivabriku, Linavabriku, Malmivabriku ja Masinatehase natsionaliseerimisest;
  • 26. detsember 1918 – avaldati ETK dekreet Tartu Telefonivabriku natsionaliseerimisest;
  • 27. detsember 1918 – millega kuulutati kõik ETK piirides olevate tööstusettevõtted ja mõisad (усадьбы), poed ja majad, mille omanikud olid põgenenud välismaale, natsionaliseerituks;
  • Kommuuna Nõukogu administratiivosakonna juhataja Viisaku allkirjaga korralduse kohaselt pidi lastama kohapeal maha röövlid, vargad ja isikud, kes tegelevad valekuulujuttude levitamisega. (За подписью заведующего административным отделом Совета Виисака было опубликовано распоряжение, по которому грабители, воры, и лица, занимающиеся распространением ложных слухов, будут расстреливаются на месте).

Keskvalit­susena tegutses Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu, mille esimees oli Jaan Anvelt. Kommuuni alla kuuluvates maakondades ja valdades taastati kohalikud töörahva nõukogud.

Tööstusettevõtete natsionaliseerimine

Majanduselu korraldas Kommuuni Rahvamajanduse Valitsus Hans Pöögelmanni juhtimisel. Algas tööstusettevõtete natsionaliseerimine. Narvas natsionaliseeriti Kreenholmi Manufaktuur ja muid ettevõtteid ning Tartus kõik trükikojad. Nende juhtimine läks tööliste kätte.

Mõisate natsionaliseerimine

Kogu maa kuulutati rahva omandiks. Mõisad võeti taas mõisnikelt ning anti mõisatööliste ja kehvikute kätte. Ka nüüd olid eesti kommunistid seisukohal, et mõisaid ei tükeldata, vaid seal luuakse ühismajapidamised – kommuunid. Kuid tol ajal oli palju maatamehi ja kehvtalupoegi, kes soovisid oma maad[25]. Vastutavaks mõisate natsionaliseerimise ja nende ülevõtmiseks moodustatavate mõisakomiteede ja vallanõukogude moodustamiseks määrati ETK Nõukogu Põllumajandusosakonna juurde vastutavaks organisaatoriks Jaan Ikmelt. 9. detsembril võeti Narvast saadetud organisaatorite abiga üle mõisad Järve vallas Järve ja Toila mõis, Voka vallas Konju mõis, Peetri vallas Laagna mõis. 10. detsembril Vaivara vallas: Uue-Auvere ja Vana-Auvere mõis. 1919. aasta jaanuari lõpuks oli Narva maakonnas üle võetud 50 peamõisa, Virumaal võeti üle 52, Võrumaal 30 mõisat.

Tähelepanu äratas ka kommunistliku majandussüsteemi sisseseadmine, kusjuures just eelmainitud valdkonnast pärinebki ETK kõige rohkem kõmu põhjustanud reform. Nimelt otsustati kommunismi põhimõtetest juhindudes hävitada palgamaksmine kui kodanlik nähe ja selle asemel sisse seada ühtlane elamisraha. Vahemärkusena olgu lisatud, et kõigi suhtes võrdsest rahajaotuspõhimõttest ei saa siinkohal siiski rääkida, sest elanikkonna eri rühmadele mõeldud summad olid erinevad[26].

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Eesti Töörahva Kommuun. Dokumentide ja materjalide kogumik. Tallinn 1958, lk 135, 136, 144
  2. ↑ EKPA f. 28, nim 1, s.ü.2. lk 108
  3. ↑ Eesti Töörahwa Kommuna terror Narvas, 29.11.1918 – 18.01.1919, Kultuur ja Elu
  4. ↑ Hanneli Rudi, Töörahva kommuuni mälestusmärk püstitati ideoloogilistel kaalutlustel valesse kohta[alaline kõdulink], Postimees, 20.11.2007
  5. ↑ Советско-эстонская война 1918 – 1920 гг.
  6. ↑ Ott Koor, Eesti revolutsioonilise kaitsepolgu isikkoosseis ja parteiorganisatsiooni tegevus detsember 1918 – juuni 1919, Tartu Ülikool Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond Ajaloo ja arheoloogia instituut Arhiivinduse osakond, Tartu 2019
  7. ↑ Taavi Minnik, Terror ja repressioonid Eesti Vabadussõjas, Tartu Ülikooli uudised
  8. ↑ Enamlus jääb terroristlikuks, Stockholms-Tidningen Eestlastele, 10. jaanuar 1953.
  9. ↑ Taavi Minnik, Terror ja repressioonid Eesti Vabadussõjas, Tartu Ülikooli uudised
  10. ↑ ВОЛКОВ АЛЕКСАНДР ПАВЛИНОВИЧ
  11. ↑ ЧИСТОСЕРДОВ ДМИТРИЙ СТЕПАНОВИЧ
  12. ↑ «ПОТОМУ ЧТО ОН СВЯЩЕННИК...»
  13. ↑ Monumendid räägivad möödanikust[alaline kõdulink]
  14. ↑ Enamlaste dokumenteeritud veretööd Eestis, Võitleja = The Combatant: ülemaailmne Eesti sõjameeste ja vabadusvõitlejate häälekandja, 1 oktoober 1960
  15. ↑ Nõukogude võimuorganite töölerakendamine Rakveres, Punane Täht, 26. november 1968
  16. ↑ Odette Kirss, Teineteisest saja meetri kaugusel valitsesid konkureerivad võimud, Virumaa Teataja, nr. 229, 23 november 2017
  17. ↑ Oma riik jõudis Rakverre veriselt, Virumaa Teataja, nr. 38, 23 veebruar 2018.
  18. ↑ "Eestimaa pühakud. Püha piiskopmärter PLATON (Kulbusch)". Originaali arhiivikoopia seisuga 6. august 2007. Vaadatud 3. juulil 2022.
  19. ↑ Eesti Kütiväe Teataja, 12. detsember 1918
  20. ↑ Atko Remmel, Ateismist Eestis
  21. ↑ Ганс-Христиан Дидрих, Гельмут Чёрнер. ЛЮТЕРАНЕ От истоков до 1917 г.
  22. ↑ Заявление Совета Эстляндской Трудовой Коммуны, переданное Народным Комиссаром Иностранных Дел РСФСР Финляндскому Уполномоченному Урсииу 10 января 1919 г. № 77[alaline kõdulink]
  23. ↑ Pekka Erelt, Pantvangidena Venemaale, Eesti Päevaleht, 23. aprill 2011
  24. ↑ ДРЕВО. Открытая православная энциклопедия
  25. ↑ "Siilivask K ja Liim A. "Eesti NSV ajalugu IX-XI klassile" (1988) Eesti Töörahva Kommuun". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. aprill 2004. Vaadatud 6. mail 2009.
  26. ↑ Eesti Töörahva Kommuuna aeg Tartus[alaline kõdulink]

Kirjandus

Välislingid

Narva 1918 – Joala – Auvere – Rägavere – Punapargi – Kunda – Valkla – Kehra – Vetla – Voose – Priske – Aidu – Kärstna – Tapa – Kunda – Tartu – Utria – Laagna – Narva 1919 – Reola – Pikksaare – Uderna – Kirepi – Paju – Sänna – Pihkva – Marienburg-Jakobstadt – Lemsalu – Võnnu – Krasnaja Gorka – Krivasoo
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eesti_Töörahva_Kommuun&oldid=6651971"