Amedeo Modigliani

Amedeo Modigliani umbes 1918

Autoportree, 1919. See pilt valmis veidi aega enne Modigliani surma ja on tema ainus autoportree

Jeanne (1919)

Jeanne Hébuterne. Amedeo Modigliani portree (umbes 1906)

Amedeo Clemente Modigliani (12. juuli 1884 Livorno – 24. jaanuar 1920 Pariis) oli Itaalia juudi päritolu joonistaja, maalikunstnik ja skulptor.

Modigliani on tänapäeval tuntud eelkõige oma aktimaalidega, mis omal ajal tundusid skandaalsetena ja võeti alles hiljem omaks. Noorpõlve veetis ta Itaalias, kus ta õppis antiik- ja renessansskunsti, kuni ta 1906 asus elama Pariisi. Seal puutus ta kokku Pablo Picasso, Constantin Brâncuși jt oluliste kunstnikega. Tema elule vajutasid pitseri kopsuhaigused. Palavikus sonides olevat ta kord ära tundnud oma kunstnikukutsumuse. 35-aastaselt suri ta tuberkuloosi. Modigliani elu kohta on vähe dokumentaalseid tõendeid, mistõttu pärast surma kujunesid temast legendid.

Modiglianis looming hõlmab eelkõige maale ja joonistusi. Aastatel 1909–1914 pühendus ta siiski eelkõige skulptuurile. Põhimotiiv on nii piltidel kui ka skulptuuris inimene. Peale selle on ka mõned maastikupildid. Interjööripilte ega natüürmorte pole temalt teada. Modigliani suhestus oma teostes sageli renessansskunstiga, kuid teda mõjutas ka näiteks tol ajal populaarne Aafrika kunst. Teda ei saa aga arvata ühegi tema kaasaegse kunstisuuna (näiteks kubismi või fovismi) alla. Eluajal oli Modigliani kunstnikuna vähemenukas, alles pärast surma sai tema looming väga populaarseks ja ta teoseid hakati müüma väga kõrge hinnaga.

Elulugu

Lapsepõlv

Amedeo Modigliani sünnimaja Livornos. Mälestustahvliga austas linnanõukogu kunstnikku tema 75. surma-aastapäeva puhul

Amedeo Modigliani sündis 12. juulil 1884 Livornos Flaminio ja Eugenia Modigliani neljanda ja noorima pojana. Maalima innustas teda ema. Üks tema vendadest oli Giuseppe Emanuele Modigliani, kellest hiljem sai Itaalia Sotsialistliku Partei poliitik ja Itaalia parlamendi liige. Perekond kuulus linna valgustatud juudi kodanluse hulka. Sefardidena pooldasid selle perekonna liikmed liberaalset judaismi. Kui Amedeo Modigliani sündis, oli puidu ja söega kauplev perekonnaettevõte halva konjunktuuri tõttu juba pankrotti läinud. Sellepärast aitas Modigliani ema perekonna sissetulekutele kaasa eraõpetajana ja tõlkijana. Ta tõlkis muu hulgas Gabriele D'Annunzio luuletusi. Ema avaldas ka pseudonüümi all kirjanduskriitikat. Peale selle võttis Amedeo Modigliani tõenäoliselt osa ka oma vanaisa Isaac Garsini kodus toimunud kellaviieteedest, kus arutati näiteks Oscar Wilde'i loomingut. Et ema oli pärit Marseillest, õppis Amedeo Modigliani juba varakult ära prantsuse keele, mis hiljem kergendas tema kodunemist Pariisis.

11-aastaselt jäi Amedeo raskesse pleuriiti. 1898. aastal, 14-aastaselt, haigestus ta tüüfusse, mida tollal peeti veel surmavaks haiguseks. Ema jutustuse järgi oli tal haiguse ajal palavikuuni, milles ta fantaseeris Itaalia kunsti meistriteoste üle ning mis näitas tema kunstnikukutsumust. See kujunes tema elu pöördepunktiks. Pärast tervenemist lubasid vanemad tal kooli pooleli jätta ning hakata õppima joonistamist ja maalimist.

Õpiaastad

Amedeo Modigliani asus 1898 õppima Livornos maalikunstnik Guglielmo Micheli joonistamise ja maalimise erakoolis, mis oli tugevasti orienteeritud impressionismile. 14-aastaselt oli ta seal noorim õpilane. Peale selle õppis ta Gino Romiti ateljees aktimaalimist.

1900. aastal kunstniku tervislik seisund halvenes. Ta haigestus juulis tuberkuloosi. Et õhumuutus pidi tema paranemist soodustama, veetis ta talve 1900/1901 koos emaga Napolis, Capri saarel ja Roomas. Sealt kirjutas ta viis kirja endast 9 aastat vanemale kunstnikule Oscar Ghigliale, kellega nad hoolimata vanusevahest olid sõbrad. Need kirjad on väheste Modiglianist järele jäänud kirjalike dokumentide seas. Selles kirjeldas ta muu hulgas oma muljet Roomast: "Rooma ei ole minu ümber, kui ma Sulle jutustan, vaid minus, otsekui oma seitsme künkaga nagu seitsme käskiva ideega ümbritsetud juveel."

Kevadel 1901 järgnes Modigliani oma sõbrale Ghigliale Firenzesse. Talve 1901/1902 veetis ta Roomas, pöördus siis Firenzesse tagasi ning astus 7. mail 1902 kunstikooli Scuola libera di Nudo ('Vaba Aktikool'). Seal õppis ta Giovanni Fattori juures ning tegeles selle kõrvalt peamiselt renessansskunstiga, mida ta sealseid kirikuid ja muuseume külastades õppis austama.

Aastal 1903 läks Modigliani, jälle Ghigliat järgides, Veneetsiasse, kuhu ta jäi kuni Pariisi elama asumiseni. 19. märtsil 1903 astus ta sealsesse kunstikooli Istituto di Belle Arti di Venezia. Muu hulgas käis ta seal vaba aktijoonistamisklassi kursustel. Ta keskendus Itaalia kunstiajaloo õppimisele, maalimisega tegeles ta vähem intensiivselt. Aastatel 1903 ja 1905 puutus ta Veneetsia biennaalidel kokku prantsuse impressionistide teoste ning Auguste Rodini skulptuuridega ja sümbolistlike teostega. Veneetsias õppimise ajal hakkas Modigliani hašišit tarvitama ja osales spiritismiseanssidel.

Pariisi elama asumine

1906. aasta alguses siirdus Modigliani Pariisi, sest sealset kunstielu peeti progressiivseks ning seal tekkisid ja lõid läbi uued kunstistiilid. Aastal 1905 olid veel võrdlemisi tundmatud kunstnikud, nende seas André Derain ja Henri Matisse, kellele kriitika oli andnud hüüdnime Les Fauves ('metsikud') eksponeeritud Sügissalongis. Pariisi kunstimaailmast sai tänu progressiivsetele kunstikaupmeestele, kes toetasid Pablo Picasso suguseid noori ja innovaatilisi kunstnikke, avangardistliku maalikunsti keskuseks.

Amedeo elas algul ühes mugavas hotellis Seine'i paremkaldal, mis tundus talle kodanliku päritolu tõttu kohane. Peagi aga kolis ta Montmartre'ile, kus ta elas muu hulgas Bateau-Lavoiris ning kasutas lihtsat ateljeed ja õppis Académie Colarossis aktijoonistamist. Ema saatis talle küll nii palju raha, kui ta sai, aga Modiglianil jäi sellest äraelamiseks väheks. Sellepärast vahetas ta sageli elukohta ja jättis mõnikord isegi oma kunstiteoseid maha, kui ta põgenes korterist, sest tal ei olnud enam üüri maksta.

Üks Modigliani esimesi sõpru Pariisis oli saksa maalikunstnik Ludwig Meidner. Viimane kirjeldas hiljem Modiglianis kohta ja köitumist Pariisi seltskonnas: "Meie Modigliani […] oli tüüpiline ja samal ajal üliandekas Montmartre'i boheemkonna esindaja; tõenäoliselt isegi viimane tõeline boheemlane. Vaatamata kehvale tervisele osales Modigliani Montmartre'i kunstnike pöörases elus.

Kevadel 1907 võttis maalikunstnik Henri Doucet Modigliani elama majja, mille Paul Alexandre oli noorte kunstnike jaoks üürinud. Noort arsti Alexandre'it köitsid Modigliani pildid ning ta hakkas seepärast teda toetama. Ta ostis temalt pilte ja joonistusi ning vahendas portreetellimusi. Amedeo Modigliani teosed olid 1907 väljas avangardistlikus Sügissalongis, millele andsid näo fovistid. Aastal 1908 eksponeeris Modigliani salongis Salon des Indépendants kuut maali, sealhulgas "Juuditar". Tema maalid ei äratanud aga tähelepanu. Nii mainis mõjukas publitsist Guillaume Apollinaire Modiglianit oma salongiarvustuses üksnes ääremärkusena. Paul Alexandre'il õnnestus rajada Modiglianile teed jõukatesse ringkondadesse, nii et ta sai kevadel 1909 paruness Marguerite de Hasse de Villersilt portreetellimuse. Maali pealkiri on "Amatsoon".

Skulptoriperiood ja suhe Anna Ahmatovaga

Aastal 1909 tutvus Modigliani Paul Alexandre'i kaudu rumeenia skulptori Constantin Brâncușiga ning viis tema soovitusel aprillis 1909 oma ateljeeCité Falguière'i Montparnasse'il. Selle tutvuse mõjul hakkas ta samal aastal tegelema kiviskulptuuriga, mis jäi mõneks ajaks tema loomingus esikohale. Livornos ja Carraras oli Brâncuşi napp stiil talle muljet avaldanud ja skulptuuri poole tõmmet tekitanud. Samuti võis Modiglianil juba varem olla soov skulptorina tegutsema hakata, ent tal polnud tehnilisi võimalusi, mis avanesid alles uues ateljees. Samuti võis teda inspireerida skulptuure tegema Itaalia antiikaegne pärand. On mõeldav ka, et ta tahtis proovida uut žanri, sest maalikunstis oli edu visa tulema. Legend räägib, et ta varastas kive kujude tegemiseks metrooehituse ehitusplatsidelt. Tema puust peade materjaliks aga olevat olnud liiprid. Kunstnik ei kinnitanud ega lükanud ka ümber enda kohta käivaid kuulujutte ja fantaasiaid.

Aastal 1910 tutvus Modigliani vene luuletaja Anna Ahmatovaga, kellega tal oli kirglik armusuhe kevadest 1910 augustini 1911. Hiljem nad enam ei kohtunud.

Aastal 1911 eksponeeris Amedeo Modigliani oma arhailistena mõjuvaid kiviskulptuure portugali kunstniku Amadeo de Souza-Cardoso ateljees. Algas intensiivne tegelemine karüatiidide motiiviga nii skulptuuris kui ka maalis. Aastal 1912 näidati Modigliani skulptuure Sügissalongis. Osa neist osteti ära. Modigliani tutvus samuti Pariisis elavate skulptorite Jacob Epsteini ja Jacques Lipchitziga, kellest viimane nimetas Modigliani kunsti tema isikliku taju väljenduseks.

Kevadel 1913 peatus Modigliani Livornos, kus ta elas kivimurru lähedal. Seal tegutses ta marmoriskulptorina (varem oli ta töötanud ainult lubjaliivakiviga). Valmis skulptuurid saatis ta Pariisi. Need ei ole säilinud.

Pole teada, miks ta pärast 1913. aastat enam skulptorina ei tegutsenud. Võib-olla ei talunud ta tolmu, mis hakkas tervise peale. Võib ka olla, et ta ei näinud endal skulptorina tulevikku. Ta ei arenenud kunstnikuna edasi ning vähesed näitused ei toonud kuigi palju tähelepanu ega raha. Võib-olla sellepärast otsustas ta tagasi tulla tasuvama maalikunsti juurde.

Tagasitulek maali juurde ja elu esimese maailmasõja ajal

Pablo Picasso portree, 1915. See on üks portreedest, mis ta sõja ajal maalis oma kunstnikest sõpradest

1914. aastast hakkas Modiglianit taas huvitama maalimine. Kevadel 1914 tutvus ta kunstikaupmees Paul Guillaume'iga, kes esindas mõnesid noori ja veel tundmatuid kunstnikke. Guillaume hakkas esindama ka Modiglianit, kui too pärast sõja algust oli sõjaväkke võetud Paul Alexandre'i silmist kaotanud, ning võttis tema teoseid mitmele rühmanäitusele oma galeriis.

Kui sõda algas, tahtis Amedeo Modigliani vabatahtlikuna sõjaväkke minna, kuid halva tervise tõttu teda ei võetud, mis oli talle pettumus. Sellepärast kuulus ta Pariisis elavate kunstnike väiksemaks jäänud ringi.

Juunis 1914 tutvus Modigliani talendika ja ekstsentrilise inglise literaadi Beatrice Hastingsiga, kellega neil oli kahe aasta pikkune armusuhe. Hastings oli olnud tsirkuseartist, ajakirjanik, luuletaja, rändur, kunstikriitik jne, nüüd aga Inglise ajalehe The New Age kolumnist Pariisis, kes kirjutas linna seltskonnaelust. Ta kirjutas muu hulgas, kuidas Modigliani tarvitas hašišit ja alkoholi, mille mõju all ta "iialgi midagi head" korda ei saada. Modigliani oli Hastingsi kirjelduse järgi hašišit tõmbav ja brändit joov jõletis, kuid teisel korral nägi Hastings teda ilusa ja hoolitsetuna. Beatrice'i väitel ei olnud Modiglianil austust kellegi vastu peale Pablo Picasso ja Max Jacobi. Tormilise suhte ajal Beatrice'iga muutus Modigliani elu veelgi pöörasemaks. Sellest, kuidas ta koos oma sõprade Maurice Utrillo ja Chaïm Soutine'iga tarvitas alkoholi ja oopiumi.. Armusuhte ajal oli Beatrice Modigliani eelistatuim modell. Tema maale naisest ei saa aga lugeda meelitavateks, pigem vastupidi – ta nägu oli ümar, huuled lõhkised ja koledad ning silmad väikesed ja tühjad.

Aastal 1915 kolis Modigliani koos Beatrice Hastingsiga Rue Norvaine'ile Montmartre'i künkal ja portreteeris Pablo Picassot. Aastal 1916 portreteeris ta veel kuulsaid inimesi, sealhulgas oma sõpra Jacques Lipchitzit ja Chaïm Soutine'i kellele Modigliani oli ka lähedane sõber ja toetaja. Need portreed Pariisi avangardistidest sidusid nendega ka Modigliani. Need tagasid Modiglianile ainulaadse koha Pariisi kunstnike seas, sest oma portreedega jäädvustas ta pildi nende keskkonnast ning tegi võimalikuks hilisema legendi Modiglianist kui Pariisi kunstnikkonna peamisest tegelasest.

Seejärel tutvus Modigliani kunstnikust sõbra Moïse Kislingi vahendusel poola kunstikaupmehe ja luuletaja Leopold Zborowskiga. Viimasel ei olnud küll kaupmehena niisuguseid sidemeid nagu Guillaume'il ega nii head nina avangardistliku maalikunsti peale, kuid ta toetas Modiglianit tema viimastel eluaastatel. Nii võttis ta koos abikaasa Annaga (Hankaga) kunstniku oma korterisse elama, kui too oli Beatrice Hastingsist lahku läinud. Zborowski andis Modiglianile taskuraha ja maalimistarbed ning laskis tal oma korteris töötada. Hiljem maksis ta ka modellidele Modigliani aktimaalide eest. Modigliani maalis mitu korda ka Leopoldit ja Annat.

Lamav akt (1917)

Modigliani maalis 1916–1917 umbes 30 aktimaalist koosneva seeria. Zborowski vahendusel eksponeeriti neid pilte isikunäitusel kunstikaupmees Berthe Weilli galeriis. 3. detsembril 1917 avati näitus kutsutud külalistega vernissaažiga. Galerii asus politseijaoskonna vastas ning üks politseikomissar pööras tähelepanu inimeste kogunemisele vaateaknale välja pandud akti ette. Ta kutsus Berthe Weilli enda juurde ja tegi ettepaneku näitus sulgeda ja pildid maha võtta, sest need olevat liiga vabameelsed. Et vältida piltide konfiskeerimist, andis Weill järele.

Lõuna-Prantsusmaal

1917. aasta aprillis tutvus Modigliani 19-aastase Jeanne Hébuterne'iga, kes õppis Académie Colarossis. Varsti asusid nad elama ühisesse korterisse. Naisest sai kunstniku põhiline modell kuni surmani, kunstnik maalis teda vähemalt 25 korda.

Aastal 1918 lahkusid nad koos Zborowskite ning Modigliani sõbra Soutine'iga Pariisist, mida ähvardas Saksa vägede sissetung. Motiiviks võisid olla ka Zborowski kui kunstikaupmehe huvid, sest õhuvahetus võis haigetele kunstnikele Modiglianile ja Soutine'ile hästi mõjuda ning nende viljakust suurendada. Nad siirdusid Prantsuse Rivierasse, kus Modigliani maalis arvukalt portreid, mille juurde ta oli pärast akte tagasi pöördunud. Ta lõi seal oma populaarseimad ja kalleimad maalid. Valmis pildid saatis ta müügiks Pariisi.

Amedeo Modigliani hauakivi Pariisi Père-Lachaise'i kalmistul

Lõuna-Prantsusmaal veedetud aasta kohta on vähe teada, sest kirjalikke dokumente peaaegu pole ja Pariisi kaasaegsetel oli tema äraolekuaja kohta vähe öelda. Algul elasid Modigliani, Jeanne Hébuterne ja sõbrad Cagnes-sur-Meris, hiljem asusid nad elama Nice'i.

29. novembril 1918 sündis Nice'is Jeanne'i ja Modigliani tütar, kes sai nimeks Jeanne, nagu emagi. Amedeo Modigliani tunnistas end lapse isaks.

Nice'is ja selle lähemas ümbruses viibimise ajal külastas Modigliani Pierre-Auguste Renoiri, kes elas oma valdustes mere ääres. Üks lähedal elanud maalikunstnik teatas hiljem, et impressionismi vanameistri ja noore maalikunstniku vahel puhkes Renoiri nõuannete pärast tüli.

Viimane eluaasta ja surm

Zborowski vahendusel eksponeeriti 1919. aastal paljusid Modigliani teoseid näitustel Inglismaal, muu hulgas näituse "Modern French Painting" raames Heale'is. Septembris 1919 eksponeeris ta Londoni galeriis Hill Gallery kümmet Modigliani teost.

Mai lõpus 1919 naasis Modigliani Pariisi, kus ta osales Sügissalongis. Sel ajal toetas teda ka maalikunstnik Léopold Survage, kes andis oma ateljee tema käsutusse.

Kui Jeanne Hébuterne uuesti rasedaks jäi, kihlus Modigliani temaga. On säilinud abiellumiskohustus 7. juulist 1919, milles ta tunnistab Jeanne'i oma tulevaseks abikaasaks ja nende ühise tütre ametlikult oma lapseks. Seda abiellumiskavatsust ei saanud ta aga realiseerida, sest aasta lõpus hakkas tema tuberkuloos ohtlikult süvenema.

24. jaanuaril 1920 suri Modigliani Pariisi Charité vaestehaiglas, kuhu sõbrad ta samal päeval olid viinud. Järgmisel hommikul sooritas lapseootel Jeanne enesetapu, ta hüppas alla oma vanematekodu kuuenda korruse aknast.

Modigliani maeti suure rahvahulgaga matustel Père-Lachaise'i kalmistule. Hébuterne maeti hiljem, kui tema perekond oli vastuseisust loobunud, tema kõrvale.

Nende tütre Jeanne'i lapsendas Modigliani õde Firenzes. Hiljem elas tütar Firenzes ja kirjutas oma isast olulise biograafia "Modigliani: mees ja müüt".

Vaata ka

• "Alice"
• "Nudo seduto con le mani in grembo"
• "La sposa e lo sposo"
• "Renée"
• "Albero e casa"
• "Il violoncellista"
• "Autoportree"