Absolutism

See artikkel räägib valitsemisviisist; relativismi vastandi kohta vaata artiklit Absolutism (filosoofia); eetika seisukoha kohta vaata artiklit Eetiline absolutism

Absolutism on valitsemisvorm, mille korral riigijuhile kuulub piiramatu võim. Tavaliselt kasutatakse seda mõistet monarhide puhul ja seetõttu käsitletakse terminit "absoluutne monarhia" enamasti absolutismi sünonüümina. Ometi on mitmel 20. sajandi diktaatoril olnud võim, mis väärib absoluutseks nimetamist tunduvalt rohkem kui kunagiste "absoluutsete monarhide" oma, kuid nende kehtestatud riigikorda on tavaliselt nimetatud kas autoritaarseks või totalitaarseks (autokraatiaks). Tõeliselt absoluutset võimu pole aga olnud ühelgi valitsejal ja tõenäoliselt on see ka võimatu.

Absolutismi olemus ja periodiseering

Absolutismi mõiste ja tekkimise põhjused

Sõna "absolutism" tuleneb ladinakeelsest sõnast absolutus', mis tähendab 'piiramatu, täielik'; selle kreekakeelne vaste on despoteia (despootia, mis ei tähenda ainult hirmuvalitsust), mistõttu näiteks valgustatud absolutismi on nimetatud ka valgustatud despootiaks.

Absolutism on selline valitsuskorraldus, mille korral kogu riigivõim (suveräänsus) kuulub ühele isikule või ühele riigiorganile. Näiteks võiks Inglise Parlamenti pärast Charles I hukkamist pidada peaaegu absoluutse võimu omajaks. Reaalsuses on absolutistlikuks riigikorralduseks ennekõike peetud sellist, kus otsustav sõna on öelda monarhil ja tema valitud kitsal kaaskonnal. Ehkki selline süsteem on umbes sama vana kui riikluski, seostatakse seda mõistet enamasti 16. ja 17. sajandil Lääne-Euroopas tekkinud tsentraliseeritud võimuga. Sel ajal läks absolutistlikena käsitatavates Euroopa riikides võim kitsama ringkonna kätte kui kunagi varem pärast Rooma riigi langust. Monarh koondas enda kätte seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu, omades nõnda otsest kontrolli kõigi riigiorganite üle. Tavaliselt rajas ta endale alluva bürokraatliku administratsiooni ja piiras aadli võimu, koondades ülikud oma õukonda ja võttes neilt enamiku privileegidest. See sai võimalikuks seisusliku ühiskonna järkjärgulise lagunemise tõttu, mistõttu kuningas ei pidanud enam kuigivõrd arvestama oma feodaalide nõudmiste ja toetusega. Samas oli kodanikkond alles välja kujunemata, mistõttu monarhi võimu piiramiseks oli vähe vahendeid. Absolutism polnud mõistagi kõikjal ühesugune ja aja jooksul muutusid ka selle üldised suundumused. Absoluutse monarhia eesmärgiks on tavaliselt peetud riigi ja ühiskonnaelu harmoneerimist ning ühiskondliku heaolu saavutamist, samuti võimalikult tõhusa valitsemissüsteemi loomist.

Üldiselt on absolutismi põhjendatud sellega, et kui võim on koondunud ainult ühe isiku kätte, saab ta tunduvalt tõhusamalt valitseda, kui pidevalt üksteise soove arvestama pidav kollegiaalne võimuorgan. Samuti osutatakse, et absolutistlikku võimu omav monarh on inimene, keda sünnist saadik on kasvatatud valitsejaks, mistõttu tema sellega ka kõige paremini hakkama saab. Kriitikat on ainuisikulisele valitsemisele olnud alati, kas demokraatlikest, seisuslikest või religioossetest põhimõtetest lähtudes. Kõige levinum ja ajaliselt kõige kauem kasutatud vastuväide on aga ilmselt see, et ainuisikulist võimu omav monarh võib seda kuritarvitada ehk muutuda türanniks.

Samas ei levinud absolutism kõikjal Euroopas. Absoluutse monarhia mudel sobis kõige paremini tsentraliseeritud valitsuskorraga rahvusriikidele ja mitmel pool oli aadlil nii suuri privileege, et absolutismi kehtestamine osutus võimatuks. Parim näide selle kohta on ilmselt Rzeczpospolita, mis oma liberaalse aadlivabariigi idee ja unistusega paraku lõpuks kaotajaks jäi ja absoluutsete monarhiate poolt alla neelati. Inglismaal ei kehtestunud absolutism aga arvatavasti seetõttu, et saareriigi kodanikuühiskond oli arenenum kui teistes Euroopa riikides. Inglise eripärasid võis märgata juba keskajal, mil seal loodi esimene tõeline parlament (1264). Olulist rolli etendas ka Rooside sõda, kus hukkus enamik vanast aadlist, uus oli aga tunduvalt kodanlikum ja seetõttu ka absolutismivaenulikum.

Euroopalikku absolutismi on sageli peetud olemuslikult erinevaks idamaistest ainuvalitsusega riikidest, mida on nimetatud ka orientaalseteks despootiateks. Neid riike peeti sisuliselt türanniateks, kus kodanikud on valitseja orjad, erinevalt Euroopast, kus monarh olevat valitsenud kõigi alamate huvides. Selline seisukoht langes 20. sajandi jooksul korduvalt kahtluse alla ja 21. sajandi alguses pole sellel enam eriti toetajaid. Siiski pole küsimusele, kuivõrd Euroopa absolutistlikud ja Aasia despootlikud riigid teineteisest erinesid, suudetud üheselt vastata.

Absolutismi periodiseering

Klassikaliseks absolutismiperioodiks peetakse üldiselt ajavahemikku Kolmekümneaastase sõja lõpust kuni Prantsuse revolutsiooni alguseni ehk aastaid 1648–1789. "Klassikaline" absolutism öeldakse olevat tekkinud Prantsusmaal Louis XIV ajal ja selle kõrghetk jäävatki 17. ja 18. sajandi vahetusse. Samas on absolutismi arengus näha selgeid piirkondlikke eripärasid, näiteks Skandinaavia maades (eriti Rootsis) polnud absolutismi "tipp" 18. sajandi alguses, vaid hoopis selle lõpul.

Et absolutismi iseloom on aja jooksul muutunud, siis on loodud ka sisemisi periodiseeringuid. Wilhelm Roscher (1817–1894) on absolutismi jaganud kolmeks järguks.

Esimene oli Roscheri järgi konfessionaalne absolutism, mis oli levinud 16. sajandil ja mida iseloomustas religiooni seadmine kõigest muust ettepoole. Valitseja põhjendas oma võimutäiust pelgalt Jumala tahtega, mida ei tohtinud segada mitte miski inimese poolt loodu, sealhulgas kirik, aadelkond ega muud võimustruktuurid. Selle parimaks näiteks peab ta Hispaania kuningat Felipe II, kelle ajastu juhtlauseks oli: "kelle võim, selle usk" (cuius regio, eius religio).

Absolutismi teine järk oli õukondlik absolutism, mis domineeris 17. sajandil ja 18. sajandi algul. Selle hiilgavaimaks esindajaks peab ta Louis XIV, juhtlausega: "Riik, see olen mina" (l'Etat, c'est moi). Riigikorda iseloomustab valitseja täielik seismine väljaspool inimkonda, Jumala tahet enam kuigivõrd ei rõhutata, pigem peetakse absolutismi lihtsalt kõige loomulikumaks ja täiuslikemaks valitsemisviisiks.

Kolmandaks perioodiks on Roscheri järgi valgustatud absolutism, mis lõppes Prantsuse revolutsiooniga. Seda iseloomustab valgustusfilosoofide ideede rakendamispüüe ja valitseja veelgi suurem potentsiaalne vabadus, kuna enam pole vaja end isegi Jumala ees õigustada, tema valitsusviis peab lihtsalt olema mõistusepärane. Parimaks näiteks peab Roscher siin Friedrich Suurt, kes oli valitsejana nii hiilgav filosoof, väejuht kui ka majandustegelane ning kelle deviis oli: "Valitseja peab olema riigi esimene teener".

Seega võib kokkuvõtvalt öelda, et absolutismi muutumises oli oluline religiooni ja ratsionaalsuse suhe: 16. sajandil oli konkurentsitult esikohal veel usk, Louis XIV ajal võib märgata mõistuspärasuse ja konfessiooni tasakaalu (kuningas valitseb Jumala armust, kuid nii, nagu tema arvates ühiskonnale (mitte otseselt Jumalale) parim on) ning valgustuslikus absolutismis domineeris selgelt inimmõistus, mis loodeti suutvat lahendada kõik inimkonna probleemid.

Absolutismiteooriate ajalooline areng

Teooria tekkimise eeldused 16. sajandil

Absolutismi teooria tekkis varauusajal, kui moodustusid esimesed rahvusriigid ja senine ühiskonnakorraldus hakkas lagunema. Et humanism oli senisest tunduvalt enam esile tõstnud inimest, usk Jumalasse hakkas muutuma kõikuvamaks ning feodaalsüsteem ei suutnud ühiskondlike ja majanduslike muutustega kuigivõrd kohaneda, siis hakati otsima uut korraldust, millega uusaegset riiki stabiliseerida ja edukalt valitseda. 16. sajandil kogus ususõdade ja muude segaduste tõttu üha enam populaarsust idee, et kõrgeim võim peaks kuuluma vaid ühe isiku kätte, kes suudaks nii rahvast kui riiki ühendada ja juhtida ega peaks arvestama teiste võimulolijate soovidega. Esimesena esitas sellelaadsed ideed Niccolò Machiavelli (1469–1527) oma teoses "Valitseja" ("Il Principe"), kus ta pidas valitsejale kõiki vahendeid sobilikuks, et oma riiki tugevdada ja võimu kindlustada. See polnud siiski otseselt absolutistliku teooria algus, kuna Machiavelli idee polnud niivõrd koondada kogu võimu ühe võimulolija kätesse kui pigem leida tõhusa valitsemise põhimõtteid. Teda peetakse ilmaliku riigi valitsemise teooriale alusepanijaks.

Absolutistliku teooria tekkimiseks sobivaim pinnas osutus olevat aga Prantsusmaal, kus kuningavõim oli alates 15. sajandi keskpaigast pidevalt tugevnenud. Kuningas François I valitsemisajal (1515–1547) tsentraliseeriti valitsusaparaati tunduvalt ning tekkis reaalne võimalus, et kehtestub valitsemiskord, kus kuningal ei ole mitte ainult keskne, vaid ka sisuliselt täielik roll ja jagamatu võim. Selleaegsed riigiteoreetikud, kes olid ühtlasi ka aadlikest riigimehed (näiteks Philippe de Commynes, Claude de Seyssel ja Etienne Pasquier), ei pidanud sellist valitsusvormi siiski sobivaks ja soovitasid oma ideaalse riigi konstruktsioonides säilitada senine võimu jaotus kuninga, aadlike ja seisusekogude vahel. François I humanistist sekretär Guillaume Budé (1467–1540) pakkus oma teoses "Institution de Prince" küll esimesena välja kuninga ainuvõimu idee, kuid see jäi peamiselt aruteluks Platoni filosoof-kuninga valitsemise võimalikkusest ja leidis toetust ka Aristotelese mõtetest paternalistlikust valitsemisest. Tema ideedel polnud siiski peaaegu mingisugust mõju. Olukord hakkas muutuma alles siis, kui Prantsusmaal puhkesid ususõjad ja keskvõimu poolt taga kiusatud hugenotid tulid lagedale üha radikaliseeruva monarhivastase ideega, mille järgi võinuks türannist kuningat kukutada (selle suuna pooldajaid hakati kutsuma monarhomahhideks). Suures osas reaktsioonina sellele moodustus ka absolutismiteooria.

Lisaks teravalt vastanduvale kuningavastasele radikalismile ja tekkivale absolutismile eksisteeris veel kolmaski suund, konstitutsionalism, mille juured olid keskajas ning mis rõhutas kuninga ja valitsusorganite konsensuse vajalikkust. Järk-järgult muutus ka enamik konstitutsionalismiteooriaid absolutistlikumateks.

Bodini suveräänsusteooria

Esimeseks tõeliseks absolutismiteoreetikuks peetakse Prantsuse filosoofi ja riigimeest Jean Bodini (1530–1596), kes kirjutas oma peateose "Kuus raamatut riigist" ("Les Six Livres de la République") vastuseks hugenottide teostele, millest tuntuim on absoluutse võimuga monarhe türannias süüdistav "Vindiciae contra tyrannos". Bodin tahtis oma teosega näidata, et sugugi iga absoluutset võimu omav monarh pole türann ja et just absoluutse võimuga valitseja on riigile parim. Et sellel ajal poldud absolutismi ja suveräänsust veel juriidilises mõttes defineeritud, ongi Bodini teos ennekõike pühendatud suveräänsuse mõiste selgitamisele.

Bodin arvas, et riigi kui ühiskonna huvid peaksid olema kõrgemal kõigist teistest, nii üksikisikute, huvigruppide kui ka konfessioonide omadest, ja nõndasamuti peaks riigivalitsejagi seisma kõrgemal kõigist teistest ilmalikest võimukandjatest. Ta eristas kolme põhilist valitsusvormi: demokraatiat ehk enamuse võimu, aristokraatiat ehk vähemuse võimu ja monarhiat ehk üksikisiku võimu. Igaüks neist võis olla suveräänne ehk omada absoluutset võimu. Absoluutse võimu all mõistis ta seda, et kõrgeim võim kuulub kas ühele isikule või riigiorganile, institutsioonile, mis võib seda küll madalamatele instantsidele delegeerida, kuid omab alati kõrgeimat otsustusõigust. Et võim oleks tõeliselt suveräänne ehk absoluutne, peaks see tema arvates olema alamate või Jumala poolt igaveseks ajaks antud, sest muidu ei allu alamad valitsejale, vaid tegelikult iseendale, olles pärast määratud aja lõppu vabad ükskõik mida edasi tegema. Võimu jagamist huvigruppide vahel pidas ta aga absurdseks, riigi arengut pärssivaks ja isegi hukatuslikuks; ta väitis, et just see oli Prantsusmaa viinud ususõdadesse. Kolmest valitsusvormist tõhusaimaks pidas Bodin monarhiat. Seejuures eristas ta selgelt absoluutset monarhiat ja türanniat. Viimast pidas ta väga ebasoovitavaks valitsusvormiks. Ta arvas, et kui valitseja töötab oma parima äranägemise järgi riigi hüvanguks, on tulemused kogu ühiskonna jaoks ideaalsed. Bodin uskus, et monarh ei peaks andma vastust mitte kellegi teise kui vaid enda ja Jumala ees ning enam ei tähendanud viimane neist kirikule kuuletumist, kuna Bodini järgi pidi valitseja olema kõrgemal ka kõigist usunditest ehk kirik(ud) pidi(d) kuuletuma talle. Nõnda oleks kuningal võimalik lepitada ka vaenutsevad usulahud, olles nende organisatsioonide kõrgeim käskija.

Kuningas ehk suverään ei pidanud alluma ühelegi enda ega eelkäijate poolt kehtestatud seadusele, kuid lähtuma oma tegevuses siiski Jumala ja loomuseadustest. Samuti pidas ta suverääni kohustatuks pidama kinni lepingutes ja vannetes kokku lepitust, mis kehtis niikaua, kuni ka selle teine osapool, enamasti rahvas, oma osa täitis. Nii oli tema absolutismikäsitluses oluline roll ka rahval. Kuningas ei võinud oma suva järgi tõsta makse, sest see oleks olnud inimestelt eraomandi äravõtmine, mida Bodini arvates loomuseadused ei lubanud. Kui suverään aga oma võimupiire ületas ning Jumala ja loomuseadustega vastuollu sattus, siis muutus ta türanniks. Türanni kukutamisest Bodin siiski ei rääkinud, pidades ilmselt seaduslikul teel valitsevat türanni paremaks sellest, kes ebaseadusliku valitsejavastase mässu järel troonile pääseks. Türanni pidi eeskätt karistama jumal või mõni teine suverään.

Bodini nägemus riigivalitsemisest, mida nimetatakse ka suveräänsusteooriaks, leidis laiemat tunnustust 17. sajandil, kui tekkis teine absolutismiidee jaoks ülimalt olulise tähtsusega teooria: riiklike huvide doktriin (raison d'etat).

Absolutismiteooriad 17. sajandi Prantsusmaal

Prantsusmaal, kus 17. sajandi alguseks oli keskvõim tsentraliseeritum kui kunagi varem, hakkasid teoreetikud nii üldistes kui ka isiklikes huvides üha enam toetama absoluutset kuningavõimu. Neist silmapaistvaim oli absolutismi ja riiklike huvide doktriini praktikasse rakendanud kardinal Armand Jean du Plessis de Richelieu (1585–1642), kes vormistas oma seisukohad esmakordselt võimule saades 1624 oma "Poliitilises testamendis", teist korda aga 1629 "Programmis kuningale", kus ta pühendas küll suurema osa ruumist praktilistele vajadustele. Mõlemas teoses tõstis ta riiklikke huvisid esile kodanike huvide ees ning rõhutas valitseja ja riigi ehk üldiste huvide samasust. Seega võis valitseja murda ka varem antud leppeid ja rikkuda inimeste loomuõigusi, vangistades neid ilma kohtuotsuseta, samuti tõsta makse. Seega pidas ta monarhi võimupiire tunduvalt laiemaks kui Bodin. Richelieu absolutismiteooria oli selgelt ratsionaalne, piiramatut võimu põhjendati kui tõhusaimat lahendust riigi valitsemiseks.

Sarnaseid seisukohti väljendas ka enamik teisi Louis XIII aegse (1610–1643) Prantsusmaa riigiteoreetikuid. Guez de Balzac (1597–1654) oli radikaalse kuningavõimu propageerija, kes uskus, et kuningas võib ühistele huvidele apelleerides teha põhimõtteliselt kõike. Gabriel Naudé (1600–1653) püüdis absolutismile leida aga ratsionaalseid põhjendusi. Naudé võttis omaks Machiavellist alguse saanud mõttesuuna ja leidis, et kuninga peamiseks vooruseks peaks olema tarkus (prudentia). Sellest lähtudes võis valitseja hädaolukorras rakendada ka radikaalseid, isegi loomuseadustega vastuollu minevaid meetmeid (coups d'etat); kuid seda vaid juhul, kui see tuleb kasuks üldisele hüvele ehk riiklikele huvidele. Igapäevane poliitika ei saanud mingil juhul nii radikaalne olla, sest see oleks riigi hukutanud.

Louis XIV valitsusajal (1643/1661–1715), kui absolutism rakendus Euroopa ajaloos ilmselt kõige hiilgavamalt ja ulatuslikumalt, tekkis sellele ka toetavaid teooriaid, millest ühe autoriks oli kuningas ise. Ta uskus, et tema kohustus, aga ka nauding on oma alamatele pakkuda turvalisust ja tsentraliseeritud võimsa riigi poolt antavaid kõikvõimalikke hüvesid. Võim pidi tema arvates olema täielikult tsentraliseeritud, sest kui see pidanuks jagunema mitme inimese vahel, võisid nood seda kurjasti, oma kasuks ära kasutada. Sellise vaate järgi sai vaid kuningas esindada üldiseid hüvesid. Sellisele ratsionaalsele põhjendusele lisandusid müstilisemad, nagu saanuks valitseja absoluutse võimu Jumalalt ja nagu oleks absolutism loomulikem, perekonnast välja kasvanud valitsusvorm. Sellele sekundeerisid Thomas Hobbesist mõjutusi saanud voolud (näiteks Samuel Sorbière' teooria), mis pidasid absolutismi küll kunstlikuks, inimeste endi poolt looduks, kuid vähemalt Prantsusmaal hädavajalikuks valitsusviisiks.

Thomas Hobbesi absolutismiteooria

Thomas Hobbesi "Leviathani" (1651) tiitelleht

Thomas Hobbes (1588–1679), üks 17. sajandi Inglismaa mõjukamaid filosoofe, on oma poliitilise filosoofia alases peateoses "Leviaatan" ("Leviathan", 1651) esitanud oma teooria riigi vajalikkusest. Ta vaatleb inimeste tunge, mis olevat enamuses egoistlikud, ja leiab, et kui inimeste üle pole kõrgemat võimu ehk suverääni, siis valitseb nende seas paratamatult kõikide sõda kõigi vastu. Seda saaks ületada vaid kunstlikul teel, inimeste omavaheliste lepingutega, mille teel loodaks ühiskond. Seega esitas Hobbes esimesena ühiskondliku lepingu teooria. See leping toimiks aga vaid siis, kui kõik inimesed annaks osa oma õigustest (sest ühiskonnata ehk loomuseisundis on igaühel õigus ja vabadus teha ükskõik mida, seega igaüht kahjustadagi) ainuvalitseja ehk suverääni kätte. Siit tuleneb absolutismi legitiimsus, kuna rahvas ise olevat valitsejale piiramatu võimu andnud ning too peab nüüd seda kasutama võimalikult suure harmoonia, ühtsustunde ja üldise heaolu saavutamiseks. Riik ongi Hobbesi jaoks kunstlik moodustis, inimeste poolt loodud "surelik jumal", mis on loodud nende endi kaitseks iseenda eest.

Suverääni võim lepinguga loodud ühiskonnas ehk riigis tagatakse sellega, et tema ei sõlmi inimestega lepingut, vaid võtab neilt antud võimu lihtsalt vastu, seega ei ole ta neile andnud mingeid siduvaid kohustusi. Valitsejal on sisuliselt täielik vabadus oma võimu teostada täpselt sellisel teel nagu ta parimaks peab. Oma võimu suverään jagada ei tohiks, sest see viiks rivaalitseva võimukeskuse tekkeni ja kodusõjani (nagu oli tema ajal Inglismaal ka läinud). See seisukoht kehtib ka religioosse võimu osas: riigis saab olla kas teokraatlik või poliitiline suverään. Hobbes eelistab viimast, sest selle võim on ratsionaalsem ja seetõttu tõhusam. Nõnda peaks kirik olema riigile allutatud. Parim lahendus oleks see, kui monarh oleks ise kirikupea, nagu see Inglismaal Hobbesi ajal oli ja praegugi on. Samas ei võta absoluutne suverään inimestelt ära kõiki nende õigusi, sest Hobbes leiab, et indiviidid ei saagi kõiki oma õigusi loovutada, sest nad ootavad loovutamise eest alati mingit kasu. Nõnda ei saa inimene anda kunagi ära oma õigust enesekaitsele, sest Hobbes peab inimelu suurimaks väärtuseks, mille säilitamiseks on riik üldse loodudki. Seega õigustab Hobbes vastuhakku suveräänile, kui mängus on inimese enda elu, kuid vastustab tugevalt kodusõja algatamist alamate poolt. Riik pole tema jaoks seega väärtus omaette, nagu arvasid Vana-Rooma vabariiklased ja on arvanud ka teised patrioodid, vaid ratsionaalne vahend negatiivsete inimtungide allasurumiseks.

Oma mõtisklustes riigikordade üle jõudis Hobbes lõpuks järeldusele, et parim lahendus on absoluutne monarhia, kuna ainuvalitseja suudab kõige paremini inimeste egoistlikke tunge alla suruda ja ühiskonda ühendada, sest suveräänses kogus võivad tekkida tugevad erahuvid, mis riigi hävingusse tõukaksid. Alamate ja valitsejate üksmeel on aga riigi püsimise puhul peamine, seetõttu peab ka suverään seda alati taotlema, rahval tuleb talle aga samal põhjusel alati alluda. Hobbesi absolutismiteooria ei rõhu seega riigivalitsemise osas otseselt ainuvalitseja (absoluutse monarhi) isikule, vaid hoopis inimeste põhimõttelisele võrdsusele ja nende tungide ohjeldamise vajadusele. Seetõttu sattus ta traditsiooniliste monarhistide tugeva kriitika alla, eriti seetõttu, et tema teooriast võis välja lugeda ka seda, et kuna Oliver Cromwell oli võimu Inglismaal juba enda kätte haaranud, siis võis teda pidada uueks suverääniks ja rahva allumiskohustus pidanuks kehtima temagi suhtes. Hiljem suutis Hobbes ka kuningaga ära leppida ja restauratsiooniaegsel Inglismaal olid ta ideed isegi au ees, kuid reaalselt ei rakendatud tema põhimõtteid riigivalitsemises kunagi.

Robert Filmeri jumaliku põhjendusega absolutismiteooria

Robert Filmer (1588–1653), oma kaasaegseid, sealhulgas Hobbesi, oluliselt mõjutanud mõtleja, põhjendas absolutismi mitte ratsionalismist lähtuvast loomuõiguslikust, vaid traditsioonilisest religioossest seisukohast lähtudes. Tema teooria, nagu Hobbesi omagi, oli tingitud Inglise kodusõjast, mille põhjustas parlamendi soov kuninga võimu oluliselt piirata ja enda mõjuvõimu tunduvalt tõsta. Filmer väidab oma peateoses "Patriarcha" (1680), et kuna Jumal andis kogu maapealse võimu Aadamale, siis on tema pärijatel õigus võimu jagamata valitseda. Ainuüksi see postulaat poleks küll suuremat midagi tähendanud, sest Aadamast põlvneb Piibli järgi kogu inimkond ja nii võiks absoluutset võimu taotleda pea igaüks, kuid Filmerile on olulisem võimu põhimõtteline olemus, mitte selle otsene põlvnevus. Tema arvates on valitseja loomulik, Jumalast antud õigus hoolitseda oma alamate eest nagu isa perekonna või peremees majapidamise eest, omades sealjuures ainuisikulist otsustusõigust. Lisaks kuulub valitsejale absoluutne omandiõigus, mida ta võib, aga ei pea delegeerima alamatele. Seetõttu võib ta inimesi oma äranägemise järgi maksustada, sest talle kuulub omandi esmaõigus. Juhul, kui riigis on kuningavõim millegagi piiratud, toovat see endaga kaasa anarhia. Filmeri ideed leidsid laia toetuspinda keskaegse universalistliku patriarhaalsuse ja 16. sajandil tekkinud tugeva kuningavõimu ideede segunemisel tekkinud populaarse arusaama tõttu kuningast kui rahva isast. Tema absolutismiteooria oli üks ideoloogiliselt kategoorilisemaid ja seda ei püütud kunagi ellu rakendada. Siiski oli see omal ajal väga mõjukas, eriti just seetõttu, et pereisa kui piiramatu käskija mudel rakendus suures osas ka tegelikus elus, ja John Locke oponeeris oma teostes peamiselt just tema, mitte niivõrd Hobbesi seisukohtade vastu.

Filmeri omadega sarnaseid seisukohti esindas ka Louis XIV aegne vaimulik ja troonipärija koduõpetaja Jacques-Benigne Bossouet (1627–1704) oma teoses "Poliitika pühakirja alusel" (1679). Bossouet tõi kuningavõimu puhul välja neli põhiomadust: see on püha, paternalistlik, absoluutne ja allutatud mõistusele. Nagu Filmergi, rõhutas ta, et kuningas on rahvale kui heatahtlik isa, kelle on määranud kõige Isa, Jumal.

Valgustatud absolutismi teooriad

Pikemalt artiklis Valgustatud absolutism

18. sajandi alguseks oli absolutism Euroopas seatud kahtluse alla, sest ratsionalistliku mõtteviisi leviku tõttu levis üha enam seisukoht, et inimesed on loomupäraselt võrdsed ja suudavad ilma absoluutse võimu sunnita tunduvalt edukamalt ühiskonnana toimida. Sellele seisukohale olid tugevaks toeks Inglismaal toimunud Kuulus revolutsioon ja sellele järgnenud John Locke'i liberaalset ühiskonda pooldavad kirjutised. Prantsusmaal toetasid samalaadseid seisukohti Charles de Montesquieu ja Voltaire. Siiski arendasid ratsionalistlikud mõtlejad ka absolutismiideed, mistõttu tekkis valgustatud absolutismi teooria.

Kameralistide absolutismiteooria

Saksamaal tekkis 17. sajandi lõpul teooria üldisest hüveolust (allgemeine Wohl), mis loodeti saavutada targa ja ettenägeliku absolutistliku valitseja korraldatud edumeelsete reformidega. Esimesena kasutas hüveolu terminit Samuel Pufendorf. Tema ideid arendas edasi Christian Thomasius (1655–1728), keda peetakse kameralismi loojaks. Tema arusaama järgi pidid ühiskonnas valitsema kindlad eetilised normid ja ettekirjutused, mida mõista, luua ja kehtestada saab ainult haritud inimene, filosoof. Seega pidas ta vajalikuks, et piiramatu võimuga valitsejat nõustaksid filosoofid, veelgi parem aga, kui too ise oleks üks nende seast.

Kameralistika olulisimaks esindajaks peetakse aga Christian Wolffi (1679–1754), kes uskus, et absoluutsel monarhil on õigus ja kohustus valitseda oma alamate hüvanguks. Temagi ideaalvalitseja oli seetõttu filosoof, kes suutis võrdselt edukalt tegeleda kõige ühiskonnaellu ja riigivalitsemisse puutuvaga. Kameralistliku absolutismi õnnestumise eelduseks pidas ta seda, et valitseja ja ta kaastöölised looksid võimalikult palju seaduseid, direktiive ja edikte, millega suunataks kõike, mida vähegi võimalik, uskudes, et võimalikult suure deskriptiivsusega võib ühiskonda ideaalseks kasvatada. Wolffi ideid püüdsid kõige innukamalt, kuigi eri viisidel, ellu viia kaks saksa monarhi: Friedrich Suur ja Joseph II.

Füsiokraatide riigiteooria

Füsiokratism tekkis 18. sajandi Prantsusmaal ja selle loojaks peetakse Louis XV ihuarsti François Quesnayd. Mõnes mõttes olid tema ideed kameralismi vastandeiks, kuna erinevalt viimase üldisest tendentsist õhutada võimalikult suurt riigi kontrolli soovis Quesnay kogu ühiskonnaelu, eriti aga majanduse sellest vabastada. Ta uskus, et kõige paremini toimib riik siis, kui seda juhivad loomuseadused, mitte valitsejate ettekirjutused. Kuid tema eesmärk oli sama mis kameralistidel, nimelt valgustada ühiskonda ja saavutada üldine hüveolu. Ka füsiokratistlikku riiki võis tema nägemuse järgi juhtida absoluutne monarh, kuid see pidi oma mõju rakendama selleks, et riigi ja muude huvigruppide sekkumist minimeerida. Füsiokratistidelt pärineb vabaturumajanduse lipukiri Laissez faire, laissez passer ('laske teha, laske juhtuda'), kuna vastavalt loomuõiguse teooriale pidasid nad parimaks majandusvormiks võimalikult piirangutevaba turumajandust, kus hinna kujundavad nõudmine ja pakkumine. Selles punktis avaldus ka kõige teravamalt vastuolu kameralistidega, kuna nood toetasid merkantilismi. Kuid rohkem oli neil kahel valgustusteoorial ühist, põhiline oli see, et mõlemad toetasid üldjoontes valgustatud absolutismi.

Opositsioon valgustatud absolutismile

Valgustatud absolutismile tekkis 18. sajandi jooksul aga kahest algpunktist lähtuv opositsioon. Esimesed vastuseisjad olid konservatiivse suuna esindajad, kes põhjendasid oma vastasust sellega, et valgustatud absolutism lõhub seni ühiskonnas toiminud traditsioonilised sidemed, jõudude vahekorrad ja pöörab pea peale seisusliku ühiskonna. Samuti viitasid nad valgustatud absolutismi oluliselt nõrgale kohale: kuna valitseja võim on piiramatu, siis võib uus monarh oma eelkäija ajal läbi viidud reformid tühistada ja hoopis vastupidi valitseda, mistõttu valgustatud absolutism ei pruugi oma eesmärke täita. Liberaalse opositsiooni esindajad väitsid aga, et ka lihtinimestel peaksid olema poliitilised õigused, mistõttu nende ideaalseks valitsusvormiks oli demokraatia. Liberaalid viitasid sellele, et kui valgustus on oma eesmärgi täitnud (ja mõned neist uskusid seda 18. sajandi lõpus tõepoolest), siis on rahvas juba piisavalt haritud, et ise end valitseda, ega vaja enam selleks absoluutse monarhi sunnivahendeid.

Prantsuse revolutsiooni järel näis valgustatud absolutism end olevat ammendanud. Hilisemad mõtlejad enam absolutismidoktriini Euroopas ei toetanud, küll aga jäi mõjukaks romantismiajal kujunenud monarhismiteooria (paternalism), mille järgi valitsejal pidid olema suurim ja isalik, ent mitte absoluutne võim. Monarhismiideaal varises lõplikult kokku Esimese maailmasõja järel.

Absoluutne monarhia praktikas

Eellugu

Praktikas võib absolutismi põhimõtteliselt märgata juba isegi Vana-Egiptuses, kus jumal-kuningale (Euroopas peamiselt tuntud vaaraona) kuulus ametlikult kogu maa ja kogu võimutäius terve maailma üle. Ka mitmed hilisemad valitsejad kuulutasid end jumalikeks ja põhjendasid nii oma absoluutset võimutäiust. Üks viimaseid neist oli Rooma keiser Diocletianus. Peaaegu absoluutset võimu omas ka Bütsantsi (Ida-Rooma riigi) keiser, kuid tema oli kõrgeim ilmalik ja vaimulik maapealne isand ning mitte jumal. Idamaades (nagu ka Kesk- ja Lõuna-Ameerika riikides) kuulus valitsejale traditsiooniliselt samuti väga suur võim. Need traditsioonid võttis üle Türgi sultan, mistõttu Osmanite riik oli väga suures sõltuvuses teda valitseva valitseja isikust ning käis sobivate sultanite puudumisel 17. ja 18. sajandil kiiresti alla. Kuid ühtegi neist valitsusvormidest ei nimetata tavaliselt absoluutseks monarhiaks, kuna see termin seoti üsna ammu uusaegses Euroopas tekkinud absolutismiga, mis erinevalt varasematest oli teoreetiliselt (ratsionaalsele filosoofiale tuginedes) põhjendatud.

Absolutismi alged Euroopas

Euroopas olid juba alates kõrgkeskajast hakanud tekkima tsentraliseeritud riigiaparaat. Kõige kaugemale arenes see Inglismaal, kus võim koondus aga kuninga kõrval järk-järgult ka parlamendi kätte. Teisiti läks asi aga Prantsusmaal, kus poliitiline ühtsus saavutati peamiselt sõjalisel teel ja kuningal oli suur roll. Juba François I valitsemise ajal võib märgata absolutistlikke tunnuseid: kuningas sai Bologna konkordaadiga sisuliselt võimu kiriku üle, ei hoolinud suurfeodaalide nõudmistest ja surus kuningliku vetoga oma tahtmise peale ka parlamendile, mille osatähtsust ta pidevalt piiras. Enam-vähem analoogset poliitikat jätkas ka tema poeg Henri II, kuid tema ootamatu surm ja seejärel alanud ususõjad nõrgestasid keskvõimu umbes pooleks sajandiks.

Võimalused absoluutseks võimuks olid olnud ka paavstivõimul, mis 13. sajandil hoidis enda kontrolli all kohati suurema osa Euroopa riikide valitsemist. Selline paavsti ilmalik võim oli siiski ebastabiilne: tugevad valitsejad (eeskätt Prantsusmaa kuningas ja Saksa-Rooma keiser) ei soovinud talle alluda. Pealegi ei olnud katoliku kiriku struktuur selleks väga sobilik, sest paljud peapiiskopid ja piiskopid, kes nimeliselt allusid paavstile, määrati tegelikult kohalike valitsejate poolt. 14. sajandil nõrgenes paavstivõim oluliselt ja pärast renessansi algust ei laienenud see ilmalikus mõttes enam kaugemale Itaaliast.

16. sajandil tekkis ka võimalus luua universaalne monarhia, kuna Habsburgide dünastia oli endale saanud nii enamiku Burgundiast, Saksa-Rooma keisritrooni kui ka Hispaania koos selle kiiresti kasvavate kolooniatega. Karl V-l polnud aga kunagi absoluutset võimutäiust, kuna erinevalt François'st pidi ta pidevalt arvestama oma etniliselt ja seadustelt väga kirevate valduste eriõigusi, traditsioone ja muud säärast. Eriti raske oleks isikuvõimu olnud kehtestada Saksamaal, kus keisri kõrval oli oluline roll kuurvürstidel, Riigipäeval ja kohtuorganitel. Lisaks sellele hakkas seal 1520. aastatel levima luterlus, mis oli suurelt osalt suunatud just keiserliku absolutismi kehtestamise vastu. Seetõttu lõppesid Karl V katsed kehtestada usuühtsust ja võimalikku keiserlikku absolutismi Saksa-Rooma riigis Augsburgi usurahuga, misjärel keisritiitli tähtsus tunduvalt vähenes. Karli poeg ja Hispaania kuningas Felipe II suutis aga oma riigis, mis oli tolleaegse Euroopa tugevaim, kehtestada tegeliku kuningliku ülemvõimu, rajades jäiga hierarhiaga valitsuskorra ja laialdase kuningale alluva bürokraatliku aparaadi. Tema süsteemi puudusteks olid aga religiooni pidev ületähtsustamine, kompromissitus ja tugeva valitseja hädavajalikkus, kes kõike oma kontrolli all hoiaks. Juba Felipe II-le käis tema konfessionaalse absolutismi kehtestamine sisuliselt üle jõu (pealegi saatis teda ebaõnn, kui "Võitmatu Armaada" tormi kätte jäi ja hukkus), tema jõuetu poja Felipe III ajal hakkas Hispaania aga kiiresti alla käima.

Absolutism 17. sajandi esimese poole Prantsusmaal

Alates Henri IV ja eriti Nantes'i ediktist (1598), mis lõpetas usuvaenused Prantsusmaal, hakkas riik kiiresti tugevnema ning kuningas ja tema õukond kujundasid suhteliselt kiiresti tõhusa keskvõimuaparaadi. Siiski piirasid kuningavõimu olulised tegurid: hugenotid olid Nantes'i edikti järgi saanud nii suuri privileege, justkui riigi riigis (neil oli oma parlament, omavalitsused, sõjavägi jne); suurfeodaalid olid kohati oma valdustes ikka veel iseteadvad ja mõjukad ning Pariisi parlament ja generaalstaadid omasid olulisi õigusi, näiteks maksude kehtestamise õigust. Henri nende probleemidega kuigivõrd tegeleda ei jõudnud, kuna üks fanaatiline katoliiklane tappis Henri. Tema alaealise poja Louis XIII valitsusaja esimestel aastatel hakkas keskvõim hoopis nõrgenema.

Asjaolud muutusid kui riigi tegelikuks juhiks sai kardinal Armand Jean du Plessis de Richelieu, kes asus keskaparaadile allutama kõiki kohalikke võimukeskusi. Richelieu oli edukas: hugenottidelt võeti enamik privileegidest ja kuigi see põhjustas kodusõja, suudeti kodusõda suuremate probleemideta võita (sõja ilmselt tuntuim sündmus oli hugenottide kindluse La Rochelle'i piiramine ja vallutamine) ning hugenottidele jäi vaid usuvabadus koos väga piiratud omavalitsusega. Suurfeodaalid pidid oma kindlused lammutama (välja arvatud need, kelle kindlused asusid piiri läheduses) ja kaotasid nii oma sõltumatuse tagatise. Samuti kaotati kõik sisetollid, nii et riigist sai üks majandusruum. Kohalike parlamentide tegevusvabadust piirati oluliselt ja seisuste kogu, generaalstaate, ei kutsutud kokku enne 1789. aastat (viimati enne seda 1614. aastal). Nende saavutuste tõttu peetakse Richelieu'd ka Prantsuse absolutismi tegelikuks rajajaks. Irooniline on aga see, et kuningas, kes ametlikult oleks justkui pidanud olema piiramatu võimuga valitseja, sekkus riigiasjadesse ilmselt sama palju kui tänapäeva konstitutsioonilise monarhiaga riikide valitsejad.

Analoogne valitsuspoliitika jätkus pärast Richelieu ja Louis XIII surma, kui järgmiseks tegelikuks riigijuhiks sai kardinal Jules Mazarin (Gulio Mazzarini), kes valitses noore Louis XIV eest kuni oma surmani 1661. aastal. Richelieu ja Mazarin suutsid oluliselt tõsta Prantsusmaa välispoliitilist prestiiži, sekkudes protestantide poolel Kolmekümneaastasesse sõtta, mille tulemusel sai riik valdusi isegi ida pool Reini. Nii panid kardinalid aluse hilisemale Prantsusmaa domineerimisele Euroopas. Nende ajal kujunes merkantilistlik majanduspoliitika ja range (vara)klassitsistlik kultuur, mis avaldus nii kunstis, kirjanduses kui ka muusikas, kus nõuti täpsust, napisõnalisust ja selgust. Domineerima pääses ratsionalism, mille olulisim edendaja oli ilmselt René Descartes.

Louis XIV absolutism

Louis XIV on üks pikaajalisimaid ja ka ilmselt tuntumaid valitsejaid ajaloos. Louis' tegelik valitsusaeg algas alles 1661. aastal, tema kuningaksoleku 18. aastal, kui 23-aastane kuningas lähikondlaste imestuseks teatas, et hakkab oma riiki ise juhtima. Lühikese ajaga allutas ta kogu riigivalitsemise endale alluva ametnikkonna kätesse ja asus looma Euroopa suurimat armeed, et oma riik viia "loomuliku idapiirini" Reini jõel ("loomulik lõunapiir" Püreneedes saavutati 1659 Püreneede rahuga). Majanduspoliitikat asus juhtima kuninga usaldusalune ja üks merkantilismi silmapaistvaimaid arendajaid Jean-Baptiste Colbert.

Kuningas Louis XIV suutis oma valitsusajal luua tõepoolest laialdase veendumuse, et kõik riigis sõltubki vaid temast. Teda nimetati Päikesekuningaks (Le Roi Soleil) ja talle omistati ütlus: "Riik, see olen mina" (L'Etat, c'est moi, on küll kaheldav, kas ta ise täpselt nii väljendus). Louis tegeles üle kümne tunni päevas paberitööga ning vaba aega tal sisuliselt polnudki, sest dokumenditööst vaba aeg oli täidetud range päevaplaani järgi peetavate jalutuskäikude, ringkäikude, ballide, vastuvõttude ja muu sellisega. Nõnda võib öelda, et vahest maailma suurim absoluutne monarh ohverdas oma elu riigisüsteemi heaks. Ta püüdis kõiges saavutada äärmist täpsust ja õigsust, mõistagi eestkätt talle otseselt alluvatelt inimestelt. See tekitas sageli viha ja arusaamatusi ning põhjustas isegi enesetappe, kuid lõppkokkuvõttes saavutas Louis enamiku oma sisepoliitilistest eesmärkidest: tema ajal kaotasid hugenotid oma viimased eriõigused ja enamik neist põgenes riigist, seega taastati sisuliselt reformatsioonieelne katoliikluse hegemoonia, kusjuures kirik oli kuninga suurema kontrolli all kui kunagi varem. Ka kõik kuningale potentsiaalselt ohtlikud suurfeodaalid koondati uude Versailles' lossi, kus nad kuninga õukonnas olles sõltusid monarhi tahtest ja olid pidevalt tema silma all; majanduses kehtestus riigi range järelevalve ja maksusissetulekud kasvasid tunduvalt. Samas polnud kõik ideaalne, kuna maalt lahkunud hugenotid olid ühed kõige produktiivsemad ja professionaalsemad töölised ja kuninga radikaalsete meetmete vastu (teiseusuliste liiga range kohtlemine) protestis isegi Rooma paavst.

Louis' välispoliitika rajanes peamiselt sõjalisel jõul ning et Prantsuse armee oli Euroopa tugevaim (17. sajandi lõpus teenis seal umbes 400 000 meest) ja ilmselt distsiplineerituim, siis oli see enamasti edukas. Louis XIV ajal pidas Prantsusmaa neli suurt sõda: Devolutsioonisõja, Prantsuse-Hollandi sõja, Pfalzi pärilussõja (neid kolme kokku nimetatakse ka Reunioonisõdadeks) ja Hispaania pärilussõja. Kahes esimeses oli ta edukas, vallutades sisuliselt kogu Saksamaa kuni Reinini ja enam kui poole Hispaania Madalmaadest. Kuid Prantsusmaa mõõdutundetu tugevnemise pärast muretsevad Inglismaa, Austria, Hispaania ja teised riigid, sealhulgas Brandenburg, sõlmisid Pfalzi sõjas koalitsiooni ning suutsid Prantsusmaad sundida mõningaid territooriume loovutama. Ka Hispaania pärilussõjas ei õnnestunud Louis'l saada lõunapoolset riiki oma otsese juhtimise alla: ta pidi leppima Hispaania sõltumatusega, kuigi selle kuningaks sai Louis' lapselaps Felipe V.

1715. aastal, kui Louis XIV suri, näis nii talle kui ka enamikule prantslastest, et ta elu on läbi kukkunud, kuna äsja lõppenud Hispaania sõjas saadi sisuliselt lüüa ja selge domineeriv positsioon oli kaotatud. Ometi oli Prantsusmaa ikkagi Euroopa sõjaliselt ja majanduslikult tugevaim riik, kuid rahva ja uute valitsejate vastumeelsus Louis' liiga pedantseks ja ebainimlikuks aetud valitsuskorraga tõi kaasa selle, et Prantsuse õukond ja valitsus kaldus hedonismi ning riik hakkas nõrgenema.

Absolutism teistes 17. sajandi Euroopa riikides

Ka mitmes teises Euroopa riigis oli märgatav osa võimust koondunud 17. sajandiks kuninga kätte. Siiski ei kujunenud neis esialgu välja nii puhtakujulist absolutismi kui Prantsusmaal. Saksa-Rooma riigis oli keisril võimalusi kehtestada absolutism sõjaliselt, kuid Rootsi sekkumine sõtta 1630. aastal nurjas selle. Inglismaal päädis absolutismi kehtestamise katse kodusõjaga, mille võitsid kuningavastased usufanaatikutest independistid Oliver Cromwelli juhtimisel, kes kehtestas kuninglikust absolutismist veelgi tsentraliseerituma ja totalitaarsema võimu, olles ilmselt esimene tõeline uusaegne diktaator. Hispaanias valitsesid pärast Felipe II surma suhteliselt saamatud kuningad ja seetõttu oli keskvõim nõrk, Portugal aga allutati vahepeal hispaanlastele ja kui see 1640 taas iseseisvus, oli riigivõim tükk aega üpris jõuetu.

Ainsad riigid, kus saab 17. sajandi teisel poolel rääkida tõelise absolutismi kehtestamisest, olid Taani ja Rootsi. Esimeses neist toimus monarhistlik riigipööre 1660, mil pärast riigi lüüasaamist Rootsi käest otsustati valitsuskorda tõhustada. Kuninga kätte anti sisuliselt kogu võim ja aadel maksustati, samuti kehtestati teenistusastmete tabel, mis võimaldas kõigil riigi kodanikel jõuda aadliseisusse. Selline süsteem kehtis Taanis suuremate muutusteta kuni 1849. aastani.

Rootsis oli kuningal alates Gustav Vasa ajast pidev suhteliselt tugev positsioon, kuid aadlikest esindajatekogu piiras seda siiski oluliselt. Võimekad kuningad, nagu Gustav II Adolf ja Karl X, juhtisid riiki sisuliselt oma tahte järgi, kuid kahel korral, pärast 1632. ning uuesti 1660. aastat, oli riigis monarhi alaealisuse tõttu tegelik võim regentvalitsusel. Esimesel korral valitses riiki võimekas kantsler Axel Oxenstierna, teisel korral ei saanud regendid aga oma ülesannetega kuigivõrd hakkama. Seetõttu kisti Rootsi Prantsusmaa poolel suhteliselt mõttetusse Skåne sõtta (1674–1679), kus absolutistlik Taani oli Skåne tagasivõitmisele lähedal. Seda takistas vaid noore kuninga Karl XI oskuslik vägede juhtimine nimetatud provintsis. Ent pärast sõdagi ei soovinud senised valitsejad kuningale võimu loovutada. Puhkes äge sisevõitlus, kus oluline osa aadlist toetas kuningat ja 1680. aastal kehtestati ka Rootsis absolutism. Algas mõisate reduktsioon ja ehitati üles tõhus maksusüsteem, mis võimaldas Rootsil luua arvestatava püsiarmee. See süsteem kestis kuni Karl XII surmani Põhjasõjas.

Prantsuse riigivõim pärast Louis XIV-t

Louis XIV surma järel tuli võimule tema alaealine pojapojapoeg Louis XV, kelle esimestel valitsusaastatel valitsesid regendid. Võim jäi endiselt tsentraliseerituks, kuid enam ei mõeldud eriti riigi tugevdamisele, pigem püüdsid võimulolijad enda elu võimalikult mugavaks teha. See tendents jätkus Louis XV täisealiseks saades, kui riigis mängisid olulist rolli tema armukesed Madame de Pompadour ja Jeanne du Barry. Prantsuse õukond oli rokokoovaimsuse peamine keskus ja ehkki enamik tuntud valgustusfilosoofe pärineb Prantsusmaalt, ei rakendatud nende ideid sealses riigivalitsemises sisuliselt üldse. Ainsaks erandiks oli füsiokratistlik majanduspoliitika, mida püüdis ellu viia majandusminister Anne Robert Jacques Turgot. Kuid ka tema reformid katkestati peatselt ja ta saadeti erru. Turgot' majandusreformide nurjumist peetakse ka Prantsuse revolutsiooni oluliseks põhjuseks. Seega võib öelda, et Prantsuse kuningakoda ei läinud kaasa valgustusideedega (seda just valitsemise põhimõtetes, aristokraadid ise olid kahtlemata haritud ja mõned neist toetasid ka rahva harimist, kuid et reforme ei järgnenud, siis põhjustas see laialdast rahulolematust), mis maksis hiljem karmilt kätte.

Valgustatud absolutism Saksamaal

Saksamaal oli valgustatud absolutism oluline mõlemas suurriigis: Preisimaal ja Austrias.

Preisimaa Friedrich Suure ajal

Friedrich II (valitses 1740–1786) peetakse meheks, kes tegi Preisimaast suurriigi. Seni oli see olnud küll üks Saksamaa suurimaid ja mõjukamaid riike, kuid võrreldes Habsburgide Austriaga nõrk, samuti jäi ta tähtsuselt alla mitmele teisele Saksa riigile, kuna Saksimaa hertsog oli ühtlasi Poola kuningas ja Baieri hertsog valitses tunduvalt rikkamat maad. Muutused olid alanud 17. sajandil, mil Brandenbugi kuurvürst Friedrich Wilhelm tugevdas oma sõjaväge ja liitis Preisi hertsogkonna Brandenburgiga. Tema poeg Friedrich III kuulutas end 1701 Friedrich I nime all Preisimaa kuningaks, tolle poeg Friedrich Wilhelm I aga kehtestas riigis absolutismi. Friedrich Wilhelm I, Friedrich II isa, oli lausa patoloogiliselt kitsi ja seetõttu äärmuslik merkantilist, ta ei hoolinud kaunitest kunstidest ega filosoofiastki, mistõttu valgustuse vaim läks tast kaugelt mööda. Friedrich Wilhelm hoolis vaid sõjaväest ja protestantlikust usust, samuti ka monarhi võimalikult suurest võimutäiusest, kuna ütles oma alamate kohta: "Inimese hing kuulub Jumalale, kõik muu peab kuuluma aga mulle!" Friedrich Wilhelm I ajal kasvas Preisimaa sõjavägi enam kui kaks korda, muutudes tolleaegse Euroopa tugevaimaks (kuna Prantsusmaa armee oli pärast Louis XIV surma tunduvalt kahanenud).

Friedrich II iseloom erines isa omast tunduvalt. Tulevane kuningas oli vaimustuses valgustusideedest ja kultuurist, ta mängis flööti ja isegi komponeeris heliteoseid. Kuningaks saades alustas ta kohe ümberkorraldusi: 2. valitsuspäeval jagas rahvale tasuta vilja, 4. päeval keelas piinamise ja kehtestas usuvabaduse. Oma isa kokkuhoidlikku valitsussüsteemi ta siiski kuigivõrd ei muutnud, kuid rakendas seda teistel eesmärkidel: tema näol oli valitsejaks saanud esimene tõeliselt valgustuslike ideaalidega monarh. Ta kutsus Preisimaale tagasi isa ajal pagendatud kameralisti Christian Wolffi ja alustas oma "Versailles'" ehitamist, selleks sai Sanssouci loss Potsdamis. Sinna kutsus ta valgustuse suurkujusid, ka oma ammuse kirjasõbra Voltaire'i. Majanduses jätkas Friedrich merkantilismi. Samuti soodustas ta asustamata aladele uute külade rajamist, kutsudes Euroopa rahvast üles kolima Preisimaale.

Vaatamata idealistlikele ja kultuurisõbralikele ümberkorraldustele, ei jätnud Friedrich II unarusse armeed, jätkates selle suurendamist ja distsiplineerimist. Samuti avaldus juba Friedrichi esimestel valitsusaastatel tema armeejuhi- ja diplomaaditalent, kui ta suutis Austria pärilussõjas vallutada Sileesia. Õige pea tuli tal seda kaitsta pea kõigi Mandri-Euroopa riikide vastu, kui Seitsmeaastases sõjas sõlmiti Preisimaa-vastane pretsedenditu Prantsuse-Austria liit ja peagi liitus sellega Venemaa. Friedrich näitas taas hiilgavat väejuhiannet, kuid ülekaalukad vastasjõud oleks teda kahtlemata võitnud, kui Venemaal poleks võimule tulnud Friedrichit austav Peeter III, kes sõjast lahkus, ja Prantsusmaa poleks pidanud koloniaalvõitluse tagajärjel Inglismaale alistuma. Sisuliselt üksi Preisimaa vastu jäänud austerlased ei suutnud Friedrichit enam oluliselt ohustada ja Maria Theresia pidi leppima Hubertusburgi rahuga, millega Sileesia jäi Preisimaale.

Hiljem keskendus Friedrich riigi tugevdamisel sõdimise asemel diplomaatiale. Tema ja Katariina II algatusel toimus 1772 Esimene Poola jagamine, millega Preisimaa sai maismaaühenduse Ida- ja Lääne-Preisimaa vahel. Tema edasiste plaanide hulgas olid ka järgmised Poola jagamised, millega (nagu ka tegelikkuses juhtus) see riik jagati täielikult Venemaa, Austria ja Preisimaa vahel ära. Kokkuvõttes kasvas Friedrich II valitsusajal Preisimaa territoorium kaks, selle elanikkond aga peaaegu kolm korda. Preisimaa tõusis Seitsmeaastasest sõjast "puhtalt" väljatulemisega lõplikult Euroopa suurriikide hulka, kuigi selle tulemusena kaotas ta ligi 10% oma elanikkonnast.

Pärast Friedrich II sai Preisimaa kuningaks tema vennapoeg Friedrich Wilhelm II, konservatiivne ja vaimsete huvideta mees, kes valgustusest ei hoolinud ja püüdis paljusid Friedrichi reforme tühistada. See õnnestus tal siiski vaid osaliselt, kuna algasid revolutsioonilised sõjad ja riigi sisepoliitikaga tegelemiseks jäi vähe aega.

Austria 18. sajandil

Habsburgid, kes valitsesid Austriat 13. sajandist alates, olid 17. ja 18. sajandi jooksul oluliselt tugevnenud, liites oma valdustega enamuse seni Türgile kuulunud Ungarist. Samas oli neil probleeme: keiser Karl VI-l polnud meessoost pärijaid, mis tähendas Habsburgide meesliini lõppemist ja nende valduste võimalikku laialijagamist. Seetõttu kehtestas Karl pragmaatilise sanktsiooni, millega ta jättis kõik oma valdused ükskõik kummast soost pärijale. Selleks osutus tütar Maria Theresia. Teised riigid olid varem nõustunud pragmaatilist sanktsiooni tunnustama, aga kui Karl suri, püüdis enamik Austria naabreid Austria pärilussõjas pärandist tükki endale saada. Kõige paremini õnnestus see Preisimaal, kes sai endale Sileesia, kuid et selle kuningas Friedrich Suur sõlmis seejärel Austriaga separaatrahu, õnnestus austerlastel 1748. aastaks teised vastased oma maalt välja tõrjuda ja rohkem valdusi mitte kaotada.

Maria Theresiat (valitses 1740–1780) ei peeta küll eriti valgustuslikuks monarhiks, kuid absoluutne monarhia eksisteeris tema ajal Austrias kindlasti. Ta teostas hulga reforme: tsentraliseeris valitsemist, pannes kohalikes omavalitsustes juhtivatele kohtadele oma saksakeelsed ametnikud, samuti rajas õukonna, mille koondas Schönbrunni lossi, ja tõhustas maksukogumist. Nii sarnanevad tema reformid Richelieu ja Louis XIV omadega, ent usupoliitika oli teistsugune, sest ehkki Maria Theresia oli sügavalt usklik katoliiklane ega sallinud teiseusulisi kuigivõrd, ei kiusanud ta neid ka taga ega püüdnud sundkatoliseerida. Ta ei püüdnud ka kirikut riigile allutada.

Maria Theresia poeg ja pärija, esimene Habsburg-Lotring Joseph II (valitses Austriat 1780–1790), oli oma emast sootuks erinev. Ta imetles ema "põlisvaenlast" Friedrich II, vaimustus valgustusideedest ja soovis oma riiki radikaalselt reformida. Juba ema eluajal oli ta oma tahtmise sageli läbi surunud, sundides Austriat näiteks esimesest Poola jagamisest osa võtma, kuid troonile pääsenult algatas ta ühed ajaloo kõige äärmuslikumad muudatused. Ta kaotas pärisorjuse (mille näiteks Friedrich II oli alles jätnud), jagas talupoegadele maad, kehtestas usuvabaduse ja allutas valitsusele katoliku kiriku, sekulariseerides selle valdused ja lahutades selle riigist. Nendest "õudustest" jahmunud paavst sõitis isiklikult Josephi juurde, kuid ei suutnud teda ümber veenda. Joseph oli ilmselt kõige julgem ja kaugemale läinud valgustatud monarh üldse, kuid paraku ei jaganud tema alamad valitseja ideaale. Tema jätkuvad ja üha radikaalsemad ümberkorraldused (Habsburgide valdused jagati ajaloolisi piire arvestamata haldusüksusteks, mida valitsesid Josephi ametnikud, ja kogu riigis kehtestati ametikeelena saksa keel; keiser ise ütles, et on sakslaste keiser ja seetõttu peab ta ka valitsema saksa riiki) tekitasid üha suuremat vastuseisu nii aadelkonnas kui ka alamrahva seas ja Austria Madalmaad kuulutasid end 1790 koguni iseseisvaks. Selleks ajaks oli alanud ka Prantsuse revolutsioon ja keiser Joseph ette võtnud kuulsusetu sõjaretke Türgi vastu, mis lõppes fiaskoga. Keiser Joseph suri ootamatult, pidades oma elu täielikult läbikukkunuks. Siiski meeldis julge visionäärist valitseja hilisematele revolutsionääride, kes lõid temast müüdi kui tõelisest rahvakeisrist. Josephi järel sai keisriks tema vend Leopold, kes ettevaatliku ja osava valitsejana suutis segadused riigis lõpetada. Tema lühikese valitsusaja järel tuli 1792. aastal võimule viimane Saksa-Rooma ja esimene Austria keiser Franz, suhteliselt keskpärane ja konservatiivne valitseja.

Valgustatud absolutism Venemaal

Venemaa enne Katariina II aega

Venemaal oli võim valitseja ümber koondunud juba ammustest aegadest, kuid et riigiaparaat polnud kuigi tõhus, ei õnnestunud esimestel tsaaridel kõiki oma ambitsioone ellu viia ega võimutäiust saavutada. Esimesed katsed euroopalikku monarhismi matkida oli teinud Ivan III, kes pidas end Saksa-Rooma keisriga võrdseks. Võimu tsentraliseerimise katsetega paistis esimesena silma Ivan Julm, kuid tema reformid päädisid vaid mõtlematu julmusega oma rahva kallal ja olid üheks põhjuseks, miks peagi pärast tema valitsusaega ootas Venemaad segaduste aeg. Tunduvalt edukamalt asus absolutistlikke ja muid reforme ellu viima Peeter I, kes võitis Rootsit Põhjasõjas, tagades sellega oma riigile suurriigi staatuse, ning püüdis Venemaad euroopastada. Peeter polnud valgustatud, küll aga ilmselt euroopalikus mõttes absoluutne monarh, eriti seetõttu, et enamikule tema reformidest oli eeskujuks Rootsi. Tema surma järel algasid riigis taas sisemised segadused, nõndanimetatud paleepöörete ajajärk, kus valitsejad vahetusid suhteliselt kiiresti ja enamasti mängis sealjuures pearolli kaardivägi. Olud stabiliseerusid alles Peetri tütre Jelizaveta Petrovna ajal (valitses 1741–1762), kuid temagi sõltus Kaardiväest ega omanud absoluutset võimu.

Katariina II

1762. aastal sai Venemaa keisriks Peeter III, kes oli tegelikult sakslane Holstein-Gottorpi dünastiast ja Venemaa valitsusringkondades ebapopulaarne. Iseäranis oli neile vastumeelne tsaari ülemäärane Friedrich Suure lembus, mis lõpetas keisririigi jaoks täiesti kasutult Seitsmeaastase sõja. Nii toimus taas paleepööre ja võimule tõsteti Peetri abikaasa, kes oli samuti sakslane, Katariina II nime all.

Katariina oli progressiivne ja haritud naine, kellel olid isiklikud suhted mitme tuntud valgustajaga (näiteks Voltaire'i ja Denis Diderot'ga). Ta asus Venemaad intensiivselt moderniseerima, viies riigis kehtivad auastmed vastavusse Lääne-Euroopa omadega, püüdes luua uut, valgustusel põhinevat põhiseadust ning tõstes riigi prestiiži ja majanduslikku võimsust nii vallutuste kui ka edukate reformide abil. Katariinat võib pidada üheks kõige sihikindlamaks kameralismi järgijaks, kuna ta lasi luua tohutu hulga seadusi, edikte ja ettekirjutusi, millest paljusid ei olnud ilmselt võimalik ellu rakendada, kuid mis oma iseloomult olid idealistlikud ja pidid üldist hüveolu kasvatama. Katariina polnud aga siiski naiivne unistaja, vaid pragmaatiline valitseja, kes suutis Türgilt vallutada kogu Musta mere põhjakalda ja tegi nii Venemaast olulise konkurendi Osmanite pärandi jagamisel. Lisaks jõudis Venemaa Poola jagamiste tagajärjel Kesk-Euroopasse.

Kui Katariina suri, sai Venemaal troonile ta poeg Paul I, kes põlgas oma kerglaste elukommetega ema ja süüdistas teda ka oma isa tapmises. Ta püüdis valitseda Katariinast tunduvalt erinevalt, Friedrich Suurt matkides, ja tekitas sellega taas rahulolematust, põhjustades viimase eduka paleepöörde. Selle käigus tsaar tapeti ja uueks keisriks sai tema poeg Aleksander I, kes oma valitsusaja alguses viis läbi valgustuslikke reforme, vabastades näiteks Balti kubermangude talupojad pärisorjusest, kuid hiljem rõhus vaid absolutismile.

Valgustatud absolutism ja tänapäev

Valgustatud absolutism Rootsis

Pärast Karl XII surma nõrgenes kuningavõim Rootsis tunduvalt. Tegelikku võimu püüdis teostada parlament, kus võitlesid Venemaa-vastaste "mütside" ja Venemaa-sõbralike "kübarate" fraktsioon ja poliitika oli suhteliselt heitlik. "Kübarate" võimuperioodil 1760. aastatel oli Rootsi muutunud sisuliselt Venemaa sõltlaseks. Kuid asjaolud muutusid, kui kuningaks sai Gustav III, kes püüdis Rootsi mineviku hiilguse taastada. Aastatel 1771–1788 valitses ta üha suuremas vastuolus parlamendiga, mille võimu ta oskuslikult piiras. Aastal 1788 õnnestus tal kehtestada täielik absolutism ja seejärel püüdis ta sõjas Venemaaga saada osaltki tagasi Põhjasõjas kaotatut. Kaheaastane sõda ei toonud siiski tulemusi ja 1790. aastal pidi Rootsi leppima Värälä rahuga, millega sõda lõppes piirimuutusteta, kuid Venemaa kohustus Rootsile maksma toetust. Seejärel sõlmiti Vene-Rootsi liit. Gustav püüdis ellu viia valgustuslikke reforme ja piirata veelgi aadlike mõju, kuid 1792. aastal langes ta maskiballil atentaadi ohvriks. Seejärel püüdis absolutistlikult valitseda tema poeg Gustav IV Adolf, kuid et tema poliitika lõppes Soome kaotamisega ja õige pea pärast seda sai võimule välismaine Bernadotte'i dünastia, oli absolutism Rootsis sisuliselt lõppenud, kuigi sugemed sellest säilisid kuni 20. sajandi alguseni.

Valgustatud absolutism mujal Euroopas

Peale Preisimaa, Austria, Venemaa ja Rootsi olid valgustusideed olulised mitmes teiseski riigis. Siiski polnud neis valgustatud absolutism järjepidev ega edukas. Olulisimad olid Portugali ministri Pombali markii Sebastião de Melo valgustuslikud reformid, mis puudutasid sõjandust, majandust ja haridust. Selle tagajärjeks oli Portugali majanduse õitseng ja suhteliselt kiire taastumine pärast 1755. aasta Lissaboni maavärinat. Taanis teostas valgustuslikku absolutismi kuninganna armuke Struensee, kes aga peagi hukati. Hiljem (1788) vabastati pärisorjusest talupojad. Ka mitmes saksa väikeriigis, näiteks Badenis, kus valitses populaarne suurhertsog Karl Friedrich (kaotas pärisorjuse, keelustas piinamise ja viis läbi haridusreforme), oli valgustuslik absolutism oluline.

Absolutism pärast 18. sajandit Euroopas ja väljaspool seda

19. sajandi algusest kuni Esimese maailmasõjani oli Euroopa jätkuvalt valdavalt monarhistlik. Enamasti teostasid olulist osa võimust kroonitud pead. Erandiks oli siinkohal Inglismaa, kus parlamentaarne traditsioon oli juba tugevalt juurdunud. Kuid näiteks Saksamaal, Austria(-Ungari)s, Türgis ja muidugi Venemaal kestis sisuliselt edasi absolutism, vaatamata sellele, et mõnel pool püüti seda parlamendi loomise ja valimistega maskeerida. Kõige ilmsem oli absolutism Venemaal, kus isevalitsuslik kord säilis kuni Nikolai II troonist loobumiseni, aga isegi Prantsusmaal kehtis 1852–1860 sisuliselt absoluutne monarhia, kui valitses keiser Napoleon III. Saksamaal oli absolutism kohati varjatud, Otto von Bismarcki kantsleriksoleku ajal kehtis tegelikult Richelieu-laadne süsteem, kus valitseb kuninga usaldusalune ja teistest sõltumatu valitsusjuht. Hiljem koondas võimu enda kätte aga keiser Wilhelm II. Saksa Keisririik siiski ametlikult absolutistlik enam polnud, suur mõju oli ka Riigipäeval. Austria-Ungaris sõltusid aga kõik valitsused keiser Franz Joseph I tahtest ja parlament oli sisuliselt vaid mõjutu vaidlusklubi. Siiski ei saa sedagi riiki üheselt absolutistlikuks lugeda, sest alates 1867 oli Ungaril väga suur autonoomia ja kogu riigis säilitas tugeva mõju aadel.

Euroopa absolutism lõppes Esimese maailmasõja ajal, kui nii Vene, Saksa kui ka Austria-Ungari impeerium kokku varises. Monarhiate asemele tekkisid vabariigid, kus valitsusvõim oli sageli ebademokraatlik. Ainsaks absoluutse monarhiaga riigiks jäi 1929. aastal Vatikan, kus paavstil on piiramatu võim. Mõningaid katseid oli teisigi (näiteks kuningad Ahmed Zogu Albaanias, Carol II Rumeenias ja tsaar Boris III Bulgaarias), kuid need jäid lühiajalisteks ja tõid enamasti kaasa kas sõjalise diktatuuri või riigi allutamise mõnele teisele diktaatorile.

Mujal maailmas olid olulised absoluutse monarhiaga riigid 19.–20. sajandil Hiina, Jaapan, Pärsia ja Etioopia. Hiinas varises keisrivõim 1911. aastal. Jaapanis kehtestati absolutism aga alles 1868 Meiji revolutsiooniga ja see kestis kuni 1945. aastani. Pärsias kukutati šahh 1979 ja seal kehtestati teokraatia. Etioopia viimane keiser Haile Selassie I kukutati 1974. Absolutistlikeks võib lugeda ka Brasiilia keisririiki, mis eksisteeris 1822–1888, ja Mehhiko keisririiki, mis püsis peamiselt prantslaste toel 1864–1867. Hilisemad absoluutse võimu kehtestamise katsed on enamasti teostatud riigipöörajate poolt oma haaratud võimu legitimeerimiseks. Üks parim näide selle kohta on Kesk-Aafrika Vabariigi diktaatori Jean-Bédel Bokassa kuulutamine Kesk-Aafrika keisriks 1970. aastatel.

Absolutism tänapäeval

Tänapäeval on absolutism muutunud suhteliselt haruldaseks ja suurtes riikides seda tavaliselt ei esine. Näiteks Euroopas, nagu ülalpool öeldud, on vaid üks täielikult absolutistlik riik, Vatikan. Teised, mida võib teatud määral absolutistlikeks pidada (Monaco ja Liechtenstein), kuuluvad kääbusriikide hulka. Suurte riikide valitsejatest on pelgast esindusfunktsioonist veidi mõjukam positsioon vaid Hispaania kuningal.

Väljaspool Euroopat võib absolutismi siiski leida ka suurtest riikidest. Prominentseim nende hulgast on ilmselt Saudi Araabia, analoogse korraga on ka mitmed teised Lähis-Ida riigid (näiteks Omaan, Katar, Bahrein). Absoluutseteks monarhiateks peetakse veel Bhutani, Bruneid ja Svaasimaad. Esimeses kaotati absolutistlik võimukorraldus ametlikult küll 2006. aastal, kuid olulisi otsuseid langetab siiski kuningas.

Vaata ka