Mine sisu juurde

Manne Siegbahn

Allikas: Vikipeedia
Siegbahn (1924)

Karl Manne Georg Siegbahn (3. detsember 1886 Örebro26. september 1978 Ängelholm) oli rootsi füüsik.[1]

1924. aastal sai ta Nobeli füüsikaauhinna uurimuste ja avastuste eest röntgenspektroskoopia vallas.[1]

Manne Siegbahn sai 1911. aastal doktorikraadi Lundi ülikoolist; tema väitekiri käsitles magnetvälja mõõtmisi. 1920. aastal sai temast Lundi ülikooli professor, enne seda oli ta tervise tõttu eemale jäänud eelkäija Johannes Rydbergi kohusetäitja.

1923. aastal siirdus Siegbahn professoriks Uppsala ülikooli, kus jätkas röntgenspektroskoopiauuringuid. Ta töötas muu hulgas välja aparatuuri röntgenikiirguse lainepikkuse ülitäpseks mõõtmiseks ning lõi süsteemi spektrijoonte märkimiseks.

1937. aastal sai Siegbahn Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia Nobeli Instituudi füüsikaosakonna direktoriks.

1944. aastal patenteeris ta Siegbahni pumba.

Manne Siegbahn abiellus 1914. aastal Karin Högbomiga. Neil sündis kaks poega: Bo Siegbahn, kellest sai diplomaat ja poliitik, ning Kai Siegbahn, kellest sai 1981. aastal Nobeli auhinna saanud füüsik.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]