Tiibet

See artikkel ei ole Hiina RV Tiibeti autonoomse piirkonna kohta.

Tiibet (tiibeti བོད་ (Pö, Wylie transliteratsioonis Bod); mongoli Төвд (Tüvd), hiina 西藏 (Xīzàng)) on Sise-Aasia piirkond, tiibetlaste kodumaa. Umbes poole Tiibetist hõlmab Hiina Rahvavabariigi Tiibeti autonoomne piirkond (pealinn Lhasa).

Aastail 1913–1951 oli Tiibet iseseisev riik. Selle Hiina poolt annekteeritud riigi õigusliku järjepidevuse esindajaks peab end Tiibeti eksiilvalitsus, mida ei ole ametlikult tunnustanud ükski riik.

Tiibeti ulatus läänest itta on 2400 ja põhjast lõunasse 1000 km. Keskmine kõrgus on 4000 m üle merepinna. Kolmandik Tiibetist on asustamata, viiendikku asustavad nomaadid. Peamine põllumajanduspiirkond on 1600 km pikkune org, mis ulatub Ülem-Induse orust läänes kuni Ülem-Brahmaputra oruni idas.

Tiibeti piirid

Tiibet koosneb kolmest piirkonnast: Ü-Tsang, Amdo ja Kham. 1965. aastal loodud Hiina RV Tiibeti autonoomne piirkond tükeldas ajaloolise Tiibeti. Autonoomne piirkond hõlmab vaid Ü-Tsangi piirkonna ja Khami lääneosa; Khami idaosa ja Amdo on liidetud Hiina teiste provintsidega. Kui hiinlased räägivad Tiibetist, siis peavad nad silmas üksnes Tiibeti autonoomset piirkonda. Tiibetlaste endi jaoks tähendab Tiibet kõiki kolme piirkonda nendes piirides, mis kehtisid enne Hiina Rahvavabastusarmee sissetungi 1949. aastal.

Tiibeti autonoomne piirkond võtab enda alla 1,23 miljonit km², mis on võrreldav Lõuna-Aafrika Vabariigi pindalaga. See hõlmab aga vaid poole ajaloolisest ja etnilisest Tiibetist, nimelt Ü-tsangi maakonna, millega on liidetud osa Khamist ning millest samas on eraldatud osa põhjapiirkonda ja ühendatud Hiina Xinjiangi provintsiga (Ida-Turkestan), osa Khamist on liidetud Hiina Yunnani ja Sichuani provintsidega. Amdo piirkond on muudetud omaette Hiina provintsiks nimega Qinghai, kust omakorda on osa eraldatud ja ühendatud Gansu provintsiga.

Rahvastik

Tiibeti rahvaarvu hinnatakse umbes 13,7 miljonile, sellest 44,5% ehk 6,1 miljonit on tiibetlased ja 7,5 miljonit hiinlased. Pealinnas Lhasas elab 120 tuhat elanikku, neist 42% on tiibetlased. Sissetulek ühe inimese kohta on 80 dollarit aastas (1990), arvatav keskmine eluiga on 40 aastat. ÜRO Arenguprogrammi Arenguindeks on 0,087, millega Tiibet asub Tšaadi ja Djibouti vahel 153. kohal maailmas. Valdav osa tiibetlastest on budistid, aga säilinud on ka budismieelne bööni usund.

Tiibeti keel kuulub Tiibeti-Birma keelkonda. Kirjakeel pärineb VII sajandi algusest. Tiibeti kõnekeel jaguneb mitmeks dialektiks, millest Lhasa dialekti kasutatakse lingua franca´na.

Religioon

Levinuim usund on budismi haru Tiibeti budism. Seega on Tiibeti budismi ajalugu osa ka Tiibeti ajaloost.

Maavarad

Tiibetis on suured boksiidi, kroomi, vase, kulla, raua, hõbeda ja liitiumi varud. Liitiumi arvatakse Tiibetis olevat pool maailma koguvarudest. Hiina Rahvavabariigi maavarudest asub Tiibetis 40%. Potentsiaalse hüdroenergia poolest on Tiibet maailmas kindlalt esikohal. Viimasel ajal on hakatud avastama ka naftat. Metsa all on umbes 13 miljonit hektarit (1985. a), .... kokku 3,6 miljonit kuupmeetrit.

Tiibeti ajalugu

Pikemalt artiklis Tiibeti ajalugu

Arvatakse, et Tiibeti esimesed asukad saabusid Tiibetisse rohkem kui 2000 aastat e.m.a ida poolt. Pärimused räägivad, et sõjakad karjakasvatajad ühendas oma vahel 410 e.m.a Indiast saabunud Nyatri tsenpo, kes pani alguse 41 kuninga dünastiale.

Esimesed kirjalikud ajaloo allikad pärinevad 7.–9. sajandist („Mani bka’-‘bum", "sBa-bzhed", „bKa’-thang-sde-lnga", raidkirjad, Tun-huangi koobastempli käsikirjad).

Esimest korda ajaloos mainitakse Tiibetit Ptolemaoise Geograafias nime all batai (βαται), järgmisena mainivad teda hiinlased, kasutades nime fa.

Esimene Tiibeti kuningas gNya-‘khri-btsan-po (247 eKr).

Yar-lungi Seitsme taevalikku trooni kuningadünastia (u 250–100 eKr).

Kahe sTeng dünastia kuninga valitsemisaeg (u 150 eKr) – muutuste periood. Kuningas Gri-gum-btsan-po tapmine kuningliku tallmeistri Lo-ngam-i poolt, Lo-ngam-i troonihaaramine ja kukutamine, sPu-de-gung-rgyal-i võimuletulek. Võimuvõitlus hõimude vahel, religioossed ja sotsiaalsed muutused. Kultuuri ja tehnika areng. Kuninglike hauakambrite ehitamise algus.

Kuus Sa’i Legs (u 50 eKr), kaheksa lDe (u 100 a) ja viis bTsan (u 300 a) kuningat ning nende ajastu.

Esimene Tiibeti kirjakeelne lähetus mahub 7. sajandisse, kui kuningas Namri Löntsän (Gnam-ri-slon-rtsan) saatis saadiku Hiinasse.

Tiibeti ajalugu algab kindlustisest nimega Taktsé (Stag-rtse) Chingbas (Phying-ba) maakonnas Chonggyä (Phyongs-rgyas).

Iseseisvuspüüdluste alused

1913–1951 oli Tiibet de facto iseseisev riik, millel oli oma sõltumatu keskvalitsus, sõjavägi, raha ja maksusüsteem. Rahvasteliitu Tiibet ei kuulunud, eelistades ajada neutraalset ja isolatsionistlikku välispoliitikat ning arendada kahepoolseid suhteid naaberriikidega. Samadel põhjustel ei avaldanud Tiibet soovi astuda ÜRO liikmeks.

Hiina Rahvavabariigi propaganda, mis räägib Tiibeti ajaloolisest kuulumisest Hiina emamaa koosseisu, eelistab nimetatud perioodist mööda minna ja rõhutada valitud lõike varasemate sajandite ajaloost. Hiina Rahvavabariik peab seda ajajärku imperialistlikust agressioonist tingitud võimuvaakumiks. Nimelt olevat 1913. aasta iseseisvusdeklaratsioon Suurbritannia mahitus ja seega puudub Pekingi arvates juriidiline alus väidetel, nagu oleks Tiibet olnud sel perioodil iseseisev riik.^[1]

Vaata ka

Viited

↑ "Tiibeti ja Hiina Rahvavabariigi suhted ÜRO ja rahvusvahelise õiguse vaatevinklist". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. jaanuar 2009. Vaadatud 1. aprillil 2008.

Välislingid

[1] "Tiibeti ja Hiina Rahvavabariigi suhted ÜRO ja rahvusvahelise õiguse vaatevinklist". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. jaanuar 2009. Vaadatud 1. aprillil 2008.

[1]