Toompea allasum
Toompea on Tallinna Kesklinna linnaosa Vanalinna asumi allasum Toompeal.
Toompea kõrgendikul asunud Toompea oli lossifoogtikohtu ja Toomgildi valitsetav iseseisev linn ning liideti Tallinna all-linnaga alles 1878. aastal. Varem oli Toompea olnud lühikest aega ühendatud Tallinnaga aastail 1785–1796[1].
Vanalinna Toompea asumi tänavad
[muuda | muuda lähteteksti]Falgi tee, Kiriku plats, Kiriku põik, Kiriku tänav, Kohtu tänav, Komandandi tee, Lossi plats, Piiskopi tänav, Pikk jalg, Rahukohtu tänav, Rutu tänav, Toom-Kooli tänav, Toompea tänav, Toom-Rüütli tänav. Toompea kõrgendikulele pääseb mööda Patkuli treppi, Pikka jalga, Lühikest jalga ja Toompea tänavat, Falgi teed, Komandandi teed.
Toompea kõrgendiku põhjapoolsel küljel asuvad Kohtuotsa vaateplats ja Patkuli vaateplatvorm ning idaküljel Eestimaa Roheliste vaateplatvorm ja Kuberneri aed.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Toompea ajaloolised kujutised |
Enne 1220. aastat
Kirjalikult mainitud Henriku Liivimaa kroonikas seoses Taani kuninga sõjakäiguga Revalasse (Revele) Lyndanise linnusena.
"Kõik nad maabusid oma sõjaväega Revala maakonnas ja asusid Lyndanisesse, mis oli varem revalaste linnus, ja lammutades vana linnuse, hakkasid teist, uut ehitama..."
"Isand Wenezlaus aga seisis oma slaavlastega orus, mis oli mäe merepoolsel nõlval..."
"... ja kui linnus oli valmis ehitatud ja (oma mehed) sinna paigutatud, läks kuningas tagasi Taanisse. Ja sinna jäid maha piiskopid koos kuninga meestega, kes terve selle aasta läbi võitlesid revalastega..."
Taani kuningaks oli Valdemar II. Sejr, kaasas neli piiskoppi ja slaavlaste vürst Vitslav I (Wizzlaus, Wenezlaus). Taani ajalookirjutaja Olaus Petri (16. saj) arvates toimus Lyndanise lahing 15. juunil 1219. Taani ametlik ajalugu seostab lahingut Taani rahvuslipu Dannebrog võitmisega. Henriku kroonikast lähtub, et revalaste linnus oli vana (castrum antiquum) ja selle lammutamine ei nõudnud suurt vaeva.
Org mäe merepoolsel nõlval võis olla tänase Pika jala otsas Nunne tänava kandis.
Eestlaste linnus võis eri hinnanguil olla ehitatud kas 8. või 11. sajandil. Miks linnus 13. sajandi alguseks maha jäeti, jääb ebaselgeks.
Paljuviidatud Al-Idrīsī 1154. aasta Astlanda kaardil asuv qlwry või flwry, mida on loetud ka Kaleweny ning Vene kroonikate Kolõvan, ei pruugi Henriku ja taanlaste Lyndanise olla. Pigem on tegemist Kallaverega, mis on mainitud ka 1241. Taani hindamisraamatus.[viide?]
18. sajandi lõpu linnalegendi järgi (Karl Feyerabendi järgi[viide?]) oli Lindanyse kantsi ehitajaks 1197. aasta ristiretkel hoopis Taani kuningas Kanut VI.
13.–14. sajand
Rävala ja Harjumaa alistamise järel jaotati Toompea alast 1/4 Mõõgavendade ordule ja 3/4 Taani kuninga asehaldurile ja Taani kuninga vasallidele (hilisemale Harju-Viru rüütelkonnale). Toompea ja Tallinn ühtseks linnaks.
Keskajal jagunes Toompea Suureks linnuseks, Väikeseks linnuseks (mida tänapäeval tunneme Toompea lossi nime all) ja eeslinnuseks. Toompeal asus erinevate aegade Eestimaa halduskeskus ning samuti olid Toompeal mitmete nimekate Eestimaa mõisnike linnamajad. Toompea oli eraldi linn (saksa Dom zu Reval) Esialgu ümbritses Tallinna all-linna ja Toompead Tallinna saras, millest linnaraad loovutas 1348. aastal praeguse Kelmiküla, Kassisaba, Tondi ja väikese osa Lillekülast Liivi ordule Toompea eeslinna rajamiseks. Toompea eeslinnad olid Tõnismäe, Kassisaba ja Kelmiküla (neid nimetati ka Toomalev) ning müüriga eraldatud Tallinna all-linnast.
Toompea eeslinna piir kulges Ingeri bastioni juurest mööda Hariduse tänavat, Pärnu maanteed, Väike-Ameerika, Koskla ja Tulika tänavat ning Paldiski maanteed (Lille ja Telliskivi tänava vahelisel alal jäid Paldiski maanteed äärsed krundid Toompea eeslinnast välja), pöördudes umbes praeguse Tehnika tänava suunas, sealt edasi hilisemate Raudtee peatehaste juurest põhja ning umbes 120 meetrit enne Balti jaama kagusse üle Snelli tiigi Toompea müürini.
Suur linnus hõlmas künka põhjapoolse kõrgema osa; arvatakse, et sama maa-ala hõlmas ka muistne eestlaste linnus. Suure linnuse keskosas asetseb plats, kuhu 13. sajandi alguses püstitati Tallinna toomkirik ja lõunapoolsesse külge mäenõlvale Toompea Väike linnus, linnuse ümber rajati ka Tallinna piiskopi residents, aadlike elumajad, mis aga hilisemate tulekahjude käigus on hävinud.
Suur linnus, kus juba ainuüksi kõrge ja järsuservaline küngas pakub head looduslikku kaitset, ümbritseti arvatavasti 14. sajandi keskel, pärast Eestimaa hertsogiriigi müüki Taani kuningriigi poolt Liivi ordule – ringmüüriga. Läänes, põhjas ja idas kulges see mööda künka järsku äärt, lõunas aga mööda vaheastangut, s.o mööda praeguse Lossi platsi põhjakülge. Kogu Suure linnuse ühendus välismaailmaga käis läbi lõunamüüris asetsenud väravatorni, mida nimetati Kellatorniks ehk Toomväravaks. See värav paiknes praeguse Piiskopi tänava lõunaosas ja sarnanes arvatavasti all-linna väravate peatornidega, olles neist küll veidi madalam ja mõõtmetelt veidi suurem. Suure linnuse müür sisaldas arvatavasti veel 11 sadultorni ja 2 suuremat torni. Kahe sadultorni jäänused on Toompea künka loodepoolses osas hilisemate majade küljes säilinud. Suuremate tornide kuju kohta täpsemad andmed puuduvad, kuna neist pole tänapäevani midagi olulist säilinud.
Toompea tänavavõrk koosneb paljudest radiaalselt paiknevatest tänavatest, mis koonduvad kokku keskel asetsevale platsile, millel asub Tallinna toomkirik. Seoses ringmüüri ehitamisega rajati 14. sajandil nimetatud tänavakeste välisotstesse sadultornid. Sellist ringmüüriäärset tänavat, nagu see eksisteeris all-linnas, pole Toompeal arvatavasti kunagi olnud. Arvatakse[viide?], et Toompea tänavavõrk on väga vana, mõningate arvamuste kohaselt pärineb ta 11. sajandist, mil praeguse Toomkiriku asemel paiknes tollane eestlaste linnuse peaväljak.
Enne 13. sajandit pääses Toompeale arvatavasti ainult mööda praegust Pikka jalga, mis on muistse linnuse juurdepääsuteeks. Saksa kaupmeeste asula tekkega Niguliste kiriku lähedusse rajati arvatavasti ka praegune Lühike jalg. Umbes samal ajastul või veidi hiljem tekkis Toompeale pääsuks lõunast ka otsetee, mis kulges umbkaudu mööda praegust Toompea tänavat.
- Liivimaa ordu valitsemise aeg
Liivimaa ordu saavutas tegeliku sõltumatuse Saksa ordu kõrgmeistrist 15. sajandi keskel, pärast maiskondade konflikti. Samal ajal püüti Saksa ordult üle võtta ka Eestimaad, mis 1459. aastal ametlikult toimuski, kui Eestimaa aadliseisus lepinguga maksuvabaks tunnistati ja Toompea linnus Liivimaa maameistri valdusse sai.
Liivimaa ordu valitsemise ajal resideeris Toompeal, Toompea Väikeses linnuses Tallinna komtuurkonna Tallinna komtuur, kes valitses maaisanda käsknikuna Toompea ja Tallinna linnamüüri sees asuva Tallinna all-linnast väljapoole jääva komtuurkonna üle.
- 18.–19. sajand
Vaatamata säilinud tänavastruktuuri iidsusele on Toompeal vanu ehitisi peale Toompea linnuse ja Toomkiriku säilinud väga vähe, enamik hoonestust pärineb 18.–19. sajandist. Seda on põhjustanud mitmed laastavad tulekahjud, mis on vanema hoonestuse hävitanud. Need toimusid Toompeal 1288., 1433., 1553. ja viimati 1684. aastal (Toompea tulekahju). Neist viimane hävitas praktiliselt kogu Suure linnuse hoonestuse koos Tallinna toomkirikuga. Põlengust säilis vaid kolm maja ja Väike kindlus (üks säilinud majadest asub Toom-Kooli tänaval Toomkiriku taga).
Toompea oli Mõõgavendade ja Liivi ordu valduses ning tänapäevalgi on seal erinevalt all-linnast tooni andmas aadlike linnapaleed, mis on ehitatud põhiliselt klassitsistlikus stiilis ja mille kõrgus ei ulatu üle 2–3 korruse. Paljude hoonete keldrid ja osa müüre on aga palju vanemad, ulatudes tagasi 13.–17. sajandisse. Toompea krundid on üldiselt suuremad kui all-linna omad, sisaldades sageli avaraid hoove.
Toompea oli lühikest aega ühendatud Tallinnaga aastail 1785–1796, 1783. aastal jaotati linn Tallinna asehaldurkonna moodustamisega seitsmeks kvartaliks[2]:
- Tallinna I kvartal – Toompea[3] koos eeslinna[4] (Tõnismäe, Kassisaba ja Kelmiküla (neid nimetati ka Toomalev)) ehk aleviga;
- Tallinna II kvartal – Tallinna all-linna 1. osa[5];
- Tallinna III kvartal – Tallinna all-linna 2. osa[6];
- Tallinna IV kvartal ehk alev – Kalamaja, Kopli, Merimetsa, sadama-ala[7];
- Tallinna V kvartal ehk alev – Narva maantee ümbrus, Kadriorg, Lasnamäe tagumine osa[8];
- Tallinna VI kvartal ehk alev – Tartu maantee ümbrus, Lasnamäe eesmine osa[9];
- Tallinna VII kvartal ehk alev – Pärnu maantee ümbrus, Kristiine, Tondi[10], Nõmme[11].
Toompea ajalooline hoonestus
[muuda | muuda lähteteksti]- Pikemalt artiklites Toompea Suur linnus, Toompea Väike linnus ja Toompea tugimüür, Tallinna toomkirik, Toompea loss
Toompea asum oli ajaloolistelt Eestimaa rüütelkonna liikmete talveresidents. Toompeal asusid aadlisuguvõsade elamud ja sotsiaalobjektid:
|
Eestimaa rüütelkonna liikmete linnaresidentsid:
|
Toompeal, Lossi plats 7[14] asub aastatel 1920–1933 Eesti Vabariigi riigivanema ametielamuks olnud Riigivanema Maja[15].
Tänapäeval asuvad Toompeal Riigikogu hoone, Eesti Vabariigi Valitsuse ja Riigikantselei hoone, Õiguskantsleri ametiruumid, EELK Tallinna Neitsi Maarja Piiskoplik Toomkirik, MPEÕK Aleksander Nevski katedraal.
Etümoloogia
[muuda | muuda lähteteksti]Toompea on nime saanud toomkiriku järgi (1486 Domberg `toomimägi`). Varasemad säilinud ürikud mainivad piirkonda lihtsalt mäena (1327 ladina mons, 1372 saksa bergh). Eesti rahvaluules tuntakse Toompead Kalevi kalmuna, mille on kokku kandnud tema lesk Linda.
Elukorraldus Toompeal
[muuda | muuda lähteteksti]Toompea linna juhtis lossifoogtikohus lossifoogti eesistumisel. Keskajal tegutses Toompeal peale Toomgildi veel Püha Anna gild, tõenäoliselt ka 10 000 rüütli vennaskond ja Püha Jüri vennaskond.
Toompea kodanikud kuulusid Toomgildi. Toomgildi liikmeks võeti vastu samadel tingimustel nagu Tallinna Väikegildi. Vastuvõtmise otsustas Toomgildi koosolek häälteenamusega.
Toomgildi korralised koosolekud toimusid iga kolme kuu tagant. Osavõtt oli kõigile gildi liikmetele kohustuslik.
Erinevalt teistest Eestimaa linnadest kehtis Toompeal Eestimaa maaõigus (mitte linnaõigus).
Toompea kodanikuvanne (1845)
[muuda | muuda lähteteksti]- Formel des Eides, welcher auf dem Dome zu Reval geleistet wird
„Ich Endesbenannter gelobe und schwöre bei Gott dem Allmächtigen, vor seinem Heiligen Evangelio, daß ich will und soll Seiner Kaiserlichen Majestät, dem wahren und angebornen Allergnädigsten Großen Herrn und Kaiser Nikolai Pawlowitsch, Selbstherrscher aller Reussen, und Seiner Kaiserlichen Majestät Erben des Thrones aller Reussen, Seiner Kaiserlichen Hoheit dem Großfürsten Cesarewitsch Alexander Nikolajewitsch, treu und ungeheuchelt dienen und in Allem Gehorsam leisten, ohne meines Lebens, bis zum letzten Blutstropfen, zu schonen, und alle zu Seiner Kaiserlichen Majestät hohen Selbstherrschaft, Macht und Gewalt gehörigen Rechte und Vorzüge, so wie selbige bis jetzt festgesetzt sind und noch festgesetzt werden, nach äußerster Einsicht, Kraft und Möglichkeit aufrecht erhalten und vertheidigen und dabei im vollesten Maße mich bemühen, Alles zu fördern, was zu Seiner Kaiserlichen Majestät treuem Dienste und des Reiches Nutzen in allen Fällen gereicht kann; über Beeinträchtigung aber des Interesses Seiner Kaiserlichen Majestät, Schaden und Nachtheil, sobald ich davon Kenntniß erlange, nicht nur zeitig Anzeige machen, sondern mich auch auf alle Weise bemühen, für die Abwendung und Nichtzulassung zu sorgen; sollte aber, was Gott verhüte, dieser Dom vom Feinde überfallen werden, so will und soll ich mich aller gefährlicher Rathschläge enthalten, und mit allen übrigen treuen Einwohnern nicht bloß persönlich, sondern auch mit allen meinen Hausgenossen, die wehrhaft sind, weder meines Gutes, noch meines Blutes schonen, so wahr mir Gott helfe an Leib und Seele. Zum Schlusse dieses meines Eides küsse ich das Wort und Kreuz meines Erlösers. Amen.“
Tõlge eesti keelde:
"Mina, lõpusnimetatu, tõotan ja vannun kõikvõimsa Jumala nimel tema püha Evangeeliumi juures, et mina tahan ja saan Tema Keiserlikku Majesteeti, seaduslikku ja sündinud Suurt Valitsejat ja Keisrit Nikolai Pavlovitši, kõiki venelaste Isevalitsejat, ja Tema Keiserliku Majesteedi Troonipärijat, Tema Keiserlikku Kõrgust tsesarevitš Aleksander Nikolajevitši truult ja teesklemata teenida ja kõiges sõna kuulda, säästmata oma elu viimse veretilgani ja kõiki Tema Majesteedi Kõrge Isevalitseja riigile ja võimule kuuluvaid õigusi, nii neid, mis on juba juurdunud, kui ka neid, mis alles saadakse, kogu oma mõistuse, jõu ja võimete kohaselt säilitada ja kaitsta ja seejuures täiel määral püüda vaeva näha kõike edendada, mis Tema Keiserliku Majesteedi truule teenistusele ja riigi kasudele igal juhul kasu toob, Tema Keiserliku Majesteedi huvide kahjustamisest aga, niipea kui ma sellest teada saan, mitte ainult aegsasti teatada, vaid ka igal viisil vaeva näha, selle ärahoidmiseks ja vältimiseks. Peaks aga, mille eest Jumal hoidku, Toom vaenlase kätte langema, siis mina tahan ja saan kõigist ohtlikest nõuannetest hoiduma ja koos kõigi teiste truude elanikega mitte ainult isiklikult, vaid ka koos oma teenistuskõlblike majalistega, oma vara ega elu säästmata, nii tõesti aidaku mind Jumal ihu ja hingega. Selle oma vande lõpus suudlen ma oma Lunastaja Sõna ja risti. Aamen."
Liitmine Tallinnaga
[muuda | muuda lähteteksti]1887. aasta 26. märtsil Venemaa keisri Aleksander II ukaasiga kehtestati Läänemere kubermangude linnades 1870. aasta Vene üldine linnaseadus. (1878) ühendati Toompea Tallinna all-linnaga, ühise Tallinna linnavalitsuse alla. Esimese Tallinna linnapea Oskar Artur von Riesemanni aselinnapeaks valiti sündik Thomas Wilhelm Greiffenhagen ja linnanõunikeks, senised raehärrad Alexander Elfenbein (1823–1898) ja Ludwig Joseph Berting (1828–1911) ning Toompea lossifoogt Johannes Huhn (1844–1880).
1. jaanuaril 1916 kinnitas Eestimaa kuberner politseijaoskondade ja sellega ka linnaosade haldusterritooriumite ümberkorraldused. I jsk piires asunud Pelgulinn viidi üle V jsk territooriumiks. Lasnamägi, mis oli seni jaotatud II ja III jsk vahel, allutati III jsk-le. Toompea piirkond, mis oli V jsk piires, viidi VI jsk territooriumiks. Samuti anti senistele numbrilistele linnajagudele nimetused:
- I – (Balti jaama tagune) Kalamaja);
- II – Narva (Narva ();
- III – Tartu (Tartu (3.) linnajagu);
- IV – Pärnu (Pärnu (4.) linnajagu);
- V – Paldiski (Baltiski (5.) linnajagu);
- VI – Kesklinn (Südalinn (6.) linnajagu[16]).
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]- Toompea
- Vanalinna asum
- Tallinna asum Vanalinn (all-linn) ja Tallinna all-linn
- Tallinna vanalinn
- Tallinna ajalugu
- Toompäevad
- Toompea tugimüür
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Tallinna ajalugu. Eesti Raamat, Tallinn 1976, lk. 308.
- ↑ Viitamistõrge: Vigane
<ref>
-silt. Viide nimegaUGqUD
on ilma tekstita. - ↑ Tallinn-Haapsalu KA: Toompea I
- ↑ Tallinn-Haapsalu KA: Toompea II
- ↑ Tallinn-Haapsalu KA: Tallinn Linn I
- ↑ Tallinn-Haapsalu KA: Tallinn Linn II
- ↑ Tallinn-Haapsalu KA: Tallinn Alev I
- ↑ Tallinn-Haapsalu KA: Tallinn Alev II
- ↑ Tallinn-Haapsalu KA: Tallinn Alev III
- ↑ Tallinn-Haapsalu KA: Tallinn Alev IV
- ↑ Tallinn-Haapsalu KA: Nõmme
- ↑ Saatkonna maja, www.finland.ee/public (vaadatud 17. august 2011)
- ↑ Kohtu 8 ajalugu
- ↑ Elamu Lossi plats 7, eestigiid.ee
- ↑ Aleksander Terras: Mälestusi Toompealt ja Kadriorust, Riigikantseleist ja riigisekretäri ametist ajavahemikus 1920–1940, www.valitsus.ee (vaadatud 17. august 2011)
- ↑ Wabatahtliste kutsumine rahwawäkke, Riigi Teataja, nr. 2, 28 november 1918
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Henriku Liivimaa Kroonika, Tallinn, Eesti Raamat, 1982
- Eesti Entsüklopeedia, 9. köide, Tallinn, 1996
- Taani Hindamisraamat – Jacobus Langebek, Scriptores rerum danicarum Medii Aevi..., 1792, Tomus VII, Liber Census Daniæ, lk 543.
- Karl Feyerabend, Kosmopoliitilised rännakud. Kiri Eestimaalt 1797, Tallinn 2004.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Toompea allasum |