Meiji restauratsioon
Meiji restauratsioon (jaapani 明治維新 Meiji Ishin) oli sündmuste ahel Jaapanis, mis taastas keisrivõimu 1868. aastal. Selle algust märgib endiste vaenlaste, Satsuma ja Chosu provintside liidrite Saigō Takamori ja Kido Takayoshi vahelise Satcho liidu sõlmimine 1866. aastal. Liidu eesmärgiks oli taastada keisri võim ja kukutada šogunaat. Keisrivõimu taastamisega kaasnes Jaapani ühiskonna moderniseerimine ja läänelikuks muutumine.
3. jaanuaril 1868 deklareeris 15-aastane keiser Meiji end taas Jaapani valitsejaks. Sõda algas seitse päeva hiljem, kui šogun Tokugawa Yoshinobu kuulutas keisri deklaratsiooni ebaseaduslikuks ja ründas oma vägedega Kyōtot. Keisrile ustavate vägede juhiks sai Saigo Takamori, lihtsat päritolu samurai Satsuma provintsist. Šoguni ja keisri väed kohtusid Kyoto lähedal Toba Fushimi all ning vaatamata 3:1 ülekaalule said Tokugawa väed hävitavalt lüüa. Saigo väed liikusid taganeva šoguni armee järel põhja suunas ja mais 1868 alistus Edo tingimusteta keisrile. Sama aasta novembris nimetati pealinn ümber Tōkyōks. Peale Tokugawa Yoshinobu alistumist tunnistas enamus Jaapanit keisri võimu, kuid mõnede šogunaadile ustavate klannide vastupanu kestis veel 1869. aasta keskpaigani.
Tegelikult ei valitsenud Jaapanit siiski mitte keiser, vaid võim liikus Tokugawa šogunaadilt väikese rühma oligarhide ning mõjukate (peamiselt Satsuma ja Chōsu provintsi) daimjote kätte. Nende hulka kuulusid:
- Ōkubo Toshimichi (1830–1878)
- Kido Takayoshi (1833–1877)
- Saigō Takamori (1827–1877)
- Iwakura Tomomi (1825–1883)
- Itō Hirobumi (1841–1909)
- Kuroda Kiyotaka (1840–1900)
- Matsukata Masayoshi (1835–1924)
- Ōyama Iwao (1842–1916)
- Saigō Tsugumichi (1843–1902)
- Yamagata Aritomo (1838–1922)
- Inoue Kaoru (1835–1915)
- Saionji Kimmochi (1849–1940)
Meiji periood
[muuda | muuda lähteteksti]Uus valitsus asus Jaapanit moderniseerima. Kõik endised daimjote feodaalvaldused koondati keisri kätte ning Jaapan jagati prefektuurideks, loodi läänelik õigussüsteem ja konstitutsiooniline valitsus koos parlamendiga, reformiti haridussüsteem ning viidi sisse üldine koolikohustus. Tasapisi kaotati valitsenud klassisüsteem. 1873. aastal tekkisid Saigo Takamoril lahkarvamused ülejäänud kabinetiga kahel teemal: Jaapani läänestumine ning Korea okupeerimine, mida Saigo tuliselt pooldas. Selle tulemusena astus Saigo valitsusest tagasi, naasis Kagoshimasse ja asutas seal samuraiakadeemia. Järgnevate aastate jooksul kogunes Kagoshimasse hulk reformide käigus tööta ja peremeheta jäänud samuraisid (ehk ronin-e).
Samuraid olid reformide käigus peamised kaotajad. Kui Meiji valitsus võttis 1876. aastal samuraidelt lõplikult nende privileegid, sealhulgas riisistipendiumid ja õiguse mõõka kanda, viis see Satsuma ülestõusuni, mida (väidetavalt vastu tahtmist) juhtis endine keiserliku armee kindral Saigo Takamori. Satsuma ülestõus oli viimane samuraisõda, kus Saigo väed võitlesid traditsioonilise samurairelvastusega keisri moodsa armee vastu, mis koosnes tulirelvadega varustatud talupoegadest. Sõda tõi kaasa tuhandeid hukkunuid mõlemal poolel ning viis äärepealt Meiji valitsuse pankrotistumiseni. 1877. aastal toimus otsustav Shiroyama lahing, kus Saigo väed hävitati täielikult ja Saigo Takamori ise sai surmavalt haavata. Sellega lõppes Jaapani ajaloo pea 800-aastane samuraide periood.
Majanduses sai Meiji valitsuse esimeseks prioriteediks industrialiseerimine. Endine agraarühiskond transformeerus kiirelt tööstusriigiks. Jaapani valitsus investeeris suuri summasid transpordi ja kommunikatsiooni edendamiseks ning toetas aktiivselt võimsaid perekondlikke tööstusettevõtteid (zaibatsu-sid) nagu Mitsui ja Mitsubishi. Hakati rajama raudteid. Jaapan saatis järjestikuseid delegatsioone välismaale ja palkas Lääne eksperte oma majanduse moderniseerimiseks.
1889. aastal kuulutas keiser välja Jaapani esimese euroopaliku, nn Meiji konstitutsiooni, mis sätestas osaliselt valitava parlamendi. 1880. aastate suured riiklikud kulutused tõid kaasa finantskriisi, mis omakorda viis rahareformini ja Jaapani Panga asutamiseni.
Hiina ja Jaapani konflikt huvide üle Korea poolsaarel viis Hiina-Jaapani sõjani aastatel 1894–95. Jaapan võitis sõja ja laiendas oma mõju kuni Korea täieliku okupeerimiseni 1910. aastal. Konflikt Venemaaga puhkes samuti sõjaks aastatel 1904–05 (Vene-Jaapani sõda) ning selle võitmisega kinnistas Jaapan oma positsiooni rahvusvahelise tähtsusega jõuna. Jaapan oli Esimeses maailmasõjas Inglismaa liitlane ning laiendas selle käigus oma mõjuvõimu Põhja-Hiinas (Mandžuurias) ja Vaiksel ookeanil, kuid püsis üldiselt konfliktist väljaspool. Sõda nõrgendas aga oluliselt Euroopat ja Meiji perioodi lõpuks 1912. aastal oli Jaapan tõusnud napi paarikümne aastaga industriaalseks ja sõjaliseks superriigiks.