Etioopia Keisririik
|
Etioopia Keisririik መንግሥተ ኢትዮጵያ 1270–1974 (1936–1941 eksiilvalitsus) | |||||||||||
 | |||||||||||
| Valitsusvorm | absoluutne monarhia[1] | ||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Keiser |
Yekuno Amlak (1270)[2] Haile Selassie (1930–1974) | ||||||||||
| Peaminister |
Habte Giyorgis Dinagde (1909–1927) Mikael Imru (1974) | ||||||||||
| Pealinn |
määramata (1270–1635) Gondar (1635–1855) Magdala (1855–1871) Mek’ele (1871–1889) Addis Abeba (1889–1974) | ||||||||||
| Religioon |
| ||||||||||
| Pindala | 1 221 900 km² (1974) | ||||||||||
| Rahvaarv |
35 074 000 (1974) 28,7 in/km² | ||||||||||
| |||||||||||
| Peamised keeled | etioopia, amhara, oromo, tigrinja, afari, gurage, hadiyya, kafa, sidama, somaali, wolaitta, itaalia | ||||||||||
| Rahaühik |
soolaklotsid Maria Theresia taaler (18.–19. saj) Etioopia birr (1894–) | ||||||||||
| Deviis |
"ኢትዮጵያ ታበፅዕ እደዊሃ ሃበ እግዚአብሐር" ("Etioopia ulatab enda käed jumala poole") | ||||||||||
| Hümn |
"Etioopia, ole rõõmus" | ||||||||||
| |||||||||||
.svg)
.svg)
Etioopia Keisririik (geezi keeles መንግሥተ ኢትዮጵያ, Mängəstä Ityop'p'ya 'Etioopia Valitsus'; varem tuntud eksonüümiga Abessiinia (tuletatud araabiakeelsest Al-Habashist) või lihtsalt kui Etioopia; amhara ja tigrinja keeltes ኢትዮጵያ, ʾĪtyōṗṗyā, oromo keeles Itoophiyaa, somaali keeles Itoobiya, afari keeles Itiyoophiyaa) oli tänapäeva Etioopia ja Eritrea aladel asunud monarhia.[7] Riigi rajas umbes 1270. aastal Salomoni dünastia keiser Yekuno Amlak. Etioopia viimane keiser, Haile Selassie I, kukutati kommunistliku Dergi poolt 1974. aastal. Enamiku keisririigi ajast oli riik ümbritsetud Aafrika Sarve vaenulikest rahvastest, sellest hoolimata suudeti arendada ja pikka aega hoida vanakristlusele rajanenud monarhiat.[8]
Riigi rajas 1270. aasta paiku Salomoni dünastia aadlik Yekuno Amla, kes väidetavalt pärines Aksumi riigi viimasest kuningast ning piibellikust Menelik I ja Seeba kuningannast. Etioopia Keisririik rajati agaude Zagwe kuningriigi aladele. Kuigi algul oli riik võrdlemisi väike ja ebastabiilne, suudeti Amda Seyon I (1314–1344) ja Yeshaq Ie (1414–1429) ristisõdade ajal oma piire laiendada ning ajutiselt isegi Aafrika Sarve domineerivaks jõuks saada. Yeshaqi valitsusajal kerkis probleemiks Adali sultan Jamal ad-Din II, vastasseis lõppes Yeshaqi hukkumisega.[9] Zara Yaqobi valitsusajal (1434–1468) vallutati Hadiya sultanaat ning vangi võetud printsess Eleni pöörati ristiusku. See viis Zara Yaqobi ja Eleni abieluni.[10] Abielu pahandas nii Adali sultanaati kui ka teisi piirkonna moslemeid, kes hakkasid Etioopia vastu rünnakuid korraldama. Edu saavutati imaam Mahfuzi ajal.[11] Mahfuzil õnnestus keiser Dawit II vastu korraldada varitsus ning sellega algas 16. sajandi alguse džihaad Etioopia vastu, mida juhtis Adali imaam Ahmad ibn Ibrahim al-Ghazi. Teda õnnestus etiooplastel lüüa alles Wayna Daga lahingus aastal 1543 ning seda Portugali abiga.[12] Etioopia oli palju räsida saanud ning lõunaalad ja vasallid kaotati oromo rände tõttu. Riigi põhjaosas (tänapäeva Eritreas) õnnestus Etioopia vägedel tõrjuda Osmanite riigi sissetungikatsed, siiski kaotati osmanitele pääs Punasele merele.
Vastukaaluks hakkas Etioopia laienema läände, vallutati nii Tana järv kui ka hvarasade alad Begemderis. Keiser Fasilides asutas 1630. aastatel uue pealinna Gondari, sellega sai alguse uus kuldajastu ehk Gondari aeg. Nendel aastatel oli poliitiline olukord võrdlemisi rahulik, oromod suudeti ühiskonda lõimida ning kultuurielu oli tipp-punktis. Keiser Iyasu II ja eriti Iyoas I surmadega (1755 ja 1769) algas keisririigis detsentraliseerimisperiood ehk "vürstide ajastu". Shewa piirkond lõi keisririigist de facto lahku ning riigis rivaalitsesid võimukad sõjapealikud, keiser oli sisuliselt käpiknukk.
Sõjapealike ja vürstide ajastule pani lõpu keiser Tewodros II (1855–1868), kes keisririigi uuesti ühendas ning seda tublisti moderniseeris. Keiser Tewodros II suri Briti Abessiinia-ekspeditsiooni käigus. Tema mantlipärija, Yohannes IV pidi suure osa enda valitsusajast veetma sõdides, tal õnnestus lüüa nii Egiptust kui ka Mahdiyyat. Yohannes IV hukkus lahingus viimase vastu. Keiser Menelik II, kes resideeris äsjaasutatud Addis Abebas, jätkas Etioopia laiendamise poliitikat ning allutas endale tänapäeva Lääne-, Lõuna- ja Ida-Etioopia rahvad ja riigid, näiteks Kaffa, wolaittad, Aussa ja somaalid. Tänu sellele oli Etioopia 1898. aastaks saavutanud enda praeguse ulatuse. Põhjaosas tekkisid konfliktid aina laieneva Itaaliaga. 1896. aastal suutis Menelik Itaaliat otsustavalt Adua lahingus lüüa ning itaallased taganesid Eritreasse.
Hiljem saadi Itaalialt lüüa ning Mussolini Itaalia Impeerium okupeeris Etioopia ning rajas Itaalia Ida-Aafrika koloonia, kuhu kuulusid ka piirnevad Eritrea ja Itaalia Somaalimaa. Pärast teist maailmasõda löödi itaallased Briti armee abil välja. Keiser Haile Selassie I tuli eksiilist tagasi ning Etioopiast sai üheks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni asutajaliikmetest. 1962. aastal annekteeriti Eritrea, sellest hoolimata ei suudetud keisririigis enam kaua rahu tagada. Etioopia kodusõda, riigisisesed poliitilised pinged ja Eritrea vabadussõda viisid keisririigi kukutamiseni aastatel 1974–1975.
1974. aastal oli Etioopia üks maailma kolmest riigist, mida juhtis keiser (teised olid Jaapan ja Iraan, mida juhtis Pahlavi dünastia). Etioopia oli Aafrika eelviimane keisririik, pärast Etioopiat on keisririik olnud ka aastatel 1976–1979 keiser Bokassa I juhtimisel eksisteerinud Kesk-Aafrika Keisririik.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]- Adali sultanaat
- Etioopia Keisririigi armee
- Etioopia krooninõukogu
- Ida-Aafrika kampaania (II maailmasõda)
- Etioopia kodusõda
- Esimene Itaalia-Etioopia sõda
- Etioopia ajalugu
- Etioopia historiograafia
- Itaalia Ida-Aafrika
- Itaalia sissisõda Etioopias
- Etioopia keisrite loend
- Teine Itaalia-Etioopia sõda
- Ifati sultanaat
- Showa sultanaat
- Harari sultanaat
- Zemene Mesafint
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Nathaniel T. Kenney (1965). "Ethiopian Adventure". National Geographic. 127: 555.
- ↑ Negash, Tekeste (2006). "The Zagwe Period and the Zenith of Urban Culture in Ethiopia, Ca. 930-1270 Ad". Africa: Rivista Trimestrale di Studi e Documentazione dell'istituto Italiano per l'Africa e l'Oriente. 61 (1): 120–137. JSTOR 40761842.
- ↑ "Ethiopia Ends 3,000 Year Monarchy". Milwaukee Sentinel. 22. märts 1975. Lk 3.
- ↑ "Ethiopia ends old monarchy". The Day. 22. märts 1975. Lk 7.
- ↑ Henc van Maarseveen; Ger van der Tang (1978). Written Constitutions: A Computerized Comparative Study. Brill. Lk 47.
- ↑ "Ethiopia". The World Factbook. Central Intelligence Agency. 1987. |sündmus5 = Monarhia kaotamine
- ↑ E. A. Wallis Budge (1. august 2014). A History of Ethiopia: Volume I: Nubia and Abyssinia. Routledge. Lk 7. ISBN 9781317649151.
- ↑ Hathaway, Jane (30. august 2018). The Chief Eunuch of the Ottoman Harem: From African Slave to Power-Broker. Cambridge University Press. Lk 26. ISBN 9781107108295.
- ↑ Burton, Richard. Ethiopian Borderlands. Lk 58.
- ↑ Hassen, Mohammed. Oromo of Ethiopia with special emphasis on the Gibe region (PDF). University of London. Lk 22.
- ↑ The Cambridge History of Africa, Volume 3. Cambridge University Press. 1975. Lk 167. ISBN 9780521209816.
- ↑ "Adal". Encyclopædia Britannica.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Salvadore, Matteo (2016). The African Prester John and the Birth of Ethiopian-European Relations, 1402-1555. Routledge. ISBN 978-1472418913.