Dodo
 | See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2024) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
| Dodo | |
|---|---|
 Rekonstruktsioon linnust, Oxfordi ülikooli loodusloomuuseum | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Tuvilised Columbiformes |
| Sugukond |
Tuvilased Columbidae |
| Alamsugukond |
Raphinae |
| Perekond |
Raphus Brisson, 1760 |
| Liik |
Dodo |
| Binaarne nimetus | |
|
Raphus cucullatus Linnaeus, 1758 | |
 Kunagine levila (sinisega) | |
| Sünonüümid | |
| |
Dodo ehk dront (Raphus cucullatus) on tuvilaste sugukonda kuulunud väljasurnud lennuvõimetu lind, perekonna Raphus ainus esindaja. Ta on Mauritiuse rahvuslind.
Dodo väljasuremine vähem kui sajandi jooksul pärast avastamist juhtis tähelepanu seni märkamatuks jäänud probleemile, et inimtegevuse tulemusena võivad terved liigid välja surra – varem pidasid mõned seda koguni võimatuks.
Lind oli endeemne India ookeanis asuval Mauritiuse saarel. Usutavasti elas dodo põhiliselt Mauritiuse kuivemate rannikualade metsades. Tema lähim sugulane oli läheduses asuval Rodriguese saarel elanud Pezophaps solitaria, mis suri välja umbes samal ajal. Tänapäeval elavatest lindudest on nende lähim sugulane Nicobari saartel elav lakktuvi (Caloenas nicobarica).
Dodo esivanemad kaotasid lennuvõime sellepärast, et Mauritiusel puudusid vaenlased, kelle eest olnuks vaja lennata, seevastu toitu oli saarel rikkalikult ja see võimaldas lindudel järjest suuremaks kasvada. Ühe kirjelduse põhjal oli dodo pesas üksainus muna. Teadaolevalt oli dodo kõige suurem tuvilane.
Kirjeldamine
[muuda | muuda lähteteksti]Esimest korda mainisid dodot kirjalikult Hollandi meremehed 1598. Järgmiste aastate jooksul jahtisid dodot meremehed, nende koduloomad ja teised nende poolt saarele toodud võõrliigid.
Esimesena kirjeldas dodot teaduslikult Linnaeus 1758. aastal nimega Struthio cucullatus, aga tänapäevase nimega prantsuse zooloog ja loodusfilosoof Mathurin Jacques Brisson 1760.
Viimast korda kohati dodot üldtunnustatud andmete põhjal 1662. Tema väljasuremist ei märgatud otsekohe, aga kui siis dodot lõpuks otsima hakati ega leitud, hakkasid teised kahtlema, kas dodot üldse olemas on olnud, ja nimetasid teda müütiliseks loomaks. Siiski selgus 19. sajandil, et nelja isendi jäänused on toodud Euroopasse 17. sajandi alguses. Nende seas oli üks kuivatatud pea, mis on ainus säilinud pehmete kudede jäänus dodost.
Tänapäeval on avastatud suurel hulgal dodode subfossiile, peamiselt Mare aux Songesi soost. Liiki uuritakse edasi säilinud jäänuste põhjal.
Kehaehitus
[muuda | muuda lähteteksti]Subfossiilide põhjal on selge, et dodo oli 1 m kõrge ja võis kaaluda 10–18 kg. Kuid tema välimus ei ole nii selge. 17. sajandist pärit joonistused, maalid ja kirjeldused dodost on väga erinevad, sest enamik neist pole tehtud elava linnu põhjal. Sellepärast on tema täpne välimus teadmata. Samamoodi on vähe teada dodo elupaigast ja käitumisest. Kirjelduste põhjal oli tal nähtavasti pruunikashall sulestik, kollased jalad, peaaegu paljas pea ning musta-kollase-rohelisekirju nokk. Tema sabasuled moodustasid tuti. Lind oli lennuvõimetu, sest ta tiivad olid imepisikesed.
Kui traditsioonilise ettekujutuse järgi olnud dodo väga paks ja rumal lind, siis niisugune vaade on liialdatud. Paljud dodo kirjeldused on tehtud vangistuses ületoidetud lindude või rohmakate topiste põhjal. Samuti usuti, et tark lind ei oleks välja surnud, kuigi väljasuremisel pole tegelikus elus liigi isendite tarkusega sageli mingit seost. Uuemate uuringute põhjal on leitud, et dodode koljuehitus viitab võimalusele, et nende aju oli kehamassi suhtes sama suur kui teistel tuvilistel ning et neil oli kõrgelt arenenud lõhnatundmine.[2]
3D-mudelite loomine lindude skelettidest ning luude endi lähem uurimine on näidanud, et tõenäoliselt olid linnud palju saledamad, kui ajaloolistelt joonistelt näha. Samuti arvatakse tänapäeval, et dodod olid osavad jooksjad ja sugugi mitte kohmakad linnud, milleks neid varem peeti. Ühe 17. sajandil elanud madruse kirjast on leitud ülestähendus, et need linnud olid nii kiired, et nende püüdmine oli väga keeruline.[3]
Toitumine
[muuda | muuda lähteteksti]Eeldatavasti sõi ta peamiselt puuvilju. Tõenäoliselt sõi ta veel pähkleid, seemneid, sibulaid ja juuri. On ka oletatud, et dodo sõi krabisid ja teisi koorikloomi, sest seda sööb tema sugulane kroontuvi. Dodo sõi ilmselt mitmekesist toitu, sest vangistatud dodosid veeti üle mere teistele maadele ja merereisi ajal anti dododele süüa mõndagi niisugust, mida nad oma kodusaarel polnud saanud, ilma et nad selle kätte surnud oleks. Kuna Mauritiusel eristuvad märg ja kuiv aastaaeg, siis sõi dodo end nähtavasti märja aastaaja lõpul rasva, et üle elada kuiv aastaaeg, kui toitu oli vähem. Kaasaegsete kirjelduste järgi sõi dodo "ahnelt". Selleks, et toitu paremini seedida, neelas ta pisikesi kive.
Kujutamine kultuuris
[muuda | muuda lähteteksti]Dodot kasutati tegelaskujuna 1865. aastal ilmunud lasteraamatus "Alice Imedemaal", mis tõi linnuliigi kunagise olemasolu laiema publiku teadvusesse ja aitas kujundada liiki üheks tuntuimaks väljasuremise sümboliks.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ BirdLife International (2012). Raphus cucullatus. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2013.1.
- ↑ Maria Eugenia Leone Gold, Estelle Bourdon ja Mark A. Norell (2016) The first endocast of the extinct dodo (Raphus cucullatus) and an anatomical comparison amongst close relatives (Aves, Columbiformes) The Linnean Society of London, Zoological Journal of the Linnean Society, 2016. doi 10.1111/zoj.12388
- ↑ Emily Anthes: The Smart, Agile, and Completely Underrated Dodo The Atlantic, 8. juuni 2016
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- David Quammen. "Dodo laul. Saarte biogeograafia väljasuremiste ajastul". Inglise keelest tõlkinud Marika Liivamägi. Tallinn, Varrak 2004.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]
Dodo – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis