Eestimaa Maapäev

Eestimaa Maapäev, ka Eestimaa Rüütelkonna Maapäev (saksa keeles Landtag der Estländischen Ritterschaft), oli 16.–17. sajandist kuni 1920. aastani Eestimaa kõrgem seisuslik aadlivõimuorgan^[1].

Korralised Maapäeva istungid toimusid iga 3 aasta järel ja kestsid 3–4 nädalat. Erakorralisi Maapäev istungeid kutsuti kokku vajaduse järgi. Maapäevi korraldati Eestimaa rüütelkonna hoone maapäeva saalis^[2]. Kinnistu Toompeal kuulus Eestimaa rüütelkonnale alates 1652. aastast, kuid sellel asunud hooned põlesid nagu endine rüütelkonna hoonegi (Rahukohtu tänav 3) 1684. aasta Toompea tulekahjus. 1845–1848 ehitati Georg Winterhalteri projekti järgi Eestimaa rüütelkonnale uus hoone.

Pikemalt artiklis Eestimaa rüütelkond

Maapäev arutas kõiki küsimusi, mis sinna tulid Eestimaa kubermanguvalitsuselt või rüütelkonnalt selle peamehe esitisel ja puudutasid maa üldisemaid asju või rüütelkonna sisemisi küsimusi. Arutlus toimus maakonniti (järjekorras Harju, Viru, Järva ja Lääne kreis), kusjuures igal maakonnal oli üks hääl. Läksid hääled pooleks, oli maanõunike kolleegiumi hääl otsustav. Tähtsamate asjade otsustamiseks nii maapäevade istungite ajal kui ka vaheaegadel kutsuti kokku Rüütelkonna Komitee (Ritterschaftsausschuss), kuhu kuulusid Eestimaa rüütelkonna peamees, Eestimaa maanõunikud ja 12 kreisisaadikut.

Maapäev kui rüütelkonna täiskogu arenes välja nn. meespäevadest ja sai üle-eestimaalise iseloomu pärast 1584. aastat. 1584. aastal liideti Rootsi kuningriigi Läänemereprovintside Eestimaa provintsid ühtseks tervikuks, Eestimaa hertsogkonnaks. 20. märtsil ühinesid ka kohalikud rüütelkonnad: 1584. aastal reorganiseeriti laiendatud Harju-Viru rüütelkond Eestimaa rüütelkonnaks ning Rootsi kuningas Johan III kinnitas rüütelkonna privileegid: pärimisõigus nii mees- kui naisliinis ning oma pitseri, vapi ja lipu 25. augustil. Johan III kinnitas kõik privileegid, kuid otseselt rüütelkonda loovat otsust mitte. Siiski loetakse seda Eestimaa rüütelkonna alguseks. Harju-Viru õigus laiendati üle Eestimaa ning Eestimaa rüütelkond asus tegutsema ühtse tervikuna. Eelnevalt oli Harju-Viru rüütelkonna kohalikuks valitsusorganiks oli mees- ehk vasallipäev, mis 16. sajandil toimus igal kolmandal aastal. Selle juhiks oli aga ordukäsknik, tavaliselt Rakvere foogt.

1756. aastal koostatud Eestimaa aadlimatriklisse võetud täiskasvanud immatrikuleeritud aadlikud olid täieõiguslikud maapäeva liikmed ja võisid olla provintsi mitmesugustel ametikohtadel, aadlimatriklisse mittekantud mõisnikel oli hääleõigus vaid kohalike maksude ja andamite küsimuses. Maapäeval osalesid kõik rüütlimõisate omanikud, sealhulgas ka mitteaadlikud (maiskond). Osalemine oli kohustuslik, puudumine trahvitav. Algselt oli maapäev rüütlimõisavaldajate ning aastast 1783 mõisaomanike kokkutulek^[3]. 1765. aasta adramaade revisjoni alusel oli immatrikuleeritud aadli omanduses 5565 adramaad, maiskonnal (mille hulka kuulus mitteimmatrikuleeritud aadlikke, linlasi ja pastorite perekonnaliikmeid) aga 464 adramaad^[4]. Algselt maiskonnal polnud aga üldse õigust maapäevale ilmuda.

Asehaldurkorra kehtestamisel Eestimaa ja Balti kubermangudes, 1785. aastal seoses nn. aadli armukirja laiendamisega Balti provintsidele, kuulus täielikult likvideerimisele senine Eestimaa rüütelkonna omavalitsuslik organisatsioon ja kaotas maksvuse ka aadlimatrikkel. Maiskondliku aadli õigused muutusid nüüd võrdseteks senise immatrikuleeritud aadli omadega. Kava kohaselt, kindralkuberneri või kuberneri kutsel pidi, kolme aasta järel kokku tulema Eestimaa Maapäevale, valima kubermangu marssali (endine Eestimaa rüütelkonna peamees), maakondade marssalid ja aadlipealikud maakondades, ametiisikud kohtu, politsei ja muul alal, arutama mõningaid muid päevakorras olevaid küsimusi jne. Kuid sääraste maapäevade õigused olid endistega võrreldes tunduvalt väiksemad^[5]. Kubermangu võimuaparaadiks kinnitati 1783. aastal Tallinna asehaldurkonna kubermanguvalitsus, mida juhtis Eestimaa kuberner. Eestimaa asehalduskond, kuulus nagu varemgi Liivimaaga ühise Liivimaa kindralkuberneri võimu alla.

1795. aasta detsembris võttis Eestimaa Maapäev vastu otsuse milles rõhutas, et mõisnikud pole õigustatud nõudma talupoegadelt rohkem koormisi, kui need seniste vakuraamatute järgi on kohustatud tegema. Kui peale nende nn põhikoormiste on vaja nõuda mingeid erakorralisi töid, siis tuleb vastavalt muid töid ära jätta, vähendada vahuraha või kohusmaksu. Ainult lisavoore võis nõuda ilma kompensatsioonita. Vakuraamatuisse olid aga märgitud ainult iganädalased rakme- ja jalapäevad, vakuraha, kohusmaks ja vakujaosed, laialt levinud abitegu aga mitte. Lubati kindlustada talupoegadele ka vallasvara omandamise õigus tingimusel, et neil pole mõisa suhtes mingit võlga. Vallasvara hulka ei tohtinud kuuluda nn. talu raudvara, mis aga jäi kindlaks määramata. Kodukariõigus jäi püsima, ainult maapäeva otsus rõhutas vajadust selles mõõtu pidada. Jäid püsima ka talupoegade müümise võimalused nii üksikult kui perekonniti, kuigi teatavail tingimusil.

1856 Eestimaa talurahvaseaduse ja 1866. aasta Liivimaa talurahvaseaduste vastuvõtmise järel toetas Aaspere mõisnik Nikolai von Dellingshausen, koos Eestimaa rüütelkonna peameeste (1857–1862) krahv Alexander von Keyserlingi (1862–1868) ja Alexander von der Pahleniga talude päriseksostuga mitteaadlikest maavaldajate Eestimaa rüütelkonna Eestimaa Maapäeva liikmeteks lubamist, kuid ettepanek ei saanud teiste aadlike heakskiitu^[6].

Maapäeva kompetentsi kuulus: kõigi temast sõltuvate ametnike valimine, kohalike maksude määramine, maaomavalitsuse eelarve vastuvõtmine, kiriku- ja kooliolude korraldamine, mitmesuguste riigivõimu ettepanekute arutamine, aadli huvide kaitsmine riigivõimu ees. Maapäeval valiti kolmeks aastaks, Eestimaa rüütelkonna peamees ning Maapäeva eestseisja. Maapäeval valiti ka 12 eluajaks ametisse valitud Eestimaa maanõunikku, kellest koosnev Eestimaa rüütelkonna maanõunike kolleegium ajas Eestimaa seisusliku omavalitsuse jooksvaid asju. Maanõunike kolleegium koosnes 12 liikmest, esialgu 6 Harjust, 6 Virust, hiljem igast maakonnast 3. Maanõuniku amet oli eluaegne, kolleegiumi vabanenud kohti täideti koopteerimise teel.

Maapäeval oli seaduseelnõude algatamise õigus ja tal oli lubatud pöörduda esildistega otse Venemaa keisri poole.

Vaata ka

Viited

↑ Eestimaa rüütelkond, Rahvusarhiiv, EAA.854
↑ Eesistumiseks ajastatud Rüütelkonna hoone uueks tähtajaks ei valmi, www.delfi.ee, 25.07.2016
↑ maapäev, EE 12, 2003
↑ H. v. Wedel. Die Estländische Ritterschaft vornehmlich zwischen 1710 und 1783. Königsberg, Berlin, 1935, Seite 37—38
↑ Jaan Konks, PÄRISORJUSEST KAPITALISMI LÄVENI JOONI EESTIMAA MINEVIKUST. UURIMUSI LÄÄNEMEREMAADE AJALOOST I, Tartu Riiklku Ülikooli Toimetised, TARTU 1973, lk 26
↑ Aaspere mõis ja Dellingshausenid, Punane Täht, 23.10.1971

[1] Eestimaa rüütelkond, Rahvusarhiiv, EAA.854

[2] Eesistumiseks ajastatud Rüütelkonna hoone uueks tähtajaks ei valmi, www.delfi.ee, 25.07.2016

[3] äev, EE 12, 2003

[4] H. v. Wedel. Die Estländische Ritterschaft vornehmlich zwischen 1710 und 1783. Königsberg, Berlin, 1935, Seite 37—38

[5] Jaan Konks, PÄRISORJUSEST KAPITALISMI LÄVENI JOONI EESTIMAA MINEVIKUST. UURIMUSI LÄÄNEMEREMAADE AJALOOST I, Tartu Riiklku Ülikooli Toimetised, TARTU 1973, lk 26

[6] Aaspere mõis ja Dellingshausenid, Punane Täht, 23.10.1971

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]